Angela Davis

Angela Yvonne Davis (sündinud 26. jaanuaril 1944 Birminghamis Alabama osariigis USAs) on USA aktivist, filosoof, ajaloolane ja kirjanik. Ta on tegelenud peamiselt rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse jt inimõigusprobleemidega ning kutsunud üles kaotama vanglaid.

"Angela Davis: An Autobiography"

Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", New York: International Publishers, 1996 (kordustrükk 1988. aastal ilmunud 2. väljaandest; esimese trüki pealkiri oli "With My Mind on Freedom, the Autobiography"). ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Kui ma algselt väljendasin kõhklust autobiograafiaga alustamise suhtes, ei olnud see sellepärast, et ma ei tahtnud kirjutada tollal ja üldisemalt mu eluajal aset leidnud sündmustest, vaid pigem sellepärast, et ma ei tahtnud anda lisapanust niigi levinud kombele ajalugu isikustada ja individualiseerida. Ja kui täiesti aus olla, pani mu enda loomupärane tagasihoidlikkus mind iseendast kirjutamise pärast üsna piinlikult tundma. Nii et ma ei kirjutanudki päriselt iseendast. See tähendab, et ma ei mõõtnud sündmusi oma elus nende võimaliku isikliku tähendusega. Selle asemel püüdsin ma kasutada autobiograafiažanri, et hinnata minu elu selle järgi, mida ma pidasin oma kogemuste poliitiliseks tähtsuseks.
Minu tollase lähenemise tõeline tugevus seisneb minu arvates selle ausas rõhuasetuses rohujuuretasandi panustele ja saavutustele, et demüstifitseerida tavapärane arusaam, justkui ajalugu kujundaksid ainulaadsed üksikisikud, kel suurus tuleneb nende kaasasündinud omadustest.
- Sissejuhatus 2. trükile, lk viii

1. ptk, "Võrgud"

Jonathani keha lamas Marini maakonna kogukonnakeskuse parkla kuumal asfaldil. Ma nägin teleriekraanil, kuidas nad sikutasid teda kaubikust välja, köis seotud ta vöökoha ümber...

Oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul oli Jon näinud rohkem jõhkrust kui enamik inimesi võib oodata tervelt elult. Sestsaati, kui ta seitsmeaastaseks sai, lahutasid teda ta vanemast vennast vanglatrellid ja vaenulikud valvurid. Ja mina olin talt kord rumalast peast küsinud, miks ta nii harva naeratab. (lk 5)

Kui vahetus lõppes, ootasin ma endiselt samas räpases ruumis. Mind saadeti valvama uus vangivalvur. Ta oli mustanahaline ja noor – minust noorem –, ta kandis puhvis soengut ja mulle lähenedes ei näidanud ta üles tavapärast sõjakust ja ülbust, mida olin harjunud naisvangivalvuritelt ootama.

See oli relvitukstegev kogemus. Kuid mind ei rabanud mitte see, et ta oli must. Ma olin ennegi mustanahalisi valvureid kohanud – San Diego ja Los Angelese arestimajades –, kuid asi oli tema ülalpidamises: ta oli rahumeelne ja nähtavasti ka kaastundlik.

Algul oli ta vaikne. Kui mõne minuti pärast ütles ta tasasel häälel: "Paljud siinsed valvurid – mustanahalised valvurid – on sulle pöialt hoidnud. Me kõik lootsime kogu aeg, et sa pääsed kuhugi ohutusse kohta." (lk 19-20)

Mulle meenus pilt, mida George oli kirjeldanud oma raamatukäsikirjas – vennast, kes maalis oma kongi lakke öötaeva, sest ta polnud juba aastaid kuud ega tähti näinud. (Kui see avastati, võõpasid valvurid lae halliks.) (lk 28)

Isegi päevatoas, kus valvurite silma jälgisid pidevalt iga meie vähimatki liigutust, ei lubatud meil hoida sigaretipakki ega tikke. Kui sa sigaretti tahtsid, läksid sa laua taga istuva valvuri juurde, tema andis sulle ühe sinu pakist ja pani selle põlema. Kui sa olid ahelsuitsetaja, nagu mina tollal, ja eriti kui sa olid säilitanud oma terve ja kaine mõistuse, ajas see väike tseremoonia sind juba iseenesest hulluks. (lk 32)

Isegi kui raskete psühholoogiliste probleemidega vangidele pöörataks rohkem tähelepanu, kahtlen ma, kas lähenemine oleks põhimõtteliselt erinev sellest, mille tunnistajaks ma olin blokis 4b. Psühholoogia, nagu seda tavapäraselt harrastatakse, ei ole mõeldud ravima. Sageli ei küündi see probleemi juurteni, kuna see ei mõista vaimuhaiguse paljude vormide ühiskondlikku päritolu.

Kuidas võiks minu naaberkongis olnud naise ravi isegi alguse saada, kui teda raviv psühholoog ei ole teadlik viisist, kuidas rassism, justkui mingi muistne katk, nakatab selles riigis ühiskonnaelu iga liigese, muskli ja koe? See naine mädanes rassismi täis augus, piitsutades end iga päev oma ropu ja ereda kujutlusvõimega. Et tema haigust mõista, peaks alustama ühiskonna haigusest – sest just ühiskonnalt oli ta nii täiuslikult õppinud mustanahalisi vihkama. (lk 36-37)

Elu vanglas korraldati ja kontrolliti ülaltpoolt, vastavalt halvimat sorti pragmaatilistele printsiipidele. Vangidele anti täpselt niipalju tegemist, et hajutada nende tähelepanu igalt pikemalt järelemõtlemiselt oma viletsa olukorra üle. Eesmärk oli täita terve päev mõttetute tegevustega, sisutühjade katsetega tähelepanu kõrvale juhtida.

Selle tulemusena imas vangide energiat terve institutsioonide võrgustik. Küllap pole tarvis öeldagi, et vanglapood oli vangistuses ellujäämise jaoks tähtis. Kolmel päeval nädalas külastasid kohtuistungit ootavad naised seda väikest poekest, et osta pisiasju, mis muutsid elu natuke vähem talumatuks. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti oli meie ostudel kolmedollariline piir, reedeti võisime kulutada ühe dollari rohkem. Ihaldatud müügiartiklite seas olid säherdused asjad nagu sigaretid, kosmeetika, algelised kirjutusvahendid – pliiatsid (aga mitte pastakad), joonitud kirjaplokid ja margid –, kudumis- ja heegeldusvahendid ning toidukraam nagu küpsised, kommid, suhkur, lahustuv kohv ja kuum šokolaad. Kui sa polnud just rase, said sa ehtsat piima üksnes vanglapoest.

Vanglapoe keskne tähendus tuleneb ilmajäetusest, mis on ametliku kontrolli ja autoriteedi tähtis element. Arestimajas õpid sa, et eeldada ei maksa mitte midagi; tavapärane vajaduste rahuldamise protsess on katkestatud. Sa ei saa eeldada, et isegi su kõige põhilisemad vajadused rahuldatud saavad. Iga asja küljes on konks. Kui sa pead end ülal nii, et provotseerid valvuri sind luku taha panema, kaotad sa õiguse käia vanglapoes. Kui sul sigarette ei ole, pead lihtsalt ilma läbi ajama. Oht vanglapoe külastusõigusest ilma jääda on võimas negatiivne stiimul. (lk 50)

Arestimajad ja vanglad on mõeldud inimeste murdmiseks, inimeste muutmiseks loomaaia asukateks, kes on talitajatele kuulekad, kuid üksteisele ohtlikud. Selle vastuseks leiutavad ja kasutavad vangistatud mehed ja naised pidevalt mitmesuguseid kaitsevahendeid. Sellest tulenevalt võib pea igas arestimajas ja vanglas leida kaks olemise tasandit. Esimene tasand koosneb rutiinidest ja käitumisest, mille kirjutab ette karistusasutust valitsev hierarhia. Teine tasand on vanglakultuur ise: käitumisreeglid ja -standardid, mis pärinevad vangidelt ja mida kujundavad nad ise, et kaitsta endid avaliku ja varjatud terrori eest, mille eesmärk on murda nende vaim.

Elementaarsel kujul on see kultuur vastupanukultuur, kuid see vastupanu põhineb meeleheitel. Seepärast ei suuda see süsteemi kuidagi oluliselt kahjustada. Kõik selle osad põhinevad eeldusel, et vanglasüsteem jääb püsima. Just sel põhjusel ei püüa süsteem ka seda purustada. (Õigupoolest juhtub vahel, et vangide subkultuuri salamisi soodustatakse.) Mind jahmatasid pidevalt lõputud üksikasjad neis valdkondades, mida arestimaja naised oma eksklusiivseks valitsusalaks pidasid. See kultuur oli valvuritele kindlalt suletud. (lk 52-53)

Üks minust paar kambrit eemal asuv naine kirjeldas mulle haaravalt tervet süsteemi, mille abil said naised oma vanglasõbrad sugulasteks adopteerida. Tundsin jahmatust ja aukartust viisi ees, kuidas suurem osa arestimaja asukaist oli osavalt organiseerunud põlvkondade kaupa perekondadeks: emad/naised, isad/abikaasad, pojad ja tütred, isegi tädid, onud, vanaemad ja vanaisad. Perekonnasüsteem toimis kaitsena tõiga ees, et inimene polnud siin muud kui number. See inimlikustas keskkonda ja lasi suhestuda teistega tuttavas raamistikus. [---]

Perekonnasüsteemi juures rabas mind kõige rohkem selle tuumaks olev homoseksuaalsus. Ent ehkki selles improviseeritud sugulusstruktuuris oli kindlasti homoseksuaalsete suhete üleküllus, ei olnud see siiski ka heteronaistele suletud. Selles olid heterotütred ja abikaasata, st heteroemad. (lk 53-54)

Homoseksuaalsus esineb vältimatult suhteliselt suurel määral igas seksuaalselt eraldatud kinnipidamiskohas. Seda teadsin ma juba enne arreteerimist. Ma polnud aga valmis šokiks, mille sain nähes, kuivõrd juurdunud oli see arestimaja eluolus. Naised mängisid maskuliinseid ja feminiinseid rolle; neist esimeste, "isaste naiste" kohta öeldi he. Kogu selle kuue nädala jooksul, mis ma seitsmendal korrusel veetsin, ei suutnud ma sundida ennast ühegi naise kohta meessoo asesõna kasutama, ehkki mõnd neist ei oleks kuidagi saanud naisteks pidada, kui nad poleks kohustuslikke kleite kandnud. (lk 54)

Perekonnasüsteemi tähtis osa olid abiellumised. Mõned neist olid ülimalt keerukad – kutsetega, formaalse tseremooniaga ja mõne kolmandaga "preestri" rollis. "Pruut" valmistus selliseks puhuks nagu päris pulmadeks. (lk 55)

Kõige traagilisem vaatepilt olid verinoored uimastisõltlased, kellest paljud ei saanud olla vanemad kui neliteist, ükskõik kui vanaks nad end politseis väitsid. Enamikul neist polnud vähimatki kavatsust tänavale tagasi jõudes uimastist eemale hoida. Mulle jäi täiesti mõistetamatuks, kuidas nad suutsid näha vanglas olles oma silmaga heroiini kõige rängemaid mõjusid ja mitte kaaludagi loobumist oma flirdist uimastiga – flirdist, mis muutus sageli täielikuks sõltuvuseks. (lk 55-56)

Ühel õhtul, kui kongid olid lukku pandud, kõlas vaikuses vali küsimus. See tuli õelt, kes luges raamatut, mille ma talle olin laenanud.

"Angela, mida tähendab "imperialism"?"

Hõikasin vastu: "Ühe riigi valitsev klass alistab teise riigi rahva, et röövida neilt nende maa ja loodusvarad ning ekspluateerida nende tööjõudu."

Teine hääl hüüdis: "Sa pead silmas, et teiste riikide rahvaid koheldakse samamoodi nagu siin mustanahalisi?"

See kutsus esile ägeda arutelu, mis kajas läbi kongide minu koridorist teise, mis asus teispool vahekäiku, ja jälle tagasi. (lk 62)

2. ptk, "Kaljud"

Too suvi New Yorgis muutis mu märksa ergumalt tundlikuks segregatsiooni suhtes, millegi mul tuli kodus silmmitsi seista. Naasnud Birminghami, lasin esimesel bussisõidul oma teismelise nõbu Sookie juurest jalga ja jooksin oma lemmikistmele otse bussijuhi selja taga. Esmalt püüdis ta mind istmelt ära meelitada, ärgitades mind rõõmsalt minema temaga koos istmele bussi tagapoolel. Aga ma teadsin kindlalt, kus ma tahtsin istuda. Kui ta peale pressis, et ma pean püsti tõusma, tahtsin ma teada, miks. Ta ei teadnud, kuidas seda mulle seletada. Küllap tegi tema dilemma valgetele nalja ja mustanahalistel oli ehk lihtsalt pisut piinlik oma leplikkuse pärast. Mu nõbu läks närvi; ta oli tähelepanu keskpunktis ja tal polnud aimugi, mida teha. Meeleheites sosistas ta mulle kõrva sisse, et tagaotsas on kemps ja kui me kähku ei tee, võib tal õnnetus juhtuda. Kui me taha jõudsime ja ma nägin, et seal kempsu ei olnud, olin ma vihane mitte üksnes sellepärast, et mult oli mu istekoht välja petetud, vaid kuna ma ei teadnud, kes või mis selles süüdi oli. (lk 82-83)

Mõtlesin pidevalt: "Kui me ainult New Yorgis elaksime..." Kui me sõitsime mööda lõbustuspargist Birminghami laadaplatsil, kuhu lubati üksnes valgeid lapsi, meenutasin, kui lõbus meil oli olnud New Yorgis Coney Islandil. Kui me kodus kesklinnas näljased olime, pidime ootama, kuni jõudsime tagasi mustade linnaossa, sest restoranid ja toiduletid olid reserveeritud valgetele. New Yorgis võisime igalt poolt hot dogi osta. Kui me tahtsime Birminghamis kempsu või vett juua, pidime otsima üles sildi kirjaga "Värvilistele". Enamik minu põlvkonna mustanahalistest lastest õppis lugema sõnu "Värvilistele" ja "Valgetele" enne, kui nad õppisid lugema "Vaata, Dick, vaata". (lk 83)

Minu ema, kes oli ise algklassiõpetaja, oli mind juba lugema, kirjutama ja natuke arvutama õpetanud. Esimeses klassis õppisin ma märksa olulisemaid asju kui kooliõpetus. Ma õppisin, et isegi kui inimene on näljane, ei ole tal õigust korralikule kõhutäiele, või kui tal on külm, siis soojadele rõivastele, või kui ta on haige, arstiabile. Paljud lapsed ei saanud endale lõunaks isegi kartulikrõpse osta. Mul oli piinavalt valus näha, kuidas mõned mu lähimatest sõpradest ootasid söökla ukse taga ja vaatasid vaikselt, kuidas teised lapsed sõid. (lk 88)