Päevavari

Päevavari on dekoratiivne aksessuaar, mida mõnikord kasutatakse päikesepõletuse vältimiseks.

Maria Wiik, "Naine päevavarjuga" (1886)

Virginia Tomescu Scrocco (1886–1950), "Noor naine päevavarjuga", s.d.

Proosa

• "Oodake, ma aitan ka," naerab neiu Ärnja, kivile päevavarju otsaga peale rõhudes.

"Ärge, ärge, kus teie," tõrjub Lible vastu, ärge teie tulge oma kingi mullaga tegema. Minge ära, preili!"

Aga preilile, kellel kodus nii igav, sünnitab haruldane töö lõbu. Ta läheb oma püüdmisega isegi nii kaugele, et ta pisut tagasi vajuvale kivile oma päevavarju toeks alla seab. Muidugi kostab kohe väike prõksak ja päevavarju vars on katki.

"No vaadake," kurjustab Lible, "kas ma ei ütelnud! Ega see ometi mõni raudkang ei ole, mis te kivile alla seate. Oi, preili, preili! Olge siis nüüdki hea inimene ja minge kaugemale, muidu kukub teile kivi jala peale, ja jalast on juba natukene rohkem kahju kui päevavarjust."

"Ah, see oligi juba vana," ütleb preili, viskab katkise päevavarju eemale ja asub juba käsitsi appi. "Vaat see just puudus veel," ei jõua kellamees kurjustamisest hoolimata naeru tagasi hoida. "Mis meil nüüd viga, nüüd veame kesavälja tänase päevaga puhtaks."

• Oskar Luts, "Suvi", 8. tr, 1987, lk 238

• Kui palju armastust ja õrna hoolitsust sai osaks puudele ja lilledele! Kui vanaema leidis tee pealt kuivanud hobusepabula, torkas ta selle päevavarju otsa ja tõi väärtusliku väetise lillepeenrasse.
  • Sergei Volkonski, "Kodumaa", tlk Peeter Volkonski, 2013, lk 54

Luule

Las olla ohtlik, hull mu rada,
veel hirmsam igatsuse tee ...
Kuis võivad kingad valendada
all päevavarju punase!

• Anna Ahmatova, "* Mu jättis maha noorkuu aegu" [1911], tlk Doris Kareva, rmt: "Tähepuu varjus" (1990), lk 54

Kui lõhnav roosasiidi päevavari
Mu üle ümardumas õunapuu

• Marie Under, "Stanssid" kogust "Sinine puri". Tallinn: Siuru kirjastus 1918