Kuusk

rühm okaspuuliike
(Ümber suunatud leheküljelt Kuused)

Kuusk (Picea) on paljasseemnetaimede hõimkonda kuuluv igihaljaste puude perekond umbes 35 liigiga. Eestis kasvab pärismaisena harilik kuusk. Paljudes maades on kuusk traditsiooniline jõulupuu.

Harilik kuusk Keila lähedal
Joachim Frich, "Etüüd kuusega" (1851)
Otto Hesselbom, "Eha" (1903)
Abby Williams Hill, Balsatic rocks (1904)
Theodor Kittelsen (1857–1914), "Vana kirik", s.d.

Proosa

muuda
  • Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389


  • Meie rännaku lähemaks eesmärgiks oli haruldane kuusk, mis Tedremaa heinamaa veerel haljendas ja oma hiiglasuurusega ümbruskonna metsade üle valitses. Kuusk asus keset tihedat tihnikut, kus painduvad kastikud, roosaõielised pajulilled ja lihavad heinputked haava-, kase- ja pihlakavõras üksteisega võistlesid ja maavits oma kollased õied alandlikult oma kaaslaste varju alla peitis. Hiiglakuusk, mille jämedat tüve kaks inimest rinnakõrguselt hädavaevalt ümber suutsid haarata, tõstis majesteetlikult oma püramiidset latva sinavasse õhuruumi. Viis võimsat juurt toetas vägevat tüve, sünnitades enda vahel sügavaid koopaid ja tuletades meelde määratu suuri küünlajalaharusid. Tasane tuuleõhk kahises haava värisevais lehtedes, mille õrnad varjud hiiglakuuse valkjashallil koorel virvendasid.
Meile teatati, et see iidne looduse mälestusmärk oleks juba ammu halastamatu sae ohvriks langenud, kui saag mitte liiga lühike poleks olnud. Aastasajad olid möödunud, terved põlvkonnad taimi ja loomi oli kuusk näinud sündivat ja surevat, kuid ta seisis ikka veel seal, tõsiselt ja tummalt. Kaua istusime me metsakuninga sammaldunud juurtel ja otsisime lahendust mõistatusele, miks looduses üks nähtus nii suur ja püsiv, teine nõnda kaduv ja üürike.
  • Johannes Piiper, "Teekond Eesti ürgmetsadesse", juuli 1921, Paasvere-Muuga põlislaaned, rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 17-18


  • Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.
  • Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest.



  • Metsajärve sügavuse määrab kõige pikema kaldakuuse peegeldus.


  • Kuuse puit on männiga võrreldes kerge ja vaigurikas, mis tähendab, et ta on mädanikele vastupidavam kui lehtpuu, ehituspuuna on teda kerge töödelda ning kuuske hinnatakse väga kõrgelt paberi- ja ehituspuuna. Kuusk kasvab enamasti kõval mineraalmaal teede lähikonnas, kuhu veokid pääsevad hõlpsasti ligi. Kuusel on turgu ja hea hind, metsaomanik raiub ja müüb seda õhinaga, sest hinnad on kiire tõusu teel.

Luule

muuda

Puude vahel tasa kõnnib tuul.
Tühjus. Vesi on vait. Valvates
seisab vana kuusk ja mõtleb
valgest pilvest, mida ta suudles kord unes.


Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.


Mida enam sajab lund (tidili-pomm),
seda enam ajab lund (tidili-pomm),
seda enam ajab lund (tidili-pomm)
kuuse alla hange.

  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 116


Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.


Vihmad, kes mind armastanud järjest,
kaela mulle langend kõrgest kärjest,
utnud mind kui rädirohket maaki,
taanduvad nüüd silmitsema saaki:
seal, kus kuusk mu kohal hoidis käsi,
nooldub taevasse ta habras säsi,
samblal mõned helendavad jooned
nagu pidemeta kullasooned.

  • Paul-Eerik Rummo, "Vihmad mind on armastanud järjest" kogus "Lumevalgus... lumepimedus" (LR 22-23 1966), lk 24


Kuusk ei teagi,
   et olid ta tüvel —
   särav tilluke raas.
   Kuuse pilgud on pilvede poole —
   kaugusi neelamas taas.

  • Helgi Muller, "Vaigupiisk", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 22


Toome- ja sirelipäevil
läheme sinust mööda,
kaskede lõhnamistunnil
kuusest me palju ei pea.
־ Sinu imelist õitsemist,
punaste käbide aega
kõigest kõrgemal ladvas
paljud lihtsalt ei tea.

  • Milvi Seping, "Kuusepuu, oh kuusepuu", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 38


Ütle: "Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.


Ingel visandas tema ja Looja kirjutas alla -
sai kuusk: muutumatult sirge seljaga,
tipp nagu saatja-vastuvõtja:
küllap taevasõnumeid.
Ingel tema visandas ja temast saigi jõulupuu.
Aga kuusikute hämaruses
päiksekiirtest kardinast läbi astudes
mõeldakse üllaid mõtteid.

  • Helvi Jürisson, "Puud minu elu loos" kogus "Selle ilma kõlakojas" (2013), lk 53

Vanasõnad

muuda


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel