"Kus mu telefon on?" mõmiseb poiss. Ta korjab püksid uuesti üles. "Pean äratuse panema. Need jobud seal haiglas ütlesid, et mul võib olla peapõrutus. Kui kogu seda verd nägin, kukkusin ja lõin pea ära." Ta ohkab.
"Nad ütlesid, et ema peab mu täna öösel iga kahe tunni tagant üles ajama."
Ma kergitan imestusest kulme. "Kus su ema siis on?"
"Kodus, Detroitis."
"Kas sa seda arstile ka ütlesid?"
"See pole tõesti tema kuradi asi. Miks ma pean mõnele lollpeale ütlema, kus mu ema elab?" (lk 54)
Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018
