Ilmajäetus


  • Elu vanglas korraldati ja kontrolliti ülaltpoolt, vastavalt halvimat sorti pragmaatilistele printsiipidele. Vangidele anti täpselt niipalju tegemist, et hajutada nende tähelepanu igalt pikemalt järelemõtlemiselt oma viletsa olukorra üle. Eesmärk oli täita terve päev mõttetute tegevustega, sisutühjade katsetega tähelepanu kõrvale juhtida.
Selle tulemusena imas vangide energiat terve institutsioonide võrgustik. Küllap pole tarvis öeldagi, et vanglapood oli vangistuses ellujäämise jaoks tähtis. Kolmel päeval nädalas külastasid kohtuistungit ootavad naised seda väikest poekest, et osta pisiasju, mis muutsid elu natuke vähem talumatuks. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti oli meie ostudel kolmedollariline piir, reedeti võisime kuluta ühe dollari rohkem. Ihaldatud müügiartiklite seas olid säherdused asjad nagu sigaretid, kosmeetika, algelised kirjutusvahendid - pliiatsid (aga mitte pastakad), joonitud kirjaplokid ja margid -, kudumis- ja heegeldusvahendid ning toidukraam nagu küpsised, kommid, suhkur, lahustuv kohv ja kuum šokolaad. Kui sa polnud just rase, said sa ehtsat piima üksnes vanglapoest.
Vanglapoe keskne tähendus tuleneb ilmajäetusest, mis on ametliku kontrolli ja autoriteedi tähtis element. Arestimajas õpid sa, et eeldada ei maksa mitte midagi; tavapärane vajaduste rahuldamise protsess on katkestatud. Sa ei saa eeldada, et isegi su kõige põhilisemad vajadused rahuldatud saavad. Iga asja küljes on konks. Kui sa pead end ülal nii, et provotseerid valvuri sind luku taha panema, kaotad sa õiguse käia vanglapoes. Kui sul sigarette ei ole, pead lihtsalt ilma läbi ajama. Oht vanglapoe külastusõigusest ilma jääda on võimas negatiivne stiimul. (lk 50)