Claudia Piñeiro

Argentina kirjanik

Claudia Piñeiro (sündinud 10. aprillil 1960) on Argentina kirjanik ja stsenarist. Eesti keeles on ilmunud kaks tema kriminaalromaani, "Betty Boop" ja "Neljapäevased lesed".

"Betty Boop"

muuda

Claudia Piñeiro, "Betty Boop". Tõlkinud Maria Kall. Toledo, 2016.


  • Nuritil on tema viimast romaani "Ainult kui sa mind armastad" käsitlevatest artiklitest terve karbitäis ajaleheväljalõikeid. See on hiigelsuur valge karp - mitte selline, kus hoitakse (või õigemini hoiti) armastuskirju - , millest jookseb risti üle lipsuks sõlmitud sinine satäänpael, ning seda lipsu ei ole Nurit kordagi lahti sõlminud. Ega kavatsegi seda teha. Ta hoiab karpi nagu kuriteo asitõendit. Kuigi ta ei tea, milles täpselt tema kuritegu seisnes: kas romaani kirjutamises, arvustuste lugemises või selles, et ta neid liialt südamesse võttis. (lk 21)
  • Mille üle sa kurdad? küsis Brenalt kord tema ülemus, kõigi ülemus Lorenzo Rinaldi; kui sa töötaksid mõnes teises ajalehes, oleksid igal juhul ühiskonna all, või ei ole sa ehk märganud, et peaaegu üheski esimese kategooria päevalehes ei esine enam rubriiki nimega krimiuudised? Krimiuudised on viidud kas ühiskonna või üldiste uudiste alla. (lk 25)
  • Töötajatest, kelle palk aastate jooksul on tublisti kasvanud, püütakse lahti saada ning nad asendatakse poole madalama palgaga algajatega. Vanadele makstakse, et nad lahkuksid. Mis sest, et uued ei saa hakkama tegusõna pööramisega, ei tea, millal tuleb kirjutada "garantii" ja millal "karantiin" ega tee vahet Tracy Austinil ja Jane Austenil. Küll keegi enne ilmumist ära parandab. Ja kui ka ei paranda, tühja sest. Tähtis on, et vanad ja kulukad lahkuksid, tasapisi, kuid pidevalt. (lk 29)
  • Ning iga hea krimiajakirjanik toetub nimelt kontaktidele, kes saadavad talle andmeid, mis varem või hiljem kasvavad uudisteks. Ning parem, kui andmed jõuavad sinu kätte enne teisi. Sest kui sa pead ootama eeluurimise saladuse lõppemist, oled omadega küps. Tähtis pole mitte see, kas kontaktideks on politseinikud, uurijad, pätid, kohtunikud või vangid, vaid see, et nad varustavad sind õige infoga. (lk 31)
  • Brena võiks kõndida ükskõik millises suunas, sest — ta teab seda väga hästi - tal pole plaanis kuhugi välja jõuda. Ta otsustab seada sammud ida poole, et päike kütaks selga, mitte nägu. (lk 38)
  • Saade nägi välja nagu kultuurisaated ikka: parimate kavatsuste ning pisikese eelarvega kokku klopsitud dekoratsioonid - kaks tugitooli ja laud - ning igale külalisele pühendatud saateblokk. (lk 55)
  • Kui Rinaldi Nuritist möödus, läks Nurit ähmi täis, takerdus üle vahekäigu jooksvasse juhtmesse ning pidi haarama Rinaldil käest, et mitte kukkuda. Ettevaatust, Betty Boop, ütles Lorenzo Rinaldi naeratuse saatel. Kuidas? küsis Nurit. Kas keegi ei ole sulle varem öelnud, et sa Betty Boopi moodi välja näed? küsis Rinaldi vastu. Kuid selle asemel, et vastata, jäi Nurit Iscar mõtlema, kas äsja kuuldu oli järjekordne kompliment või mitte. Seda, kas sa sukahoidjat kannad, ma ei tea, ma ütlen seda mustade lokkide ja figuuri pärast, eriti lokkide pärast, selgitas Rinaldi talle silma vaadates ning Nurit puudutas pooleldi tahtmatult oma juukseid, justkui otsides kinnitust, et need tõepoolest olemas on. Järgmine kord lase huuled punasemaks värvida, siis oled ehtne Betty Boop, ning seda öeldes joonistas Rinaldi õhus tema huulte kontuuri, misjärel võttis pintsaku põuetaskust visiitkaardi ning ulatas selle Nuritile. (lk 56)
  • Kas oled valmis, küsis saatejuht niipea, kui oli lihviga ühele poole saanud. Ning Nuriti vastust ootamata alustas saatega: Meie viimase saatebloki külaline on kirjanik Nurit Iscar, kel äsja ilmus romaan "Aeg-ajalt surra". Mina lausa neelasin selle lehekülgi, nagu küllap neelate ka teie, televaatajad. Nuritile hakkas kõrva tegusõna "neelama". Mida õieti tähendab, kui keegi neelab romaani lehekülgi? Kas ta närib need läbi? Kugistab alla? Seedib läbi ja väljutab? Talle meenus Fontanarrosa lühijutt "Kirjandusõhtu", kus peategelased, kaks kirjandusteadlast, küpsetavad ahjus kartulitega erinevaid klassikute teoseid, mille seejärel nahka pistavad. (lk 58)
  • Huvi Betty Boopi vastu oli sedavõrd suur, et ühel iga kuu kolmandal pühapäeval toimuvatest ajaleheuudiste lugemise koosolekutest jätsid nad uudised sootuks kõrvale ning pühendusid täielikult teabele, mida igaüks oli tegelase kohta kokku otsinud. Kõige põhjalikum oli, nagu ikka, Carmen, kelle tekstid ei olnud mitte ainult korrastatud ja allajoonitud, vaid kes tsiteeris iga lugemise järel ka allikat, enamasti Wikipediat. Kas kooliõpilasi mitte ei manitseta, et tehku uurimistööd ja ärgu võtku kõike Wikipediast? Mina ei manitse, vastas Carmen, Wikipediat tehakse maha sellepärast, et see on kõige demokraatlikum koht üldse — tehtud kõigi poolt ja kõigi jaoks ilma toimetaja suunisteta. Tegelikult häiribki neid küsimus, kes on teabe peremees, ütles Carmen. (lk 65)
  • Mustad püksid ja õhuline pluus, mis ei oleks läbipaistev, küll aga sugestiivne. Selline oli Paula Sibona stiilinõuanne Nurit Iscarile järgmise päeva kohtumiseks Rinaldiga. Mis sest, et nende vahel enam midagi ei ole. Mis sest, et Nurit võttis selle ülesande vastu üksnes professionaalsetel kaalutlustel. Ja et hinges püsida. Ning et parandada minevikus tehtud vigu. Mitte keegi ei oleks nõus kohtuma aastaid hiljem kunagise armastusega, eriti veel naisterahva jaoks nii tänamatus eas nagu seda on mõni aasta üle viiekümne, ilma et end veidigi üles lööks, ütles talle sõbranna. (lk 85)
  • Tagumik on lõtvunud, mitte küll hirmsasti, kuid küllaltki, nii et teksapüksid moodustavad tuharate all kaks-kolm volti. Hullemini on lõtvunud kintsud, need valgusid kahele poole ja tõmbusid kortsu. Nahk säärtel on hakanud läbi kumama, kuid mitte nagu beebil, vaid nagu vanainimesel. Lisaks meelehärmi põhjustavale veenilaiendile, mis saadab teda juba mõnda aega - Nurit tahtis lasta seda opereerida, ent kui talle kirjeldati, kuidas seda heegelnõela moodi asjandusega sikutatakse, sest see on veen, mis jookseb läbi jala ning siseneb vagiina kaudu kehasse, pidi ta äärepealt minestama ning välistas tolsamal silmapilgul mistahes kirurgilise sekkumise -, ilmusid tema sääremarjadele kapillaaridest ämblikud. Kuid see-eest ei kasva säärtel enam karvad, mis on üks vähestest vananemisega kaasnevatest eelistest. (lk 86)
  • Kui kaua tunneb naine kohustust "kaunis" välja näha? Nurit on viiekümne nelja aastane. Ta tahaks olla veidi noorem. Ei, mitte kahekümnene või kolmekümnene. Neljakümne nelja või neljakümne viiene, umbes kümme aastat noorem. Selles vanuses oleks pidanud lahutama, sest kuigi lapsed olid veel väikesed, oleks ta neid kasvatanud täpselt sama hästi, selles on Nurit kindel. See oli tema parim iga. Kuid siis ta seda ei mõistnud ja nüüd pole sel enam tähtsust. Aega ei saa tagasi pöörata. Saab ainult rõhutada seda, mis tal rõhutada on, ja peita seda, mis on peita. (lk 87)
  • Ei ole lihtne leppida teadmisega, et sina ei ole väljavalitu, sest väljavalituks olemisest unistatakse alati. (lk 89)
  • [Jaime Brena:] Kui sa tahad heaks ajakirjanikuks saada, pead sa lugema nimelt ilukirjandust, noormees, ei leidu täna ega ole leidunud ka varem head ajakirjanikku, kes varem ei ole olnud hea lugeja, võin seda sulle kinnitada. (lk 93)
  • Härra, siin ei tohi parkida. Ahah, ma kohe sõidan ära. Miks? küsib Nurit ning annab taksojuhile õlalepatsutusega märku, et too paigalt ei liiguks. Sest country sissepääsu ees ei tohi parkida, selgitab valvur. Ma ei näe ühtegi märki, ei riiklikku ega kohalikku, mis parkimist keelaks. See on country korraldus, proua. Taksojuht ohkab. Country ei saa korraldada midagi kohas, mis temale ei kuulu, see on avalik tee, härra. Need on kõrgemalt tulnud korraldused, ei jäta valvur. Kust kõrgemalt? pärib Nurit. Kõrgemalt, kordab valvur. Nurit heidab pilgu taevasse. Kõrgemal on ainult pilved, ütleb ta. (lk 96-97)
  • Pagas, palun, lausub sama valvur taksojuhile ning taksojuht vajutab nupule, istmelt liikumata. Nurit Iscar imestab, kuhu jäi ülejäänud lause, puuduvad sõnad, terviklik süntaks. Miks peaks keegi ütlema: pagas, palun, tegusõna kasutamata. Milline tegusõna see üldse oleks? Näitama, avama või vaatama? Ja kuidas taksojuht kohe aru sai ja sõna kuulas? Pole olemas vaikimisi toimivaid tegusõnu. Pagas, palun, võib tähendada: lubage mul pagas kaasa võtta, välja võtta, ära põletada, täis kusta. Kes varastas valvurilt, taksojuhilt ja paljudelt teistelt tegusõnad, ilma et nood sellest arugi saaksid? Miks see vargus kellelegi korda ei lähe? Kas sõnade varastamine ei olegi siis kuritegu? Kas varastatakse ainult sõnu või ka seda, mida nimetatakse? (lk 98)
  • Paljud netiportaalid kalduvad samuti enesetapuhüpoteesi poole, seal on palju säutse ja edasisäutse... ei jäta krimiuudiste noormees. Säutse ja säutse... pomiseb Brena. Ning ütleb seejärel: Kas tead, mis on sinu probleem, noormees? Liiga palju internetti ja liiga vähe tänavaid. Krimiajakirjanikuks saadakse tänaval. Mitu korda sa oled puu taga luuranud? Kui palju kordi sa oled helistanud kuriteo tunnistajale või mõrva ohvri sugulastele, tutvustanud end selle ja selle jaoskonna selle ja selle komissarina? Mitu korda sa oled end maskeerinud, püüdnud pääseda kuhugi, kuhu sind muidu ei lastaks? (lk 102)
  • Järgmisel päeval varavalges tõmbab Nurit jalga oma ainsad tossud, mille kinkis talle eksabikaasa - tol hetkel veel abikaasa — neljakümne üheksandaks sünnipäevaks, viimaseks sünnipäevaks, mida nad veidi enne lahutust koos pidasid. Sa istud liiga palju arvuti taga, ütles mees, varsti on sul tagumiku asemel keedupott. Nurit oleks eelistanud romantilisemat kingitust kui paar spordijalatseid ja vähem graafilist metafoori kui tagumik nagu keedupott, kuid tema abikaasa oli alati olnud pragmaatik ning tolleks hetkeks ei lootnud Nurit enam kuigi palju ei oma abikaasalt ega ka abielult. Ega ka metafooridelt. (lk 125-126)
  • Oleksin pidanud toimima nagu Greta Garbo, ütleb Paula, või nagu Mina, kes kadusid avalikkuse eest õigeaegselt. Missugune Mina, kas see, kes laulis "Parole, parole", küsib Carmen. Jah, Mina. Ma ei teadnudki, et ta enam ei esine. Ta sulgus endasse, meid, kunstiinimesi vanadus nimelt hirmutab, me oleme esteetilised olendid, noored hinged vananevas kehas. Ja parajad egomaniakid, tähendab Carmen Terrada. (lk 139-140)
  • Jah, ta erutab mind, kuid ma ei saa. Mispärast? Kuidas mispärast? Ma lõpetasin konservatooriumi, mängisin Teatro San Martini teatris Medeiat ja leedi Macbethi, ma esinesin Teatro Abiertos! Kas te saate aru? Ma ei saa seksida mingi komissariga... See on ideoloogiline küsimus. Ja mis asjast ideoloogia ja seks kokku käivad? itsitab Carmen. Aegade algusest. Kas tahad, ma nimetan sulle terve rea ideoloogiliselt sobimatuid, kellega sa ometi seksisid? küsib Nurit. Ei, ma parema meelega unustan nad, pealegi sain ma kõikidel juhtudel alles hiljem teada: enne oli seks, ideoloogia selgus hiljem. (lk 143)
  • [Jaime Brena:] ... enam ei ole ajakirjandusel revolutsiooniga mingit pistmist. Meist on saanud väikekodanlased, noormees. Kasvatame endale kõhukese, teeme seda, mida meilt palutakse — küll teatud piirangutega —, saame kuu lõpus palka, veame seanahka nii kuis oskame. Ja mõned šarlatanid peavad end kõvadeks meesteks ainuüksi sellepärast, et julgevad kritiseerida presidenti või meediat. (lk 150)
  • [Jaime Brena:] Paljud peavad ümberlükkamatuks tõeks seda, mis on pelgalt nende isiklik arvamus. Või kellegi teise arvamus, kellegi, kelle heaks nad töötavad. Niipea kui ajakirjanik distantseerib end infost, et oma arvamust avaldada, jääb ta ausaks vaid juhul, kui ta tunnistab endale, mida ta teeb. Arvamust võib avaldada, kuid arvamust ei tohi ära vahetada informatsiooniga. (lk 150)
  • Pesumasin köögis, kui imelik, ütleb Brena. See on nõudepesumasin, parandab teda Nurit. Ohoo, see kuluks mulle ära, vaimustub Brena. Sulle kuluks ära naine, mitte nõudepesumasin, kulla sõber, naerab komissar Venturini. Mina arvan sedasama, julgeb poetada noormees. Nuritit see nali loomulikult ei vaimusta. Naisele on kahtlemata auasjaks asendada nõudepesumasinat, ütleb ta. Mehed vaatavad üksteisele otsa ning mõistavad, et nõudepesumasinate ja naiste koha pealt on targem suu kinni hoida. Isegi nalja on neil teemadel parem mitte visata. (lk 163)
  • Miks see tühi pildiraam teid endast välja viis? pärib krimiuudiste noormees, kui nad kolmekesi - Nurit Iscar, Jaime Brena ja tema - juba elutoas istuvad. Sest see katkestab jada, vastab Brena. Sest kõik, mis on, kõneleb meile millestki ja kõik, mida ei ole, tekitab küsimusi, ütleb Nurit ja küsib: Kelle pilt oli raamis? Miks seda enam ei ole? Mis ajast? Kus on foto nüüd? Kes selle võttis? (lk 169)
  • Viviana Mansini hädaldab, et miks temale ei teatatud, et kohtumine sisaldab ööbimist: Mul jäid aknad lahti, ma ei jätnud lastele süüa. Minu lapsed oskavad õnneks ise süüa teha, märgib Carmen. Mina ei jäta kunagi aknaid lahti, nahkhiirte pärast, kas tead? ütleb Paula. Kuuldes sõna "nahkhiir", võdistab Viviana õlgu: Minu kodus ei ole nahkhiiri. Veider küll, vastab Carmen, terve Buenos Aires kubiseb nahkhiirtest. (lk 181)
  • Vanu uudiseid sirvides hakkab noormees meenutama omaenese keskkooli. Mõte võimalusest, et koolikaaslased võiksid tahta kokku tulla, ajab talle hirmu peale. Teda see ei huvita. Tema elus ei olnud keskkooliaeg mingi õnneaeg. Kaks või kolm endist koolikaaslast on temaga Facebooki kaudu ühendust võtnud, kuid tema jättis nende sõbrataotlustele vastamata. Ta ei suhelnud nendega kunagi rohkem kui vahetunnis või mõnel eranditult igavaks kujunenud ühisüritusel, milleks suhelda praegu? Noormees otsib nad üles. Seal nad ongi. Ta loeb nende kommentaare ning leiab oma kunagisele hinnangule kinnitust: temal ei ole nende inimestega midagi ühist ning ta ei taha neist enamat teada. Siiski loeb ta edasi ja vaatab fotosid ning mõtleb: lollikari. (lk 190)
  • [Krimiuudiste noormees:] Kas on midagi, mis sarnaneks jumalaga rohkem kui internet?
[Jaime Brena:] Noormees, ära aja mulle kärbseid pähe, olen nõus, et internet on religioon, aga mitte jumal. (lk 201-202)
  • Rinaldi teab ja austab kõiki mehe ja naise suhteid puudutavaid viisakusreegleid (mis kummatigi ei sisalda truuks jäämist abikaasale ega ka Nuriti elu rikkumata jätmist täitumatute valelootuste andmisega), mida tänapäeval sugugi kõik mehed ei järgi: kõndimist sõidutee pool, uste avamist - mitte üksnes autouste, vaid ka liftide, majade, kontorite ja hotellitubade uste -, ka taksoukse avamist, kuid sisenedes ise esimesena, et naine ei peaks ronima üle terve istme ega jääma kõige ebamugavamale kohale juhi seljataga (eeldades, et juhiistme seljatugi on peaaegu alati alla lastud), trepist üles minemist naise järel ja trepist alla naise ees, tema pakkide kandmist, restoranis joogi valamist. Ning loomulikult kõikide arvete tasumist, kõikide. Mida arvaks sellistest reeglitest flapper-naine? Kas mees, kes käitub naisega kirjeldatud moel, mõjub tänapäeva seisukohast galantse või alandavana? mõtiskleb Nurit Iscar. (lk 204-205)
  • Kuidas ta võis küll olla nii armunud kellessegi, kes täna näib nii kauge, kellega ta täna ei suuda autos isegi maast ja ilmast rääkida? Millised on armastuse mehhanismid, mis sulgevad silmad selle ees, mida näha ei soovita? Sest see, kes Lorenzo Rinaldi on täna, oli ta ka kolm aastat tagasi. Selles pole kahtlust. Ometi nägi tema tookord mehes ainult seda, mis teda veetles. (lk 208)
  • Mida siis mehed teevad, kui meel on must? tahab Karina teada. [Krimiuudiste noormees:] Istume arvutis, tšätime, kolame Facebookis, Twitteris ja muud säärast. Natuke aega tagasi ma esitasin kellelegi sama küsimuse ja tema vastas, et pikutame voodis ja klõpsutame kanaleid. See tüüp pidi olema küll teisest põlvkonnast, mõni vanem mees. Ühesõnaga meeste nuttu asendav tehnoloogia on põlvkondade küsimus, järeldab Karina. (lk 221)
  • Iga kord, kui kinnises elamurajoonis toimub uus kuritegu, lisatakse kontrolliprotseduuri mõni uus nõue, millest ei ole aga vähimatki kasu järgmise vahejuhtumi ärahoidmiseks, kuid keegi ei julge neid ka kahtluse alla seada. Karina ütleb: Minu meelest peaksid nad istmed lahti kangutama, nagu teeb narkopolitsei, kiskuma lahti polstrid, kontrollima tulekustutit, kas see ei ole mitte maskeeritud isevalmistatud pomm, läbi otsima reisijad, kontrollima minu käekotti, kontrollima meid metallidetektoriga... Küll nad jõuavad, katkestab teda nüüdseks pigem tülpinud kui ärritunud Jaime Brena /---/ (lk 231)
  • Nurit lõdiseb taas. Nüüd Jaime Brena märkab seda. Ta vaatab naise poole, jah, Nurit Iscar väriseb. Siis asetab ta käe selja tagant ümber Nuriti õlgade ja tõmbab naise endale lähemale. Just nende sõnadega meeldib Nuritile sellest mõelda, et asetab käe selja tagant ümber tema õlgade ja tõmbab ta endale lähemale. Nõnda kirjeldaks ta seda omaenda romaanis. Sest kui ta kirjutaks "Jaime Brena embab mind" või "Jaime Brena embab teda", hakkaks emmatud tegelane, teisisõnu tema, Betty Boop, veel rohkem värisema. Ja hoopiski ei kirjutaks ta: "Lõpuks ometi, pärast kolme aastat embab teda mees".
Midagi niisugust ei teeks tema, Nurit Iscar, küll ühelegi oma tegelastest. (lk 246-247)
  • Nurit Iscar on alla andnud: ta teab, et paari minuti pärast hakatakse tema majas suitsu pahvima. Temas ei tekita see mingit kihku. Kui, siis kadedust. Neil kõigil hakkab lõbus, nad naeravad, lasevad end lõdvaks, räägivad pisikestest asjadest justkui oleksid need suured, annavad tühistele küsimustele põhjapanevaid vastuseid või olulistele küsimustele tühiseid, lahendavad probleeme, mis neile varem pähegi pole tulnud, vaatavad üksteist hella pilguga, samal ajal kui tema, Nurit Iscar, Betty Boop, pingutab taas kord kõigest väest, et marihuaana talle mingitki mõju avaldaks. Ning taas kord peab ta tõdema, et marihuaana üksnes kipitab tal kurgus, ajab köhima ning valmistab pettumuse. (lk 250-251)
  • Sellal kui ta segab lahustuvasse kohvisse magusainegraanuleid — ta teab küll, et tõelist cafe batido't saab valmistada üksnes hariliku suhkruga, sellega, mis pärineb suhkruroost ja mitte vabrikust, kuid komme tassipõhjas kahed graanulid kokku segada on jäänud talle ajast, kui ta veel kehakaalu pärast muret ei tundnud ning tarbis kaloririkast suhkrut —, mõtleb ta, kuidas tavaline elu, igapäevasus, koguni banaalsus segunevad mõrvaga, nii et tulemuseks on virvarr, kus õudusest kaob pinge ning tühisest asjast saab draama. (`lk 261)
  • Telliskiviseinal on välja pandud jaluste kollektsioon. Ning ühes vitriinis mitmesugused matenõud ja imitorud mate joomiseks. Ruumi põrandale on vaipadeks laotatud veise-, lamba- ja tallenahad. Taburetile on välja pandud sõiduvalmis sadul, selle kõrval kaks hõbekaunistustega vööd ning tupes gautšo nuga. Kõik Argentiina-teemalised klišeed on esindatud, mõtleb krimiuudiste noormees. Puudub vaid sambamuusika, arutleb ta endamisi ning kahtlustab, et oleks nad tulnud nädalavahetusel, kõlaks küllap ka sambamuusika. (lk 277)
  • Mõnikord mulle tundub, et naised suudavad selliste jubedustega märksa paremini toime tulla, ütleb noormees, vägistamine on nende jaoks midagi kardetavat, kuid nad on seda ohtu endale teadvustanud. Keegi mingil eluhetkel on neid hoiatanud, et mehed võivad neile halba teha, et nad peavad ette vaatama, eemale hoidma ohtlikest paikadest, pimedatest kohtadest, ma ei tea, kõiki neid asju rääkis ema minu õele, kuid mitte kunagi minule. Meestele ei räägita, me ise samuti ei räägi neil teemadel, need ei kuulu meie maailma, keegi ei hoiata meid, et ka mehi võidakse alandada, vägistada, mistõttu, kui see peaks juhtuma, kaotame end täielikult, oleme abitud, oleme kui surnud, nagu juhtus Casabetsiga, sest see, mis juhtus, ei oleks tohtinud juhtuda, mitte meie, mitte meestega, me seame kahtluse alla koguni omaenese taju — seda tegelikult ei juhtunud, see on võimatu, see ei ole reaalne. (lk 287)
  • Üksildane olemises on midagi olemuslikku, see on olemise viis, miski, mis harilikult aja jooksul ei muutu ning mida ei anna muuta ka maja rahvaga täites. (lk 295)
  • [Gandolfini:] Uurija, ütleme näiteks teie, usub, et avastab mõrtsuka, kuid kes on õigupoolest mõrtsukas? Kas see, kes soovib teise surma, see, kes palkab mõrtsuka, see, kes kõri läbi lõikab, päästikule vajutab või mõnel muul viisil elu võtab, see, kes korraldab tapmise, see, kes seda kavandab, see, kes seda varjab, see, kes töö eest raha kasseerib? Kellel nimetatuist lasub suurim vastutus? Missugune on tänapäeval tapatöö püramiid? Kes on 21. sajandil tegelik mõrtsukas, proua Iscar? Kõik, vastab Nurit. (lk 308)
  • Pärast pingelist vaikust küsib Gandolfini: Kas ma saan teid veel millegagi aidata? Ei, vastab Nurit, kardan, et mitte, te väljendasite end väga selgelt, selgemalt, kui ma oskasin ettegi kujutada, sain palju materjali. Vaevalt, et te seda kasutada saate, proua, puudub usaldusväärne allikas, keda tsiteerida. Ma ei ole ajakirjanik, olen kirjanik, ma võin jutustada allikatele viitamata, võin faktiks lugeda asju, mis eksisteerivad vaid minu kujutluses. Tuleb vaid nimetada kirjutatu kroonika asemel romaaniks, mis iseenesest on tühine detail, seletab Nurit. (lk 309)
  • [Krimiuudiste noormees:] Kas see ongi ajakirjandus? Otsida tõde, leida see, ehkki lõpuni tõestada ei ole seda võimalik, ja siis pidada suu, sest muidu sead ohtu enda ja teiste elu? Mõnikord küll, noormees, mõnikord tähendab see nimelt seda, mõnikord mitte sedagi, vahel ei jõua sa tõele ligilähedalegi. Ja vahel, mõni üksik kord tunned, et sul õnnestub teha oma tööd hästi. Kuid siis ühel päeval heidad pilgu kalendrisse ja taipad, et elu ongi möödas ja et ees ei oota enam suurt midagi. Ma ei taha, et minuga niimoodi juhtuks. Mina ka ei tahtnud, ütleb Jaime Brena. (lk 316)
  • [Nuriti artikkel:] Tänapäeval ei tähenda kommunikatsioon enam edastaja ja vastuvõtja suhet, me paneme selle kokku kõik üheskoos. Uudiste reastamine omaenese ja mitte kellegi teise arvamusest lähtudes tähendab luua kontrainformatsiooni. Ning kontrainformatsioon ei ole sugugi halb sõna, vaid risti vastupidi. See tähendab infojagamist teiselt positsioonilt, mitte võimupositsioonilt. (lk 322)