Kosmosesõda

Proosa

[Venemaa satelliidi muutmisest kosmoseprügiks raketikatsetusel:] Üldiselt kommenteeriksin lihtsalt inimesena raketikatsetust nii: mistahes sõda on rumal ja orbiidil peetav sõda mõistusevastane.
- Andris Slavinskis, Tartu Observatooriumi kaasprofessor, intervjuu: Airika Harrik, "Professor Vene raketikatsetusest: kosmose koristamine on üüratult raske", ERR, 18.11.2021

Tegevused, mis puudutavad tervet maailma ja on põimitud igasuguste igapäevaste teemadega, on juba nende omaduste pärast sõjategevuse huviorbiidis. Potentsiaal tekitada ühe või mõne vähese rünnaku abil ulatuslikku kahju infrastruktuurile lisab tähtsust veelgi. Ei saa ka unustada prestiiži, mis ilmaruumi vallutamisega jätkuvalt seostub. Kosmosesõda on tänapäeval ja lähitulevikus kindlasti tähtis teema.
Luure on juba iidsest ajast olnud oluline osa sõjategevusest. Kommunikatsioonisatelliitide signaali pealtkuulamine ja/või häirimine on ainult üks mitmest kosmosega seotud võimalikust spionaažitegevusest. Kvaliteet ja täpsus piltidel, mida kaugseire abil teha saab, läheb järjest paremaks. Õhuruum, kus toimub lennuliiklus, kuulub alloleva riigi territooriumile, milles riigil on õigus otsustada, kes sinna siseneda tohib ja mis tingimustel. Kosmos seevastu ei kuulu ühelegi riigile ja seal ei ole vaja luba teistest riikidest üle lendamiseks.
Seda, et rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmoses, otsustati varakult (selgesõnaliselt ÜRO peaassamblee resolutsiooniga detsembris 1961). [---] Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi. See on ka kosmosesõja juriidilise olukorra aluseks. Kahjuks võib oletada, et kosmoses nagu maa pealgi leiutatakse põhjusi, miks siiski vägivalda kasutada. Tavalisim ettekääne on enesekaitse. Kuna ka see printsiip on rahvusvahelises õiguses olemas ja rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmosetegevuste suhtes, siis on enesekaitseõigus olemas ka kosmoses.
Avakosmose lepingu ainuke säte, mis selgelt teemaga tegeleb, on artikkel 4, kus on kirjas, et ei tohi saata massihävitusrelvi orbiidile või taevakehadele. Lisaks on keelatud luua taevakehadele sõjaväebaase või viia läbi sõjalist tegevust. Kuu ja teised taevakehad on seega lepinguga demilitariseeritud, mida kosmos üldiselt ei ole.
Kuigi võib tunduda, nagu oleks maailma elanikele turvalisem, kui maapealsete inimeste tapmise ja infrastruktuuri hävitamise asemel peetaks sõda hoopis kosmoses, võivad kosmosesõja tagajärjed tegelikult olla hoopis kordades laastavamad kui traditsioonilisema sõja omad. Kosmosetegevus on suurelt osalt (erandiks teatud teaduslikud uuringud) säärane, et selle põhjus ning mõju avalduvad maa peal. Tihe seos küberrünnakutega avab mitmeid võimalusi tekitada kosmosetehnoloogia abil olulist kahju. Säärase kahju ulatust ja iseloomu võib olla raskem hinnata kui otseste maapealsete rünnakute puhul.
Kindel võib olla selles, et kosmosesõda on teema, mis püsib lähitulevikus olulisena. Rohkem või vähem ebaselgete või üldiste reeglite tõlgendamise asemel oleks hea, kui oleks selgeid sätteid, mille juurde saaks lisada järelevalve süsteemi, näiteks sarnaselt tuumatehnoloogiaga. Sellega ei saaks ära hoida igasugust sõjalist tegevust kosmoses, kas või ainult defineerimisraskuste tõttu, pidades silmas kosmosetegevuste kahesugust kasutust ning küsimust, mis ulatuses kosmosesõja reeglid hõlmaksid luuretegevust. Asjaolu, et reeglite olemasolu ei loo perfektset olukorda, ei pea aga tähendama, et neist ei ole mingit kasu.
- Katrin Nyman-Metcalf, "Kosmos – lähituleviku sõjatander?", Vikerkaar 9/2021