Raimond Kolk

Raimond Kolk (8. veebruar 1924 Saru vald, Võrumaa – 3. november 1992 Stockholm) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Mälestusi

Väljaandest: Raimond Kolk, "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992.

Nii või teisiti on suuremas osas lapsepõlve meeldetuletustes kaasas väga palju tagantjärele tarkust, ebatäpsust, valesti mõistmist ja otsest fantaasiatki. Tegemist on nõnda siis ilukirjandusliku materjaliga, kuigi see harilikult õige ebakirjanduslikult kirja on pandud.

Väga õnnestunult on asjaga toime tulnud Oskar Luts, kes oma mälestustes ennast kui fiktiivset Andrest kujutab. Oma tegeliku elukäigu raamistikku on ta ilukirjandusliku jutustuse põiminud. Oskarist saab nõnda Andres, Palamusest Alamuse, Posti talust Oasti jne.

Mitmed memuaaride autorid on enda ja oma vanemate vahekorra üle pikemalt arutlenud. Mõned, võib olla mitte just eesti kirjanduses, on vajalikuks ja sobivaks pidanud oma vanemate elu ja abielu kallal sügavamalt psühhologiseerida. Misjaoks? Võib-olla kättemaksuks, aga mille eest? (lk 3)

Just Mustjõgi on kirjanduse kaudu mõnevõrra tuttavaks saanud. Juhan Jaik on Mustjõest kirjutanud, selle alguse müstilisemast poolest, nagu ka Gailit, kelle Toomas Nipernaadi muu hulgas Mustjõe luhale jõudis. Mustjõgi algab sügavatest Antsla metsadest, on seal suhteliselt kitsas ja sageli soiste kallastega, peitlike ja ootamatute võrendikkudega. Kuid just Saru vallamaja kohal muudab ta oma iseloomu Lätimaalt algava ja siin sissevoolava Vaidva tõttu, mis liiva kaasa toob. Siit edasi on Mustjõgi tunduvalt laiem, suuremalt osalt liivase põhjaga ja madal, rahulik ja kirgedeta keset avarat luhta, mis ainult suurvee ajal peaaegu kilomeetri ulatuses veega täitub. (lk 7)
Vähemalt Alaküla kohal, kus vanad talud Mustjõe ääres reas seisid, oli see nagu mingisugune Niiluse org. Õued ja hooned olid tihedalt üksteise kõrval, kuna põllud kitsaste ribadena kaugele metsapiirini ulatusid. Pilti muutis mitmekesisemaks veel see, et pärast talude päriseks ostmist oli toimunud nende poolitamine vendade või õdede kui pärijate vahel. Niigi kitsad põlluribad olid seetõttu veel korra pikuti poolitatud ja aia- ning õuemaa mingisuguse igavese õigluse printsiibi sigrimigrilisteks paladeks hakitud. Ning kolmandale või neljandale vennale oli ikka sinnasamasse õueaia taha ja jõega rööbiti lookleva maantee äärde veel ka popsikoht loodud. Tulemus oli kaheldamatult idülliline nagu päris Niilusegi ääres, kuid vaevalt soodne ratsionaalsema põllupidamise seisukohast. (lk 7-8)
Muidu langes mu algkooliaeg suurelt osalt ühte sisepoliitilise kõrglainetusega Eesti elus. Me lõime ja vaidlesime Larka ja mitte-Larka üle vahetundide ajal kooliski. Mäletan ka, kui mu sõber ja mängukaaslane Tambergi Harri iga maja ukse taha viis Eduard Vilde kirjutatud lendlehe vapside ja fašismi vastu. Kuid iga sein ja telefonipost oli ju niikuinii pilte, plakateid ja karikatuure täis, eriti muidugi vallamaja ümbruses. Alguses muudeti põhiseadust ja siis seati üles presidendikandidaadid, kelle soovituseks tuli kõigepealt vallamajas allkirja andmas käia. Vahel sündis tõeline rüsin nende allakirjutajate ümber ja hulgas. Taheti kirjutada ka nende vanakeste nimed, kes ise enam kohale ei saanud või küll kohale olid toodud, kuid sulepead näppu ei jaksanud võtta. Nendel kihisevatel-kohisevatel, isiklikke ja üldisi ähvardusi ning demagoogiat täis päevadel ei olnud mitte kerge vallakirjutaja olla ja vallavalitsuse rohelise kaleviga laua kohal seaduseparagrahvi püsti hoida. (lk 13)
Karjapäeval pidin eriti vara tõusma, sest kõigepealt tuli mul ju see tubli kilomeeter vallamaja ja talu vahel maha kõndida. Vahel oli ainult jõelt tõusnud paks udu väljas, kui oma teekonda alustasin, vahel lopsakas suvi, vahel vihm ja sügis vaatas juba vallamaja õues. Muidugi olin ma mõnikord ka kade nendele, kes edasi tohtisid magada. Ükskord nägin, kuidas Tambergi Harri oli niisama vara tõusnud, istus käsipõsekil nende akna taga ja luges raamatut. Siis olin kade ka temale, et ta sai rahulikult lugeda ega pidanud iga poole lehekülje järel lehmi ja lambaid tagasi jooksutamas käima. Lugemine oligi karjaseelu ainus ja tõeline sisu. Kui just vihma ei sadanud, oli kaks raamatut päevas harilik norm. Suuresti tuli siin appi avalik raamatukogu vallamaja ootetoas, kuigi selle võtmed polnud mitte minu isa, vaid koolijuhataja käes. Mitmed ennustasid, et ma suurest lugemisest varsti pimedaks pidin jääma. (lk 14-15)
Puude küsimuses näiteks olime isaga täiesti erineval arvamusel. Ma ei saanud sellest kuidagi aru, et ta mitmed suured ilusad vahtrad ainult selleks maha lõikas, et õunapuudele, nagu ka aia teistele kõrgetele ja madalatele elanikkudele rohkem päikest ligi pääseks. (lk 15)
Eduard Vilde suri jõulu teisel pühal ja pealejõulused ajalehed olid täis ta surma ja ta elatud elu. Ajalehed hõõgusid külma, väljas olid nii külmad jõulud. Ja nüüd olid nad täis veel surma. Seda loeti ja seda räägiti, aga mina võtsin ajalehed varsti kaasa ja läksin üle koridori tuppa. Ma tahtsin ise lugeda.

Jõulude ja vana-aasta vahepäevad olid tõsised ja tummad, võiks peaaegu öelda pruunid. Õieti olid nad pikad õhtud, sest päev oli lühike ja kooli polnud. Köögis särises praepann, varsti oli õhtusöögi aeg nagu ikka. Õhtusöök oli ainus, mis õhtut täitis ja mõõtis. Ema oli köögis ja ümises lauluviisi, toas põles madalaks keeratud tahiga lamp. Aga nüüd oli Vilde surnud ja viidi ära Metsakalmistule, kus olid ainult kuused ja lumi. Ma ei läinud kööki ema juurde, ma jäin tuppa ja keerasin lambitahi kõrgemaks. Ma ei mõelnud, mis surnuaial oleks veel võinud olla peale kuuskede ja lume. Mõtlesin - ainult kuused ja lumi. (lk 17)

Pikki mänge mängisin kirjastuste hinnakirjade ja brošüüridega. Leidsin üles vanu ja kogusin uusi, mida vallamajja aeg ajalt saadeti. Nende abil olid peaaegu kõik raamatud teada. Kirjutasin mitu vihikut täis hinnakirju, mida ma ostaksin. Kui mul oleks 20 krooni, mida siis, kui 100 krooni, mida siis. Valusad olid odavmüükide ajad, valusad lugeda odavmüükide brošüürid, kus õnn oli nii lähedal. Kui ainult mõelda, et juba 5 sendi eest võis raamatu saada. Kord oli mul odavmüügi ajal 20 senti ja raamatudki selle jaoks leitud. Kuid ma ei teadnud, kuidas raha kirjastusele saata. Ei usaldanud ega tahtnud ka isalt küsida, osalt seepärast, et isa poleks väljavalitud raamatuid nende liigse odavuse pärast miskiks pidanud. Mäletan, kuidas tulin odavmüügi viimasel päeval koolist. Oli märts ja lumi sulas. Ema oli keetnud kruubisuppi ja väiksemat õde ähvardas kaelahaigus. Istusin üksinda halli kruubisupi taldriku taga ja vaatasin, kuidas postipoiss õuest välja sõitis, odavmüügi viimane võimalus välja sõitis. Postipoisil oli ookerkollase seljatoega regi. (lk 19)
Sepa tänavat minnes, linnavalitsusest mööda, jõudis varsti piiripunkti, jõudis Läti piirile. Seal seisis ees vaikne rahulik piirivalvur ja kui passi või legitimatsioonikaarti kaasas polnud, siis polnud mõtet teda tülitadagi. Lätimaal ju käidi, aga ikkagi rohkem asja pärast ja mitte niisama jalutamas. Lätimaalt sai odavat trikoopesu, võis ka kirju lipsu osta ja head odavat margariini, mis värskest peast maitses peaaegu nagu või, kuid siis oli parem salaja minna, omapead kuski üle piiri vajuda. Ramsi veskisilla idüllist edasi, kus ainult värvilised piiripostid nagu kilomeetripostid piiri märkisid, leidus selleks palju paremaid võimalusi. Kuid ega kaubandus kahe naabrimaa vahel ka ainult ühepoolne olnud. Lätlased käisid Eesti Valgas peale muu veel kinos ja saunas. (lk 25-26)
Peatusin Tartus Sarvede peres paar-kolm päeva. Jõudsin veel "Vanemuiseski" ära käia ja tuttavate-sõpradega jumalaga jätta. Täiesti omal käel valmistasin endale ka sõiduloa Tallinna reisiks. Mall Sarv, mu sõbratar ja pika aja kirjavahetuse kaaslane õppis Tallinna konservatooriumis. Pühade vaheajaks oli ta edasi-tagasi sõiduloa saanud. Võtsin ta loa, kus trükitud blanketil Mall Sarv, Mall oli käsitsi kirjutatud. Ma tõmbasin mõlemale l-tähele kriipsud peale ja lisasin omalt poolt "ias". Nõnda kehtis see kellegi meesisiku Mattias Sarve jaoks. Mallel endal kui naisisikul ei olnud ju erilist raskust uue loa saamisega. (lk 38)
Vaenlane oli siiski olemas ja küllaltki valvas. Korra läksime keset valget päeva mahajäetud suvilate vahele kartulipõllule verivärskeid kartuleid hankima ja saime endile kahuritule kaela. Olime vagude vahel pikali, kui mürsud meist vilinal üle lendasid. Pihta saab siis, kui üldse midagi ei kuule. (lk 44)
Peamised konverentsid toimusidki Lepiku ja minu vahel. Luule tehnikast ja luule sisust ja mis me nüüd edasi ette võtame. Lõppresolutsioon oli igatahes see, et me peaksime õige varsti oma iseseisvate kogudega esile astuma.

Kõige selle tõttu ei jõudnud ma iialgi sinna, kuhu ma õieti oleksin pidanud minema, selle tüdruku juurde Riksbysse, kellega ma aegamööda abiellusin. Tal oli ka jõulupuu toas ja kausike sülti valmis pandud ja ta võib-olla ootas. (lk 63)

Mõlemad Ilmarid, Mikiver ja Laaban, elasid meie lähedal Kaplanbackenil, teisel pool Kungsholmi kirikut. Nad jagasid tuba nagu meie, ja teel sinna sai ka selgeks, et kui teise Ilmari koju saabumine ei olnud mingil põhjusel väga vajalik, siis pandi potilill akna peale hoiatuse märgiks.

Nüüd ei olnud potilille aknal ja Laaban sai põhjalikult üles äratatud. Hommiku ahetuses lugesime valjult ette eesti uuemat luulet ja mõlemad Ilmarid ühtekokku laulsid "Marseljeesi" prantsuse keeles. Kui aeg nii kaugele jõudis, et taheti pala süüa suhu saada ja võib-olla pudel õlut, läksime edasi öl-mal "Jaavasse" Sveavägenil ja jäime sinna sügava õhtupoolikuni.

Milleks? võib küsida. Mis asja oli siis nii hirmsasti jutustada? Maa, kodu oli meie alt õhku lastud ja me tahtsime endid mingil nivool, mingis punktis uuesti leida. Me olime igaüks enda ette seotud oma nooruse ja oma loomingu probleemidega ja tundsime vajadust Eesti üle, nagu see oli olnud, ja eesti kirjanduse üle, nagu see oli olnud, uuesti ja uuesti rääkida, et sellel tagapõhjal ennast ära tunda ja uusi pidepunkte leida. Me olime sõja-aastad läbi isolatsioonis elanud ja vahepeal oli maailmas, ka Rootsis, nii palju uusi ideid ja uusi mõtteid juurde tulnud.

Me elasime lahus oma Eestisse jäänud perekondadest ja tundsime endid suhteliselt üksi selles jätkuvasti võõras linnas ja tahtsime juba sellegipärast omasugustega lihtsalt rääkida. (lk 78)

Ilmar Laaban oma "Ankruketis" oli selle oma tee väga põhjalikult leidnud. Nii põhjalikult, et see kõiki hämmastas. Üleüldine arvamine ja ka tolle aja kriitika (Suits, Ristikivi, Parrest jt.) pidasid "Ankruketti" peaasjalikult ebaluuleks, mis alateadvuse oiretest ja spontaniteedi nimel vigurdamisest koos seisis. Tolle aja konformistlikku pagulaskonda häiris muidugi veel ka Laabani sõnavara ja pildikeel, mis õigele eestlasele omased ja kohased ei saanud olla.

Ka "Tuulisui" ringis oli Laaban ja ta raamat õieti tabu, millest ei räägitud. Parafraasi kujul ühele Laabani luuletustest tegi Lepik lühikese ja lihtsa otsuse:

Luule on ülev ehmatus —
härja vile ja hullu male.
Parnassi härjatus-lehmatus
ronib määgides Beckombergale...

Kohalike olude mittetundjale olgu öeldud, et Beckomberga on Stokholmi tuntud hullumaja.

Kui ma "Ankruketti" siiski lugesin ja ka arutasin, siis koos Kardinatega [R. Kolgi abikaasa hüüdnimi]. "Ankrukett" tundus ju oma üksikutes osades sisaldavat niihästi uut kui värsket, tõeliselt omapärast luulet, mida oleks olnud kahju niisama riiulile panna ja sinna jätta. Ei olnud Laabani luule minu arvates ka alateadvuslikum kui iga teise luuletaja luule, kes ainult sõnaklõbinaga ei tegele. Vahe seisis ainult vormimises, väljenduse meetodis. Et Laaban ennast teisiti vormis ja väljendas kui muud ristiinimesed, oli juba omaette nähtus. (lk 82)

Ja jõulupüha hommikul pidime Lepikuga maale sõitma. See oli õieti Imanti idee või ettepanek, et keegi onu Roslagenis tahtis nii meeleldi kahte eesti noorpoeeti enda juures külas näha. Kitsarööpmeline Östra jaamast viis meid kaugele linnast välja ja koht, kus me maha astusime, oli vist Ununge. Mis onu enda nimi oli, on täiesti meelest läinud. See oli mingi mõis või poolmõis ja muidugi võtsid onu ja ta kodakondsed meid lahkesti vastu. Onu ise käis meiega ringi laudas ja sigalas ja keegi noorem naisinimene näitas, kus me magada võisime.

Õhtul tulid veel külalised, üks noor sihvakas mees ja vanem tõsises mustas riides tädi naabrusest, kellede nimi Leijoniga peale hakkas. Istusime saalis, kus niisuguse mõisamaja juurde kuuluvad tumedad õlimaalis portreepildid seintelt vastu vaatasid, ja krõmpsutasime pähkleid ja maitsesime õuna. Proovisime ka keskustella, nemad ja meie. Kas Eestis ka lumi maha tuli ja nii. See oli kindlasti nii kenasti mõeldud, ka põgenikud oma kodu jõulurõõmu valgusesse kutsuda ja sisse lasta, aga meiesuguste suhtes võrdlemisi maha visatud. "Du är flykting, ta en kaka till," nagu Ristikivi seda väga kokkuvõtlikult on väljendanud: Sa oled põgenik ja võta seepärast veel üks väike koogike! (lk 89-90)

Me olime poolelijäänud haridusega, puudulike või täiesti puuduvate perekondlike ja inimlike sidemeteta, kindla töö ja elukutseta ja mõnigi kord ka ilma kindla elukohata. Me kolisime Stokholmi ühest üüritoast teise, ühest kombinatsioonist teise, ja kõikide üüritädide ja muutuvate aadresside pikas reas oli ehk Ilmar Laabanil ükskord kõige meeleolulisem aadress — Undangömda stigen, mida ehk "Ärapeidetud rada" võiks tõlkida. (lk 93)
Mis poolelijäänud haridusse puutus, siis võis ju enda pealt mõõtu võtta. Õieti olin ma reaalkooli, see on siis keskkooli haridusega. Mu esimene gümnaasiumiaasta oli esimene kommunistide aasta, kus muu hulgas inglise keel ja ladina keel õppekavast välja puhastati. Võib olla õpetati ka ajalugu, aga suur ja tähtis oli kommunistliku partei ajaloo lühikursus. Muutuvate õppekavade tõttu õppisin ma juba teist korda anorgaanilist keemiat, mis tähendas, et ma orgaanilist keemiat kunagi ei õppinud. Sakslaste tulles jõudis juba gümnaasiumi teisel aastal gümnaasiumi lõpuklassi. Inglise keel tuli teise võõrkeelena tagasi ja ladina keel algas. Esimest korda ilmusid nähtavale filosoofia ja psühholoogia, kodaniku- ja majandusteadus, kosmograafia ja trigonomeetria. Kõik see ilus tulevärk toimus ometi õhtupooliku tundidel jaanuarist maikuu keskpaigani, mille järele meile küpsustunnistus — Reifezeugnis — välja jagati, öeldakse ju, et kool jäi pooleli, sest et koolimaja jõulu ajal maha põles. Minu generatsiooni vaatekohalt oli selle ütluse taga valus tõelisus. Kui koolimaja sõjatules just ei hävinud, siis oli see kõikide mõeldavate armeeüksuste kasutuses. (lk 93)
Kui solistid kontrabassi alal olid enne Juhti väiksematel kolme keelega pillidel mänginud, siis Juht mängis suurel nelja keelega pillil, mida harilikult ka orkestris kasutati. Ta mänguriist oli pealegi veel eelajalooline, a. 1679 Cremonas tehtud, mis oli midagi väga haruldast olemasolevate keelpillide alal. Ja kontrabass kui solisti mänguriist üldse.

Johannes Brahmsi papa, kes oli ise kontrabassimängija, olevat väljendanud, et kontrabassi kui pilli eriomadus on just see, et sellega pole võimalik mitte iial puhast heli saavutada.

Nüüd ilmus kohale Ludvig Juht, andis oma esimese kontserdi Stokholmi Kontserdimaja suures saalis, ja tuli, nägi ja võitis. Tol ajal oli Stokholmis veel 7—8 päevalehte. Kõikide lehtede muusikaarvustajad leidsid ainult ülistus- ja kiidusõnu Ludvig Juhi, ta pilli ja ta repertuaari kohta. Repertuaar oli Eccles, Corelli ja Mattheson, Sibelius ja Eduard Oja. Vaesele pagulashingele oli see suureks lohutuseks, sest siiani oli vaevalt juhtunud, et Rootsi päevalehed positiivselt sõna võtsid kellegi kohta, kes oli eesti kännust ja soost sündinud... (lk 102)

Ludvig Juhi turnee lõpetuseks korraldati Stokholmis lahkumisõhtu, kus ta ainult eestlastele mängis. Teatrimees Rein Andre, kes oli õhtu sisulise osa korraldaja, pöördus veel minu poole, et õhtu sissejuhatuseks luuletust saada.

Ma ei ole just kunagi tellitud luuletustega õnnestunud ja mitte ka sellel korral. Kirjutasin muidugi midagi, sest et oli tarvis — "maailm me ümber on kõle ja hall, / su süda tuksub veel soojalt" või midagi taolist äärmiselt konventsionaalset. Andre lükkas selle täie õigusega tagasi ja küsis Lepiku käest. Lepik siis kirjutaski proloogi, millega Juhi tänu- ja lahkumisõhtu avati. Ma usun, et Lepik luges selle ise ka ette:

Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.

Sellest sai hiljem Lepiku uue luuletuskogu "Mängumees" nimiluuletus. Luuletuse sisu oli nimelt see, et "jäid külas suletuks uksed,/ ainult kodutud tulid mäelt..."

Ludvig Juht lahkus, sõitis tagasi Ameerikasse, ja elu läks edasi oma hallikirja koes. (lk 103)

Elati maapao viiendat aastat ja pagulus hakkas juba igapäevaseks ja harjumuslikuks muutuma. Teiselt poolt hakkasid pagulased üksteisest ka kergelt tüdinema. Kaua ma ikka kuulan, kui väike see paat oli, millega ta üle tuli, ja kui kõrgele lained käisid, öeldi. Kui mindigi kohvikusse, siis miks mitte sellisesse, kus tuttav kaasmaalane, kes sinust kõike teadis, sulle just teisest lauast vastu ei vahtinud. (lk 130)
Pagulaskirjaniku kõige iseloomustavamaks jooneks on nimelt see, et ta looming avaldatakse au-honorari või paremal juhul sümboolse honorari eest. See tähendab, et ta peab oma igapäevase leiva ja kehakatte eest töötama mingisugusel teisel alal 8 või enam tundi. See tähendab, et ta peab kirjutama mingisugusel irreaalsel kellaajal väljaspool 24 tundi ööpäevas. Sest nn. vabal ajal peab ta perekondlikus ringis viibima, külas, saunas, koosolekul jne. käima nagu iga teine inimene.

Sellele ei saa vastu vaielda, pagulaskirjanik peab kõigepealt ka inimene olema, need inimesele omased tarbed täitma, vastasel korral lõpeks otsa tema inimlik eksistents. Meie ei ole ometi nõus, kui muumiate või robotite kirjutatud raamatud "Orto" poolt koju kätte saadetakse.

Praktiliselt võttes on pagulaskirjanik siiani loonud, täpsemini küll kirjutanud sellel kellaajal, kui publik-pagulane loeb. Kui külas ja kinos on käidud, kui puhkuse magus rahu maad võtnud, siis sirutub publik-pagulane uhiuues tugitoolis ja loeb, tukastubki vahel, sest pagulaskirjandus on igav. Võib-olla on ka pagulaskirjanik vastaval leheküljel oma käsikirja üle tukastunud. (lk 149, ilmus "Eesti Teatajas" 3. juunil 1950)

Luulet

Raimond Kolk, "Peo pääl elu hõpõ", koostanud Õnne Kepp, Võru Instituut, 2018

Ütsik täht ku essnü utõ
pilvemõtsan vilgatas.
Nigu lats, kis vallatudõ
nuka takast kilgatas.

Mina olõ sinnu kaenu
hämariku taiva all.
Kurjast ilmast ärä paenu,
kos ma esi essjä tall.

"Ütsik täht", lk 13

Kuigi ümbre saisva saina,
siski olõt tuulõ pääl.
Sängün, laua veeren painas
tõsõ olõmisõ hääl.
/---/
Läbi pehme pümm e nõrgus
vällän vihmavett.
Minu sisen kiäki tõrgus
tundma keväjet.

"Tühi õdak" 1, lk 30

Su sõrmõ nigu murrivõtmal raudsõ.
Üü vaos ku valgõ rõõvas üle lautsõ.

Ku surma luunõ käsi vällä jaga viha,
sis põua sõrmi pääl om nahk, kuit mitte liha.

"Põud" 3, lk 84

Kivid on elava keskel
kõdunematud kui luud.
Kunagi kivid ei kasva
nii nagu metsapuud.

Kord okstest ja okkaist süttib
surma tuleriit.
Küür me seljas on paigal,
küür on graniit.

"Kivid", lk 95

Nigu kikka verrev hari
mõtsalatvu takast
hommukudsõ päävä serv.
Muru pääl viil paigal
kastõlikõ vari.
Maja kikas ennedä
edesi ei maka.

Vaiku kikka andva teedä
suurõ kikka kirgmise.

"Suur ja väiku", lk 103

Vihm vaos maha mõtsa paale,
pilv lätt lakja latvu paäle.
Mõtlõmalda, mis ta tege,
arvamalda, kos ta kaos.

Pedäjest tsilgus kuusõ pääle,
kuusõ küllest kadajahe.
Sakõst satas mustikallõ,
mitu korda maasikallo,
viimast korda palukallõ,
karusamblõ sisse kaos.

"Sadu", lk 105

Säält talust pernanõ Liide
läts mõskma kerikut.
Üts ammunõ jõuluriide,
ku mõsti kerikut.
/---/
Ta mõsksõ põrmandult liiva,
mis pallõja kandanu,
käärkambrõst ja kerigu siivast,
mis kängä kandanu.

Ja sis sedä jõulu puhtust
tull kaema keriksand.
Ta tundsõ seost tsipa uhkust,
et esi keriksand.
/---/
Sääl altarin raami sisen
Maarja om põlvilõ.
Ta rõiva nii voldilisõ,
ku om sääl põlvilõ.

Et lähäs raputama
tolmu ta undrukust.
Nii õigõ vähä, siin saman,
seost kallist undrukust."

Sis keriksand esi näüdäs,
et Maarja om pildi pääl.
Kuiki illus ja ümärik näütäs,
timä siski pildi pääl.

"Liide ja Maarja", lk 114-115

õdak om õnnistegija,
kis halva ärä võtt.
Elu ja unõ piiri pääl
ütski suu ei kõnõla tõtt.
/---/
Kos ma ka olõ ja kos ma koolõ,
sääl õdak om ümbre ku telk.
Läbi udsusõ päälüsrõiva
paist kätte tähe helk.

"Õnnistegijä", lk 117

Hain näge, kuis keväjet sisse lüü
üts ilma tilinälda kell.
Viil enne ku algus põllutüü
lüü ilma tilinäldä kell.
/---/
Ku suurvii sisse
alanõs saar,
hain võtt sääl platsi,
kasus ja naar.

"Tatrik, rügä, niidühain" 3, "Heränemine", lk 126

Tähti takan kasusõ palmi,
lehvüse palmilehe.
Sõitva pikkä tsakilist tiid
väikese postimehe.

Mii tunnõ sõpra,
mii ei näe.
Hämären tähevalgõl
läävä risti käe.

"Tatrik, rügä, niidühain" 5, "Hain ja täht", lk 128

Väsimus on suured ulgumetsad,
nõnda siis puude kohin.
Ma jään ta kätte,
sinna ette seisma.
/---/
Väsimus on vahel nagu tihnik,
vahel tühimaa kui Lapi.
Võserikus rändame
endale, teisele appi.

"Põhjamaal", lk 160

Elus samuti kui teatris
tuleb vahel vaheaeg,
kõnnid ringi koridoris,
teretad ja annad kätt.

Ometi, mis olnud laval,
surema on liiga kaval.
Ööd ja päevad püsib meeles
kodus, võõrsil, mitmes keeles.

Eksimatult nagu saatus
saabub draama lõpuvaatus

"Vaheaeg", lk 181

Aga meie, kes istume kuuse all,
kõik kingitused süles,
me laulame kõrget kiitust tal
ja ei vaata ometi üles.

Me pilk on maadligi sõmeral,
kõik vaevad ja vaenud on meeles,
mis olnud maakera kamaral
nii rootsi kui eesti keeles.
/---/
Ja kuusk, mis särava koorma all
on oma elu andnud,
jääb seisma kui sõdur väraval
või laps, kes nurka pandud.

Seal seisab ta päeva ja seisab kaks
ja tasa okkaid laotab.
Meil meeles on kõrge tulumaks,
mis vaesust ilmast kaotab.

"Jõulupuu", lk 185

Tuul veda kompvegipapõrd
üle ruusa.
Vihmä peräst mis tulõ
lõppi muusiga.
/---/
Mi olli muusikandi,
mi panõ pilli kotti.
Suurõ tammõpuu aü
panõmi pilli kotti.

"Mi olli muusikandi", lk 234