Väliseestlased

Proosa

• Väliseestlased on rohkem raha välja viinud kui sisse toonud. Ja au neile! Nemad olid organiseeritud, nemad teadsid, mis on kapitalism ja "vaba maailm" (võib ka ilma jutumärkideta), nad oskasid härjal sarvist haarata, sellal kui kodumaal keerutati naiivselt suhkruvatti ja ajast-arust isamaalisi ideid. (lk 102)
• Kuid selle sammuga jäeti see maa maha. Jäeti tema ja mahajääjad saatuse hooleks. Jäeti oma maad ja majad, et päästa kõige kallim, mis on. Aga eks sellest - millegi reetmisest, ikkagi - jäänud hinge ka midagi valusat ja eks sellest valust sündinud see "paguluse" raevukas rahvuslus, see vägivaldne kujutlus, et ainus tõeline Eesti on seal, "paguluses", et ei päästetud mitte oma elu, vaid kogu rahva elu, kultuur, keel - nagu oleks maagi endaga kaasa võetud, nii et sinna, maha, jäigi ainult tühjus, jäid tõelised reeturid ja kommunistid. Aga kõik eksiilid on viljatud. Viljatud selle maa suhtes, kust nad lähtunud on, muidu sama viljakad kui mistahes elu. (lk 102-103)
• Veel nutikamad ja julgemad ei käinud ka väliseesti aktustel, sest said aru, et see on tupiktee ja viljatu. Nagu Käbi Laretei. Temal oli see otsus. Mitte raisata ennast kibedusele, vaid teha muusikat. Ja ta tegi. Ja kirjutas raamatuid, rootsi keeles, aga need kõik on kodumaal välja antud ja õieti on ta ainuke väliseesti kirjanik, kui vanad, juba kodumaal valmis saanud välja arvata, keda on huvitav lugeda. (lk 138)
• Kahju, et ükski antropoloog ega etnograaf ei taibanud uurida väliseestlaste ühiskonda, kui see oli veel täies purjes ja elujõus, viie-kuue-seitsmekümnendatel. Selle uskumusi, tabusid, keelt, materiaalset kultuuri, tavasid. See oleks pidanud olema mõni välismaa teadlane, kindlasti mitte eestlane, ta oleks pidanud ära õppima eesti keele ja elama oma uuritavate keskel. Abielluma väliseestlasega. Ja kõik see aeg salaja spioneerima. Sest mis see antropoloogia ja etnograafia muud on kui salakuulamine. Inimesed ei taha oma elamise tõde tegelikult kellelegi avaldada. Nad ei taha, et see kirja pandaks ja üles võetaks. Tahavad siis, kui see on juba minevik. Sest siis on lihtne seda võltsida ja ilustada. Antropoloogid ja etnograafid jäävad kas alati hiljaks või jõuavad viimasel minutil. (lk 230-231)
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019

• Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis! (lk 11–12)
  • Elin Toona, "Sipelgas sinise kausi all", 1991