Segregatsioon

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Segregatsioon on ühiskonnas ühe inimrühma eraldamine teistest rassilise, usulise või muu erinevuse põhjal.

• Ei, ta ei kutsunud üles genotsiidile ega õigustanud tuumapommirünnakuid. Ta ei tahtnud mingit massilist deporteerimist. See, mis teda ärritas, oli sundus jagada kultuurilist ruumi niisuguste inimestega, kelle keelt ta ei mõistnud ja kelle kombed olid talle võõrad. Ta tahtis, et jaapanlased elaksid Jaapanis, mitte ei käsitaks USA läänerannikut nagu teatavat ühisvara.

See, hoidumine oma kasti seinte vahele ning inimeste surumine sinna tagasi, ongi üks segregatsiooni põhilisi tunnuseid, mis Eestis ja eestlaste keskel on korduvate okupatsioonide väga halb tagajärg. Et seda mõista, selleks ei pea olema üksik vaba radikaal. Tuleb lihtsalt tunda Inglise ja Prantsuse koloniaalpoliitikat, eestlaste, nagu muide ka valgevenelaste küüditamise ajalugu ning seda, mis toimub praegu Kesk- ja Lõuna-Aasias.

"Segregatsioon" on täiesti ekslik sõna nende jaoks, kes seda ei poolda ja kes on selle vastu. Svetlana Grigorjeva oleks talitanud võrreldamatult õigemini, kui ta oleks kasutanud semantilist välja "Võõrandumine".

• Peeter Olesk, "Kuidas sinu poole pöörduda?" Tartu Postimees, 4. september 2020, lk 2

• Too suvi New Yorgis muutis mu märksa ergumalt tundlikuks segregatsiooni suhtes, millega mul tuli kodus silmmitsi seista. Naasnud Birminghami, lasin esimesel bussisõidul oma teismelise nõbu Sookie juurest jalga ja jooksin oma lemmikistmele otse bussijuhi selja taga. Esmalt püüdis ta mind istmelt ära meelitada, ärgitades mind rõõmsalt minema temaga koos istmele bussi tagapoolel. Aga ma teadsin kindlalt, kus ma tahtsin istuda. Kui ta peale pressis, et ma pean püsti tõusma, tahtsin ma teada, miks. Ta ei teadnud, kuidas seda mulle seletada. Küllap tegi tema dilemma valgetele nalja ja mustanahalistel oli ehk lihtsalt pisut piinlik oma leplikkuse pärast. Mu nõbu läks närvi; ta oli tähelepanu keskpunktis ja tal polnud aimugi, mida teha. Meeleheites sosistas ta mulle kõrva sisse, et tagaotsas on kemps ja kui me kähku ei tee, võib tal õnnetus juhtuda. Kui me taha jõudsime ja ma nägin, et seal kempsu ei olnud, olin ma vihane mitte üksnes sellepärast, et mult oli mu istekoht välja petetud, vaid kuna ma ei teadnud, kes või mis selles süüdi oli. (lk 82-83)
• Mõtlesin pidevalt: "Kui me ainult New Yorgis elaksime..." Kui me sõitsime mööda lõbustuspargist Birminghami laadaplatsil, kuhu lubati üksnes valgeid lapsi, meenutasin, kui lõbus meil oli olnud New Yorgis Coney Islandil. Kui me kodus kesklinnas näljased olime, pidime ootama, kuni jõudsime tagasi mustade linnaossa, sest restoranid ja toiduletid olid reserveeritud valgetele. New Yorgis võisime igalt poolt hot dogi osta. Kui me tahtsime Birminghamis kempsu või vett juua, pidime otsima üles sildi kirjaga "Värvilistele". Enamik minu põlvkonna mustanahalistest lastest õppis lugema sõnu "Värvilistele" ja "Valgetele" ene, kui nad õppisid lugema "Vaata, Dick, vaata". (lk 83)
• Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", 1996