Varjupaik

Luule

Ees virvleb kiviastmel varjulaik.
Ma astun sesse. Kuis küll oli kord
nii ihu-hinge ümber siin see varjupaik,
mil nüüd on pühapäevne kullakord.

Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 34

kindel linn see vajab kaitset
ja varjupaik vajab varjupaika.
Kindel linn vajab väga-väga kaitset
ja varjupaik sala-varjupaika.

Paul-Eerik Rummo, "Laulud "Viimsest reliikviast", rmt: "Ajapinde ajab" (1985), lk 45

Proosa

Terve kurva nädala vaagisid vanemad võimalusi. Nad võisid viia tütre mandrile, sünnituse ära oodata ja lapse heidikute varjupaika anda. Mõte ei meeldinud neile, ja kui nad olid Mary-Jacobine'iga kõnelnud, oli see neile veelgi vastumeelsem. Sellele rääkis häälekalt vastu kõik, mis oli nende südamele kallis: klooster, vaimulikust vend ja abtissist õde, tavaväärikus.

Muidugi jäi veel abielu. Nad hindasid abielu kõrgelt ja see oli ainus võimalik viis päästa kõlblust, nii nagu nemad sellest aru said. Kas võiks tütre mehele sokutada?

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 44

Varjupaigas valvavad Rebeca ja Soledad kordamööda pesuruumi ukse taga, kui teine sees on. Milline luksus on maanteetolm ihult maha loputada, end sisse seebitada ja sooja veejoa all seista, vaadata, kuidas see räpase ja pruunina su jalge ette koguneb, enne kui äravoolu ümber keerlema hakkab ja igaveseks kaob. Soledadile meeldib kujudeda, kuidas veemolekulid kihutavad äravoolutorudest alla, segunevad ja valguvad laiali, liituvad teiste torudega linnatänavate all, muutuvad mingi salajase sihtpunkti poole sööstes ja kukerpallitades suuremaks ja kiiremaks. Talle meeldib mõelda mustusest, mille ta oma ihult maha uhub, mis muutub aina lahjemaks, kuni see lõpuks polegi enam mustus.
- Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021, lk 252