Õunapuu

Õunapuu ehk aed-õunapuu (Malus domestica) on viljapuuliik, mille vili on õun.

Helen Cordelia Angell (1847-1884), "Õunapuuoksad", s.d.

Adriana Johanna Haanen (1814-1895), "Vaikelu õunapuuõitega", s.d.

Elizabeth Boott, "Õunapuuoksad" (1883)

Jessica Hayllar, "Õunapuuõied" (1886)

Sophie Ley, "Õunapuuõied" (1893)

Sergei Vinogradov, "Õunapuuoksad" (1927)

Emmy Thornam (1852-1935), "Vaikelu õunapuuokstega", s.d.

Jo Koster, "Õitsev õunapuu aias" (1916)

Agnes Mannheimer Heiberg, "Vanad õunapuud" (1929)

Piibel

Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda,
tema vili on magus mu suule.
Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.

Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
Tema pahem käsi on mu pea all,
parem käsi kallistamas.

• Ülemlaul, laul 2, salmid 3-6, tõlkinud Vello Salo

Proosa

• "Ah jaa — peaasi! — selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll — sügisel võite sealt võtta, niipalju kui tahate." (II osa, XIII ptk, Teele kiri Tootsile)
  • Oskar Luts, "Suvi", sari: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, lk 269

• Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus. (28. peatükk)
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II, Tartu: Noor-Eesti, lk 416

• Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.

"Indrek," hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: "Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki."

Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.

"Onu, las mina!" hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara. (10. peatükk)

• A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", V, Tartu, Noor-Eesti, 1936, lk 147

• Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid värava kõrval, veeäärsete suurte puude päikeses helkivad lehed ja Méséglise'i mets.
  • Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 15

• Ikka ja jälle katsusin andale ette kujutada mõisa, kus olid uhked saksad, suured majad ja palju õunapuid. Peamiselt õunapuid. Rummusaarel polnud küll ainustki õunapuud, aga poodi sõites olin neid näinud ja mõis muutus mu kujutluses lausa õunapuumetsaks. Ja kuna mind keegi kunagi polnud keelanud metsast või põllult midagi võtmast ja suhu pistmast, ei tõusnud minus vähimatki kahtlust, et ma ei saaks mõisas niipalju õunu süüa kui kõhtu mahub. Mida paremat ma veel oskasin soovida?! Muidugi pidi mõisas olema palju ilusaid maju. Kõikidel niisugused kollased seinad kui poemajal. Ja kardinad akende ees. Ja korstnad. Korsten oli minu meelest tol ajal majale peamiselt iluasjaks, sest olin näinud, et vanatare sai ilma korstnata läbi ja onu kambrid olid ka vahel suitsu täis, kuigi majal oli korsten. Või mis see suits siis paha tegi? Aga mõisas pidid igal majal olema korstnad. See oli ilus. Ja inimestel, kes seal elasid, olid iga päev ilusad riided seljas, saapad jalas ja kübarad peas. Muidugi saan ka mina endale mõisas kõik need ilusad asjad ja olen siis samasugune kui Marianne ja Charlotte. (lk 12)
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, Tallinn: Ajaraamat, 1995

• Isa uskus, et kasuliku ja ilusaga saab võidelda kahjuliku ja inetu vastu. Pojengidega nõgeste vastu, õunapuudega lepavõsa vastu, virkusega laiskuse vastu, mesilastega kirpude vastu. Kus meiereis ta ka kevadisel ajal komandeeringus ei olnud, ikka istutas ta meierei aeda mälestuseks õunapuu, talvisel ja suvisel ajal ta aga arutas, kui ilus võiks selle meierei aed olla, kui seal ka mõni noor õunapuu kasvaks.
  • Viivi Luik, "Seitsmes rahukevad", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 42

Luule

Üks õunapuu akna kohal
kui valge siidi sees,
öö vaikib tema üle
ja tema oksades.

Öö viibib tema üle
ja tema oksades,
ta seisab mu akna kohal
kui pehme siidi sees.

• Juhan Liiv, "Tali" 1, rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 39

Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad.

• Helene Koff, "Ma tahaksin kodus olla", tuntud rahvaliku lauluna

Kui lõhnav roosasiidi päevavari
Mu üle ümardumas õunapuu

• Marie Under, "Stanssid" kogust "Sinine puri". Tallinn: Siuru kirjastus, 1918

Õunapuude õite valgus
valgemaks teind tunni,
ons see jälle mingi algus?...
Elama end sunni!

• Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 16

Kell kevadet lööb
õues laguneb lumi
Jälle õitsevad kreegid
kodus akende all
ja õunapuu üksikus metsakurus
millest keegi ei tea ei keegi

• Hando Runnel, "* Kell kevadet lööb" kogus "Avalikud laulud" (LR 27/1970), lk 16

Sest kõik on õies. Iga oksakene, iga raag
on raske õitsemiseks puhkend härmast.
Suur vaikus hõiskab. Vägev valge maag
on uisa imepuu teind tavalisest pärnast.

Ta käes on imeks saand ka õunapuu-allee,
ja ojalook, mis embab enelaid, ja
juurviljapõld, ja jänkujäljed sel, ja kaevutee,
ja kogu, kogu härmatanud Maidla.

• Muia Veetamm, "Härmatanud Maidla", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 45

Kahutab ja jahutab küll hinge surma puude,
läbi kudede ja luude, läbi õunapuude
kiirgab siiski pürgimuse hommikune paiste
ilmutama ürgseid tunge, vaibumata vaiste.

• Mats Traat, "Septembrifuuga" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 39

Kirjandus

• Mira Lobe. "Vanaema õunapuu otsas". Tõlkinud Dagmar Normet. Tallinn: Eesti Raamat, 1973