Ebasündsus

Proosa

Pisitasa ja järk-järgult tungis "uus aeg" meie väiksesse järveäärsesse linna. Postkontori esimene naissoost ülem oli sensatsiooniks. Enamikul klientidest oli tunne, et selles jaoskonnas postitatud kirjad ei jõua iialgi pärale, ning tähtsaid tähitud kirju ei usaldatud hoopiski lahke priske preili kätte. Arvan, et mitmed vanad daamid, kes elasid villades ja kandsid ka kodus päev läbi kindaid, et käsi hoida, pidasid naisterahva viibimist kassaluugi taga ebasündsaks ning ausat postiametnikku hukkaläinud hingeks.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 7

[Poirot:] "Oh, ma foi, mitu korda pean ma kõike seda rääkima? Kui hulk sõjakirjasaatjaid ilmub äkki mingisse Euroopa punkti, mida see siis tähendab? See tähendab sõda! Kui arstid tulevad kogu maailmast mingisse linna kokku, mida see siis näitab? See näitab, et seal toimub arstide konverents. Kui te näete raisakotkast õhus tiirlemas, siis on all korjus. Kui te näete ajajaid mööda nõmme liikumas, siis peetakse ajujahti. Kui te näete meest äkki peatumas, kuube seljast tõmbamas ja vette hüppamas, siis tähendab see, et keegi päästetakse uppumissurmast. Kui te näete auväärseid keskealisi daame läbi heki piilumas, siis võite järeldada, et seal toimub midagi ebasündsat! Ja lõpuks, kui te tunnete isuäratavat lõhna ja panete tähele, et mitu inimest läheb mööda koridori sinnapoole, kust see lõhn tuleb, siis võite olla kindel, et seal serveeritakse einet!"

[Hastings:] Ma mõtlesin nende analoogiate üle minuti või paari vältel järele ja ütlesin siis esimest käsile võttes: "Aga üks sõjakirjasaatja ei tähenda veel sõda!"

"Kindlasti mitte. Ja üks pääsuke ei too veel suve. Aga üks mõrvar, Hastings, tähendab mõrva."

Agatha Christie, "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, Tallinn: Eesti, Raamat 1984, lk 189-190

Üks vana naine, krimpsus ja must nagu rosin, kolm juuksetutti nagu võililleehmed pealael püsti, istus mähkmetesse kängitsetult oma voodis ja lasi kuuldavale valje katkendlikke häälitsusi.

"Tere päevast," ütles põetaja talle. "Täna hakkame veerima. Õues on ilus ilm." Ta kummardus vanamemme kõrva juurde. "Kas sa tead, kuidas 'ilm' kirjutatakse?"

Põetaja igemed paljastusid, kui ta naeratas, ja ta naeratas pidevalt; tema ülevoolav rõõmsameelsus meenutas nõrgamõistuslikkust.

"Ilm," ütles vana naine. Suurest pingutusest sõna välja hääldada kallutas ta end ähkides ettepoole. Rose’i meelest oli naisel tekkinud vajadus potile minna. "I-L-M."

Siis tuli talle meelde.

"Ilma. I-L-M-A."

Nõndaviisi.

"Öelge nüüd teie talle midagi," ütles põetaja Rose’ile.

Sõnad, mis Rose’ile tol hetkel meenusid, olid kõik ebasündsad või muul moel ebasobivad.

Alice Munro, "Veerimine", rmt: "Kerjustüdruk", tlk Ilme Rääk, Koolibri 2014, lk 215