Kuna kosmos tundub eksootiline, siis veelgi eksootilisem võib tunduda mõte, et selle kohta on olemas õigusakte. Kosmoseõigust on aga rohkem ja juba pikemat aega, kui seda kipuvad arvama need, kes just ise selle teemaga ei tegele. Arusaam, et kosmosel võib olla sõjaline tähtsus, ei ole ka mitte regulatsiooni vaatevinklist uus. Kui NL 4. oktoobril 1957. aastal lennutas Sputniku, ei olnud kosmoseõigust olemas – seda olid arutanud ainult väga vähesed akadeemilised juristid ja isegi siis pigem spekulatiivselt. Sputnik oli tõesti maailmale üllatus. Kohe peale satelliidi lennutamist algas aga kiire töö ja ainult mõned kuud hiljem oli ÜRO juba vastu võtnud resolutsioone kosmose kohta (esimene 14. novembril 1957), esiteks just selle võimaliku sõjalise kasutuse piiramiseks.
ÜRO peaassamblee resolutsioonid ei ole küll juriidiliselt siduvad, aga eriti olukordades, kus ei ole palju muid juriidilisi reegleid, omavad need suurt tähtsust. Näiteks loodi esimesed üldised juriidilised põhimõtted kosmose kasutamise kohta 1963. aastal ÜRO resolutsiooni kaudu, mille sisu suurelt osalt korratakse 1967. aasta avakosmose lepingus ("Riikide tegevuspõhimõtteid kosmose, sealhulgas Kuu ja teiste taevakehade uurimisel ja kasutamisel käsitlev leping"), mis on siduv rahvusvaheline konventsioon.
Juba 1959. aastal (ad hoc vormis isegi juba detsembris 1958) loodi ÜRO juurde kosmose rahumeelse kasutamise komitee COPUOS (Committee on Peaceful Uses of Outer Space) ning selle juurde ÜRO kosmoseasjade amet UNOOSA. COPUOS-i raames arutati kosmose üle mitmest vaatevinklist – näiteks ka juriidilisest – ning võeti vastu rahvusvaheliste lepingute tekstid, millega ÜRO liikmesriigid said liituda.
Olulisim säärane leping on mainitud 1967. aasta avakosmose leping, millega on tänaseks liitunud 110 riiki – Eesti liitus 2010. aastal. Lepingut võib pidada kosmose "põhiseaduseks" ja suurelt osalt on selle sisu muutunud ka tavaõiguseks. [---]
Lühidalt on lepingu ja ka üldise kosmoseõiguse põhimõtted sellised, et ükski riik ei tohi kosmost (avakosmost ega taevakehi) omandada, aga kõik riigid tohivad seda kasutada. Kosmos on inimkonnaühisvara ja seda tuleb kasutada inimkonna hüvanguks ning teha võimalikult palju rahvusvahelist koostööd. Erategevus on lubatud, aga rahvusvaheliselt vastutab see riik, kust eraettevõte või isik pärineb, mida määratakse teatud reeglitega, kuna kosmosetegevuses on tavaline, et samas tegevuses osalevad mitme riigi subjektid.
Kosmoseõiguse olemasolus või vajalikkuses kiputakse kahtlema, kuna tundub, et kosmosetegevused on kaugel ja eksootilised. Sõjaõigus võib aga tunduda võimatu, sest kui juba sõda peetakse, kes siis veel õigusnormidest hoolib? Siiski on sõjaõigusel, mida nimetatakse humanitaarõiguseks, kaunis pikk ajalugu. Rahvusvaheline õigus keelab nii ÜRO Harta kui ka tavaõiguse kaudu agressiooni, nii et sõja alustamine on keelatud igal juhul (ka kosmoses). Kuna sõda kahjuks siiski ära hoida ei suudeta, on olemas õigusakte selle kõige hullemate tagajärgede leevendamiseks.
Esiteks tuleb mainida, et kui me räägime kosmoseõigusest, siis on tegemist õigusega, mis tegeleb inimtegevusega kosmoses. Selle kohta, mida teha, kui tungivad kallale tulnukad teiselt taevakehalt, reegleid ei ole – kuigi on huvitav märkida, et kui lugeda vanu (st 1950.–1960. aastate) tõsiseid ja akadeemilisi kosmoseõiguse-alaseid artikleid, on seal sellest päris tihti juttu. Sel ajal oli lihtsalt nii vähe kosmosest teada, et tundus, nagu peaks üsna varsti mõtlema ka säärastele asjadele. Praeguseks on see teema aga lükatud tulevikku.
Seda, et rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmoses, otsustati varakult (selgesõnaliselt ÜRO peaassamblee resolutsiooniga detsembris 1961). [---] Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi. See on ka kosmosesõja juriidilise olukorra aluseks. Kahjuks võib oletada, et kosmoses nagu maa pealgi leiutatakse põhjusi, miks siiski vägivalda kasutada. Tavalisim ettekääne on enesekaitse. Kuna ka see printsiip on rahvusvahelises õiguses olemas ja rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmosetegevuste suhtes, siis on enesekaitseõigus olemas ka kosmoses.
