Ärritus

Ärritus ehk frustratsioon on välise ärritaja ja sisemise valmisoleku koosmõjul tekkiv psühhofüsioloogiline reaktsioon, mille tulemusel inimene läheb näost lapiliseks ja hakkab karjuma - või vähemalt tunneb tungi seda teha.

Proosa

Tädi Laural oli murelik ilme.

"Tead, mul on paha olla," vastas ta. "Ma olen iga asja puhul nii närviline ja mures."

"Täpipealt nagu vanaema," lausus Pipi korpi hooga mahlaklaasi kastes. "Tema läks ka nii närviliseks ja ärritus kõige vähemagi asja pärast. Juhtus talle mööda tänavat kõndides katusekivi pähe kukkuma, pistis ta kohe kargama, karjuma ja sõitlema, hakka või arvama, et juhtus mingi õnnetus. Ja kujuta ette, kord käisid nad isaga ballil ning tantsisid hambot. Isa oli üsna tugev mees, ja korraga virutas ta vanaema eemale, nii et see lendas põigiti üle ballisaali ja jäi kontrabassi peale istuma. Sedamaid kukkus ta jälle karjuma ja sõitlema. Siis võttis isa ta sirge käe peale ja pistis neljanda korruse aknast välja, ainult selleks, et ta natuke maha rahuneks ega oleks enam nii närviline. Aga kus sa sellega! "Lase mind otsekohe lahti," karjus ta. Isa muidugi tegi seda. Ja kujutage ette - ta polnud ka sellega rahul!"

Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 212-213

Harryl oli tunne, nagu oleks ta sisikond sõlme läinud ja kokku kuivanud. "Tantsupartnerid?"

Ta tundis, kuidas ta näost punaseks läks. "Ma ei tantsi," ütles ta kiiresti.

"Oh, tantsid küll," kostis professor McGonagall ärritunult. "Seda ma tahangi sulle öelda. Traditsiooni kohaselt avavad eestvõitlejad ja nende kaaslased balli."

J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, värsid tõlkinud Peep Ilmet. Varrak, 2006, 2. trükk, lk 333

Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on elu kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on ärritus ja auk suures villases kangas, aga ka selle lappimine. Pinge tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk mõõn ja järsk tõus või vastupidi.
- Helena Läks, intervjuu: Maarja Pärtna, "Soov leida rahu, tung teha lärmi", Sirp, 19. juuni 2014

Inimene ei ole ratsionaalne, ega ka emotsionaalne, vaid ta on võrdlemisi rutiinne tegutseja, kes mõtestab oma tegevust võrdlemisi vähe. Inimene üldjuhul lepib sellega, kui talle antakse ette eskalaator, metroo või kui ta ei mahu kesklinna elama ja peab autoga tööle sõitma. Ta ei saa ka palju teha selles, et lapsel peab kooli minnes olema näiteks arvuti.

See, kui targad me ise ökoloogias oleme, ei pruugi meil aidata maailma ega enda käitumist muuta. Pigem võib ökoloogiline teadlikkus põhjustada frustratsiooni, sest me ei suuda vältida ressursikasutust, mida ühiskondlik elamine eeldab.

Maie Kiisel, "Miks on ökoloogilist jalajälge nii keeruline vähendada?", ERR, 20.09.2016