Proosa

muuda
  • Meeletu möirgega lendas tolmuimeja õhku. Hetke jooksul võis näha teda tillukese musta täpina laotusse tormamas, siis kadus ta sootuks.
"See oli nüüd küll fiasko," nentisin ma ilmse rahuldustundega.
Kogu punakoerte punt seisis ninad norus. Ent siis upitas end püsti Suslov, kes oli seni nurgas konutanud ja salvestanud salaja kõigi kohalviibijate juttu ning vereringe kohinat.
"Seltsimehed!" hüüatas Suslov. "Me oleme tõestanud Nõukogude Liidu võimsust! Me saatsime kosmosesse sputniku!"
"Mis see sputnik on?" küsis Hruštšov.
"See, mis praegu ära lendas," seletas Suslov.
"Mina mõtlesin, et see oli tolmuimeja," ütles Hruštšov.
"Ei olnud. See oli sputnik," kordas Suslov. (lk 103)