Laine

Ivan Aivazovski, "Üheksas laine" (1850).

Mary Blood Mellen, A smart blow (u 1860)

William-Adolphe Bouguereau, "Laine" (1896)

Henri Privat-Livemont, "Laine" (puulõige, 1897)

Sylvia Oeggerli (*1939), "Atlandi ookean", s.d.

Nurit Shany, "Kuldne rada" (2011)

Yasmina, "Mercator" (2012)

Proosa

• Ärgu ükski teist üllatugu, kui kuivamaa loomad vahetavad kohad delfiinidega ning asevad elama nende soolastel karjamaadel, ja hakkavad armastama merelainete kõla rohkem kui maad, samas kui delfiinid hakkavad eelistama mägesid.
  • Archilochos, fragment

• Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.
  • Mary Shelley, "Matilda" (1819)

Luule

Jõgi, kes uhud iidseid müürivalle
  mu daami läve ees - kui mööda kallast
ta kõnnib ja mu kuju ärkab talle
  võibolla tuhmund mälestuste vallast,

ehk saab siis sügav laius, milles ujud,
  mu hingepeegliks, mille seest see naine
loeb välja sulle öeldud mõtted-tujud,
  niisama tormakad kui sinu laine.
...
Su vetes peegeldub ta silmasära;
  mis kohtub minust möödund laine hooga;
see õnnis voog kaob kaugustesse ära,
  siit läbi enam uneski ei vooga.

• George Gordon Byron, "Stroofid Po jõele", 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 35-38

Kas laine randus?
Kas randus ja imbus aeglaselt
kruusapärlite kõrinal
tagasi lainete maailma?
Ei! Ta kenutas end kui ratsu,
tõstis kõrgele märja rinna,
läbi laka sätendas vaht
lumivalgelt kui luigeselg.
...
Ma tunnen su lendu, sa lennukas laine:
kuid kuldne päev vajub longu,
öö musta mantlisse mähitult
heidab väsinult puhkama
ja kaste sätendab ta hingeõhus,
lilled sulguvad ta voodi ümber,
enne kui pärale jõuad.

• Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul". Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Akadeemia 10/1996, lk 2109-2111

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda

• Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 428

Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

Lööb pooleks pilvetekk, kuult vajub raske rünk
ja veele langeb valgus, tume nagu veri.
Mu jumal! Elu! Armastan Sind, metsik, sünk.
Sind, vihm! Sind, torm! Sind, öö! Sind, meri!

• August Sang, "Öine", kogust "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003, lk 14

Kuis sinu iharus ka hullaks,
kuis sa ka vabaneksid vaimus:
muld ikkagi jääb ainult mullaks
ja tühjaks tarkuseks saab aimus.

Seepärast otsi kõikjal sildu,
mis eluga seoks surnud aine,
et nagu kalliskivi kildu
sind läbiks kiirgav valguslaine.

• Betti Alver, "Sidemed" kogus "Tolm ja tuli"], lk 8

Mida ta ütles, mida ta ütles?
Oh püha lihtsameelsust! olevat kuulnud
need, kes riidale lähemal.
Ja üle väljaku levis lainena:
...oh püha lihtsameelsust...
         ...lihtsameelsust...
                 ...meelsust...
Kõikide kirikute kellad kumisesid, kumisesid.
Tardunud olid kõikide Kristuste näod.

• Paul-Eerik Rummo, "Giordano Bruno tuleriit" kogust "Ankruhiivaja" (1962)

Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.

• Juhan Viiding, "Suvest sügisesse, mitte ainult mina" kogus "Ma olin Jüri Üdi" (1978), lk 132

Vanasõnad

• Veel ei ole oksa, lainel latva.
• Ilma jutt kui merelaine.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929