ProosaRedigeeri

  • Kosmost puudutava sõjategevuse määratlemise teeb keeruliseks ka see, et küberrünnakute puhul on tihti väga raske kindlaks teha, kes on tegelikult nende taga – kas see on riigipoolne sõjaline rünnak või eraisikute kuritegevus? Küberruumis ei ole vaja keerulisi relvi, vaid "eraisikud" saavad rünnata oma arvuti abil – või tihti kaaperdatud arvutite kaudu ehk näiliselt hoopis asjasse mittepuutuvast riigist. Paradoksaalselt on "vanaaegne" inimeste poolt teostatud luure tihti ainuke viis tuvastada, kas tegemist on riikliku tegevusega.
  • Luure on juba iidsest ajast olnud oluline osa sõjategevusest. Kommunikatsioonisatelliitide signaali pealtkuulamine ja/või häirimine on ainult üks mitmest kosmosega seotud võimalikust spionaažitegevusest. Kvaliteet ja täpsus piltidel, mida kaugseire abil teha saab, läheb järjest paremaks. Õhuruum, kus toimub lennuliiklus, kuulub alloleva riigi territooriumile, milles riigil on õigus otsustada, kes sinna siseneda tohib ja mis tingimustel. Kosmos seevastu ei kuulu ühelegi riigile ja seal ei ole vaja luba teistest riikidest üle lendamiseks.
  • Kui kosmosest saab teha enam-vähem sama häid pilte kui õhuruumist, siis õigusreeglite poolest on kosmosetegevus eelistatum. Mitte väga kaugest ajaloost on teada juhtumeid, kui spionaažilende on tuvastatud, lennukeid alla tulistatud ja personal vangistatud. Tänapäeval on mehitatud spionaažilennud suurelt osalt asendatud mehitamata droonidega, aga ka nende kaotamine toob kaasa kulusid ja tegevuse katkemisega seotud tüli. Satelliidi ulatus on ka midagi hoopis muud, nii et kui piltide kvaliteet on küllalt hea, siis saab kosmosest soovitud info kergemini kätte – ja tihti täiesti õigusega kooskõlas. Suur osa kaugseire abil saadud materjalist on üldsusele isegi vabalt kättesaadav – näiteks EL-i Copernicuse programmi kaudu. Säärane läbipaistvus ei ole autoritaarsetele riikidele loomuomane ega meeltmööda, nii et pole üllatav, et selle tehnoloogia algaastatel toimus ÜRO-s debatt, kas peaks olema keelatud lennutada kaugseire võimekusega satelliite ilma allolevate riikide loata. Sääraseid reegleid aga ei loodud ja tänapäeval selle üle enam tõsiselt ei debateerita – tegelikkus on juba mööda rutanud.
  • Kindel võib olla selles, et kosmosesõda on teema, mis püsib lähitulevikus olulisena. Rohkem või vähem ebaselgete või üldiste reeglite tõlgendamise asemel oleks hea, kui oleks selgeid sätteid, mille juurde saaks lisada järelevalve süsteemi, näiteks sarnaselt tuumatehnoloogiaga. Sellega ei saaks ära hoida igasugust sõjalist tegevust kosmoses, kas või ainult defineerimisraskuste tõttu, pidades silmas kosmosetegevuste kahesugust kasutust ning küsimust, mis ulatuses kosmosesõja reeglid hõlmaksid luuretegevust. Asjaolu, et reeglite olemasolu ei loo perfektset olukorda, ei pea aga tähendama, et neist ei ole mingit kasu.