Sõjaõigus

ProosaRedigeeri

  • Kosmoseõiguse olemasolus või vajalikkuses kiputakse kahtlema, kuna tundub, et kosmosetegevused on kaugel ja eksootilised. Sõjaõigus võib aga tunduda võimatu, sest kui juba sõda peetakse, kes siis veel õigusnormidest hoolib? Siiski on sõjaõigusel, mida nimetatakse humanitaarõiguseks, kaunis pikk ajalugu. Rahvusvaheline õigus keelab nii ÜRO Harta kui ka tavaõiguse kaudu agressiooni, nii et sõja alustamine on keelatud igal juhul (ka kosmoses). Kuna sõda kahjuks siiski ära hoida ei suudeta, on olemas õigusakte selle kõige hullemate tagajärgede leevendamiseks.
  • Kui sõda muutub uue relvastuse või uute sõjatandrite pärast, ei tähenda see veel seda, et reeglistiku loomisel alustatakse tühjalt lehelt. Kas sõjapidamise jaoks õigusreeglite loomine on üldse mõttekas? Nii nagu kahjuks sageli rikutakse ülalmainitud agressioonikeeldu, esineb ka palju humanitaarõiguse rikkumisi ning neid on raske seaduse abil takistada või sanktsioneerida. See aga et tähenda, nagu oleks terve õiguskord tähtsusetu. Oluline on vastastikkus: kaitsta oma relvajõude, rahvast ja riiki sellega, et ise hoidutakse teatud tegevusest. Säärane mõtteviis oli pretsedendiks sellele, kuidas suurriigid kosmosetegevuse alguses suutsid kokkuleppeid sõlmida. Hübriidsõdade ning mitteriiklike relvastatud gruppide tegevuse tõttu on moodsas sõjas aga humanitaarõiguse mõju rohkem ohustatud.
  • Asjaolu, et agressioonikeeldu kahjuks pahatihti rikutakse (maa peal), ei tähenda, et keeldu ei oleks olemas. Seda tunnustavad tavaliselt isegi agressiivsed riigid sellega, et otsivad agressioonile ettekäändeid ega ütle lihtsalt, et läksid teisele kallale. Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi.