Ava peamenüü
Hrušćov1.JPG

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953 – 1964.

TsitaadidRedigeeri

  • Meie eesmärgid on selged, ülesanded kindlaks määratud! Tööle, seltsimehed!
  • On kaks arvamust: üks on minu oma, teine on loll.Mall:Lisa viide

Repliigid avangardistide näituselRedigeeri

  • Mis jälkus see on, mis värdjad need on? Kus autor on?
  • Kas te olete mehed või neetud pederastid, kuidas te võite nii maalida? Kas teil südametunnistus on? Kes autor on?
  • Keelata! Kõik keelata! Lõpetada see jälkus! Ma käsin! Ma ütlen!
  • Kes neil lubas nii maalida, kõik metsalangetamisele - las teenivad tasa raha, mille riik nende peale kulutas.
  • Väga üldiselt ja arusaamatult räägitud. Vaat mis, Beljutin, ma ütlen teile seda kui ministrite nõukogu esimees: mitte midagi sellest ei ole nõukogude rahvale vajalik. Saate aru, see olen mina, kes seda teile ütleb!

TemastRedigeeri

Hruštšov, ta on ju kingsepp teooria küsimustes, ta on ju marksismi-leninismi vastane, see on ju kommunistliku revolutsiooni vaenlane, varjatud ja kaval, väga looristatud... Ei, lollpea ta ei ole.[1] - Vjatšeslav Molotov, 21.06.1972

Miski temas oli väga inimlik ja isegi meeldiv. Näiteks kui ta ei oleks olnud sellise tohutu riigi ja võimsa partei juht, siis pudelikaaslasena oleks ta olnud vast lihtsalt suurepärane inimene. Aga vaat riigi peremehena oli ta vast liiga laia joonega. Nii võib ju lausa kogu Venemaa ära hävitada. Mingil hetkel ütlesid tal kõik pidurid üles, kõik otsustavalt. Selline vabadus tabas teda, selline mis tahes piinlikkustunde kadu, et see seisund muutus ilmselgelt ohtlikuks - ohtlikuks kogu inimkonna jaoks, ilmselt juba haiglaselt vaba oli Hruštšov.[2] - Mihhail Romm

Ka praegu on see väike juhtum minu jaoks kui selgitamatu mõistatus, peaaegu et ime. Ja ainus selgitus, mille võin anda, on Hruštšovi karakteri erakordsus. Ei saa eitada, et ta valdas purustavat tungi ja mehist järeleandmatut kangekaelsust. Tema võitlus Staliniga on selle tõestus. Juba surnud ja paljastatud kõigi rahvaste juht avaldas meeleheitlikku vastupanu. Ta visati välja mausoleumist, kuid ta heitis end sinna uuesti. Teda üritati tappa vaikimisega, kuid Stalin tuletas endast meelde tuhandete oma pronks-, marmor-, kipskoopiatega, mis seisid riigi linnades ja külades, geograafiliste nimetustega, poolehoidjate metsistunud nurinaga. Hruštšov aga kihutas Stalini minema mausoleumist, juuris mööda riiki välja tema mälestussambad, kustutas tema nime geograafilistelt kaartidelt, ei kartnud poolehoidjate miljonilist nurinat. Katsuge eitada sellise inimese karakterit! - Vladimir Tendrjakov [3]

ViitedRedigeeri

  1. Феликс Чуев "Полудержавный властелин", 2000
  2. Ромм М.И. Как в кино. Устные рассказы. — Нижний Новгород: ДЕКОМ, 2003. — С. 214.
  3. "На блаженном острове коммунизма", 1960 ("Kommunismi õndsal saarel", kirjutis viibimisest loometegelaste suveresidentsis ja kohtumisest parteiliidritega)

VälislingidRedigeeri