Kontrabass
Proosa
muuda- Neerud, mis toodi meile tolles orkestriga kohvikus, olid kontrabassi omad.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 18
- Tädi Laural oli murelik ilme.
- "Tead, mul on paha olla," vastas ta. "Ma olen iga asja puhul nii närviline ja mures."
- "Täpipealt nagu vanaema," lausus Pipi korpi hooga mahlaklaasi kastes. "Tema läks ka nii närviliseks ja ärritus kõige vähemagi asja pärast. Juhtus talle mööda tänavat kõndides katusekivi pähe kukkuma, pistis ta kohe kargama, karjuma ja sõitlema, hakka või arvama, et juhtus mingi õnnetus. Ja kujuta ette, kord käisid nad isaga ballil ning tantsisid hambot. Isa oli üsna tugev mees, ja korraga virutas ta vanaema eemale, nii et see lendas põigiti üle ballisaali ja jäi kontrabassi peale istuma. Sedamaid kukkus ta jälle karjuma ja sõitlema. Siis võttis isa ta sirge käe peale ja pistis neljanda korruse aknast välja, ainult selleks, et ta natuke maha rahuneks ega oleks enam nii närviline. Aga kus sa sellega! "Lase mind otsekohe lahti," karjus ta. Isa muidugi tegi seda. Ja kujutage ette - ta polnud ka sellega rahul!"
- Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 212-213
- "Törts-törts... parts-parts...." puhus Loovälja sulane oma kontrabassi, nii et silmad olid pungis ja higipisarad tulid laubale. (lk 45)
- Mäe Ruudi leidis lakast vana grammofonitoru ja lubas sellest teha kontrabassi, mille kõrval Loovälja sulase oma jääb poisikeseks. Lubas nii jämedad hääled sisse puhuda, et maa hakkab porisema — Loovälja mees ärgu tulgu ligigi oma läikiva pilliga. (lk 46)
- Mäe Ruudi astus oma kontrabassiga ette ja puhus, silmad pungis ja põsed tuult täis:
- "Törts-törts..."
- Kogu küla kajas, aga maa küll ei porisenud.
- "Ee..." tegi Looguse Juks, meie juht. "See nii ei lähe — peemoll pole õige."
- Meie kohkusime kõik.
- "Mis see peemoll on?"
- "Peemoll on üks noodiasi, isa ütles. Seda peemolli peab õigesti mängima. Ulata oma pill siia!"
- Juks võttis pilli, puhus sellega mitu jämedat häält ja õpetas siis:
- "Vaata, et sa siis peemolli sedasi mängid. See peemoll, see on üldse üks raskem asi mängida." (lk 47-48)
- Jüri Parijõgi, "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981