Nikita Hruštšov

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953 – 1964.

Hruštšov (1961)

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Meie eesmärgid on selged, ülesanded kindlaks määratud! Tööle, seltsimehed!
  • On kaks arvamust: üks on minu oma, teine on loll.Mall:Lisa viide

Repliigid avangardistide näituselRedigeeri

  • Mis jälkus see on, mis värdjad need on? Kus autor on?
  • Kas te olete mehed või neetud pederastid, kuidas te võite nii maalida? Kas teil südametunnistus on? Kes autor on?
  • Keelata! Kõik keelata! Lõpetada see jälkus! Ma käsin! Ma ütlen!
  • Kes neil lubas nii maalida, kõik metsalangetamisele - las teenivad tasa raha, mille riik nende peale kulutas.
  • Väga üldiselt ja arusaamatult räägitud. Vaat mis, Beljutin, ma ütlen teile seda kui ministrite nõukogu esimees: mitte midagi sellest ei ole nõukogude rahvale vajalik. Saate aru, see olen mina, kes seda teile ütleb!

TemastRedigeeri


  • Miski temas oli väga inimlik ja isegi meeldiv. Näiteks kui ta ei oleks olnud sellise tohutu riigi ja võimsa partei juht, siis pudelikaaslasena oleks ta olnud vast lihtsalt suurepärane inimene. Aga vaat riigi peremehena oli ta vast liiga laia joonega. Nii võib ju lausa kogu Venemaa ära hävitada. Mingil hetkel ütlesid tal kõik pidurid üles, kõik otsustavalt. Selline vabadus tabas teda, selline mis tahes piinlikkustunde kadu, et see seisund muutus ilmselgelt ohtlikuks - ohtlikuks kogu inimkonna jaoks, ilmselt juba haiglaselt vaba oli Hruštšov.


  • Ka praegu on see väike juhtum minu jaoks kui selgitamatu mõistatus, peaaegu et ime. Ja ainus selgitus, mille võin anda, on Hruštšovi karakteri erakordsus. Ei saa eitada, et ta valdas purustavat tungi ja mehist järeleandmatut kangekaelsust. Tema võitlus Staliniga on selle tõestus. Juba surnud ja paljastatud kõigi rahvaste juht avaldas meeleheitlikku vastupanu. Ta visati välja mausoleumist, kuid ta heitis end sinna uuesti. Teda üritati tappa vaikimisega, kuid Stalin tuletas endast meelde tuhandete oma pronks-, marmor-, kipskoopiatega, mis seisid riigi linnades ja külades, geograafiliste nimetustega, poolehoidjate metsistunud nurinaga. Hruštšov aga kihutas Stalini minema mausoleumist, juuris mööda riiki välja tema mälestussambad, kustutas tema nime geograafilistelt kaartidelt, ei kartnud poolehoidjate miljonilist nurinat. Katsuge eitada sellise inimese karakterit!
    • Vladimir Tendrjakov[3]


  • Pärast Beriat haaras Venemaal ohjad Nikita Hruštšov. Tema oli vaikne, rumal inimene. Ehtne talupoeg. Pidas Kremlis sigu ja kitsi, hoovi külvas aga lillede asemele maisi. Ja elas samuti talumehe kombel, käis paljajalu, nuuskas varrukasse ja võttis kõvasti viina. Riigiasjad Hruštšovi ei huvitanud, see-eest loomade eest hoolitses ta hästi. Ja ka inimestest meeldisid talle niisugused, kes mingi loomaga sarnanesid. Näiteks marssal Vorošilov oli väga lehma nägu. Hruštšovile oli ta kangesti sümpaatne.
"Kliment Jefremovitš on nii tore inimene," kiitis ta ühtelugu. "Lausa vissi! Talle peaks kindlasti veel ühe aukirja või ordeni andma." (lk 90)
  • Kui väljak oli puhtaks tehtud, ilmus nähtavale Hruštšov, lehm ohelikkupidi järel. Tulid ka Vorošilov ning teised ninamehed.
"Tere, Käbin!" lausus Hruštšov. "Kes need head inimesed sul kaasas on? Üks on täpselt jänese nägu."
"See on Müürissepp, raudteelane," seletas Käbin.
"Raudteelane!" kohkus Hruštšov. "Oi, taevas! Raudtee mulle ei meeldi. Kord jäi mu siga rongi alla. Raudteed pole inimestele vaja. Inimene sõidab vankriga ehk reega." (lk 101)
  • Hruštšov hingas kergendatult.
"Nüüd tuleb otsida presiidiumile uus esimees," teatas ta. "See peab olema soliidne inimene, soovitavalt härja nägu. Härg on vajalik loom. Kui hea on temaga künda!"
Asutigi üle kogu Venemaa härja näoga inimest otsima. Ei leitud kedagi. Viimaks tõi üks pirukamüüja Suslovile sõna, et kusagil Moldaavias, kanajalgadega majakeses, elab mees, kes on härja nägu mis härja nägu.
/---/
Roniti helikopterisse ja lennati Moldaaviasse. Esimene asi, mida Hruštšov maandudes nägi, oli kanajalgadega onn, sellest tuli välja tugev noor mees härja näoga, Hruštšovile hakkas ta kohe meeldima.
"Tere, hea inimene," ütles ta. "Kuidas su nimi on?"
"Brežnev on mu nimi," vastas mees.
"Miks su majal kana koivad all on?" päris Hruštšov.
"Kes seda teab," vastas Brežnev arukalt. Hruštšov noogutas.
"Sa paistad vahva sell olevat. Tahad, tule minu juurde tööle. Panen su presiidiumi esimeheks. Endine esimees, näe, punus kosmosesse. Tal, nurjatul, on nüüd seitse silma."
"Vai nii!" imestas Brežnev.
Nad võtsid Hruštšoviga kätest kinni ja läksid helikopterisse. (lk 107-108)

ViitedRedigeeri

  1. Феликс Чуев "Полудержавный властелин", 2000
  2. Ромм М.И. Как в кино. Устные рассказы. — Нижний Новгород: ДЕКОМ, 2003. — С. 214.
  3. "На блаженном острове коммунизма", 1960 ("Kommunismi õndsal saarel", kirjutis viibimisest loometegelaste suveresidentsis ja kohtumisest parteiliidritega)

VälislingidRedigeeri