Tugitool

Proosa

Viimaks tuli tund, mis lõpetas mr. Earnshaw' maised mured. Ta suri vaikselt oma tugitoolis kolde kõrval ühel oktoobriõhtul, kui tuul ümber maja viigus ja korstnas möirgas.
- Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 43

[George Fentiman Bellona klubi kohta:] "Tead, see paik meenutab mulle alati seda vana nalja Punch'is: "Kelner, viige lord Mistaniminüüdoligi minema, ta on juba kaks päeva surnud". Vaata vana Ormslyt, norskab nagu jõehobu. Vaata minu austatud vanaisa - tudiseb igal hommikul kell kümme siia, võtab Morning Post'i, istub kamina ette tugitooli ning ongi õhtuni lihtsalt üks mööblitükk. Vaene vanapapi. Mõelda vaid, äkki muutun ma ise ka ükskord niisuguseks. Jumala eest, parem oleks sakslased võinud mulle ühes teistega lõpu peale teha. Mis kasu on ellujäämisest, kui väljavaated on sellised?"
- Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 5

Saabub hetk, kus vanast tugitoolist ilmuvad juuksed, mis tema peremehe peast on kadunud.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 43

"Nii tuleb lumi pärast tuld, ja isegi lohed pole igavesed," ütles Bilbo [---] "Ma ei taha enam muud kui jälle kord omaenda tugitoolis istuda."
- J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 346-347

Tahurid tegid vennale ka kallihinnalise kingituse, mille ebapraktilisusest oli ema nördinud. Mida teha meie kodus hõbetuhatoosiga, mis oli kinnitatud nahkehisriba keskele? Tuhatoosi oli väga mugav käsitseda, suitsetaja võis selle enda läheduses igale poole tõsta. Näiteks tugitooli käetoele või tigudiivani äärele, mida meie kodus aga kumbagi ei olnud. Ent kust võis onu Erni teada, et me nii tagasihoidlikult elame? Igatahes jäi kink pikkadeks aastateks kapipõhja, kuni ma selle ükskord avastasin koos minevikuga.
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 22-23

Saade nägi välja nagu kultuurisaated ikka: parimate kavatsuste ning pisikese eelarvega kokku klopsitud dekoratsioonid - kaks tugitooli ja laud - ning igale külalisele pühendatud saateblokk.
- Claudia Piñeiro, "Betty Boop", tlk Maria Kall, 2016, lk 55

Jim on seal tugitoolisügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised jalad hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal raha vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust.
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 14

Paks istub tugitoolis
teleka ees
soojad sussid jalas
kõht täis magu ees