Peeter Olesk

Peeter Olesk (25. detsember 1953, Tallinn - 25. november 2021) oli eesti kirjandusteadlane, kriitik ja poliitik.

Peeter Olesk 2007. aastal.

Arvamused ja intervjuud

• Tõsi, on äärmiselt, ebasoovitav, kui riigikaitse on kohusetäitjate kohusetäitjate käes, aga ärgem tekitagem seda olukorda omaenese lollusest. Ja meeste välistamine isiklikkuse või tõestamatute kahtlustuste järgi on lollus. Ma ei hoiataks sel puhul mitte niivõrd uue Pullapääga, kuivõrd järeldusega, et tugevale Venemaale on läbimõtlematu naaber partneriks, kellest võib vabalt üle vaadata. Niisugune partner oleks potentsiaalne oblast. Eesti sõjavägi ei tohi olla oblast, kus II sekretär võis tõesti valida, kas ta töötab koos I sekretäriga või hoopiski Moskva instruktoriga.
  • Peeter Olesk: "Peataolek julgeoleku noateral." Eesti Päevaleht, nr. 160, 11. detsember 1995 lk.2

• Kultuur, millele tuletatakse üha meelde, et ta peab paluma, ei taha hinnata kõrgelt seda ühiskonda, mis sunnib kultuuri kerjama.
  • Peeter Olesk rahast ja kultuurist. Kultuurileht, 12. jaanuar 1996

• Kõik meie jutud sellest, et me peame investeerima haridusse, on silmakirjalikud seetõttu, et me jätsime täiesti lahtiseks küsimuse, mida me haritud inimesega hiljem peale hakkame. Ent haritud inimene ei taha olla ühepäevaliblikas, ta tahab teada oma tulevikku vähemalt kümne aasta peale ette.
• Paraku ei ole nii, et Euroopa Liit tunnustab ainult hea keelega riike või rahvaid. Ta tunnustab pidgin European'it, keelt, mis on emblemaatiline soust. Tahame midagi muud, peamegi olema teisitimõtlejad. Alates iseendast, alates sellest, et saadakse sallijateks nõudlikkust minetamata. Muidu tuleb välja nagu koolivend Robert Lepiksonil: mina võin mõelda teisiti, aga kui teie mõtlete teisiti kui mina, siis te olete lollakad.
  • Peeter Olesk: "Miks me kardame teisitimõtlemist?" Postimees, 16. detsember 1997

• See ei ole soovunelm, see ongi ajalugu, et eestlaste teadvustamine on loomupärane osa Euroopa enesemääratusest. Ehk lühemalt: Euroopa saab oma piirid siis, kui ta näeb Eestit enda seas.
  • Peeter Olesk: "Euroopa meie keskel. Via Polonia." Postimees 29. aprill 1998

• Minu arvates künnab poliitilist põldu tõhusamalt see, kes tasakaalustab perutajaid, ei vastanda majandust riigile ega pea rahvuslikku sõltumatust anakronismiks. See on, kui tahate, paremtsentrism.
  • Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Peeter Olesk: "Kes saab künnimeheks?" Postimees 16. juuli 1998

• Kolmas, avalikkusele kahjuks ikka veel arusaamatu probleem on ebamäärasus Eesti riigi haldamises ehk, nagu ütleb Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder, riik kui tervik kaob ministeeriumide keskaparaadi harukondlikkuse tõttu ära. Harukondlikkus süvendab kolõvaniseeritust, s.o võimu koondumist pealinna. Ent sellega ei kaasne vastutuse selginemine, hoopiski mitte. Vastupidi, viimaste aastate arenguks ongi olnud see, et võim kontsentreerub, vastutus aga hajub. Võim ilma vastutuseta on aga kas omavoli või tegevusetus.
  • Tartu Ülikooli raamatukogu direktori Peeter Oleski arvamuslugu Postimehes 6. august 1998

• Ühes marginaalis ütleb Tuglas, et novell on sonett proosas. Selle eeskujul võiks väita, et romaan on proosas vabavärss – algab kuskilt ja lõpeb millegagi, ent kuidas ta on üles ehitatud, ei saa kunagi lõpuni selgeks.
• Loomingu vangistamine ei too kellelegi head, sest see pöördub alati autori vastu.
• Usk teaduse kategoorilisse preskriptiivsusse võib olla väga vajalik (ükskordüks, igiliiikur, termotuumapomm), ent ka väga ohtlik. Masin võib olla äärmiselt julm, sest ta pole inimene, kuid igasugune masin käitub nagu teaduse tagajärg.
  • "Romaaniülikool: Mary Shelley "Frankenstein"" EPL, 21.06.2007

• Kirjeldanud üht vindunud konflikti Johannes Voldemar Veski ja Eesti Kirjanduse Seltsi vahel, leidis seltsi omaaegne teaduslik sekretär Daniel Palgi tagantjärele (1969), et "parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid". Ei oska võrrelda, sest mulle maitsevad mõlemad ega ole ma kunagi pakkunud pannkooke, mis oleksid küpsetatud vihaga või tehtud tüliks. Viimast ma ei taha, sest see ei õilista eales.
• Keel, mis soosib anonüümsust ja eelistab võõrast, on äärmiselt ohtlik ainuüksi juba seepärast, et annab halba eeskuju ka väljaspool lingvistilisi raame. Halva eeskuju tulemuseks on näiteks see, kui pseudonüümseks me oleme oma poliitikas muutunud. Hakata otsima Eesti poliitikute omi sõnu võib olla enam kui kaelamurdev ülesanne, sest esiteks me ei tea, kust neid leida, ja teiseks võime tekitada väga kumulatiivse plahvatuse, kui seaksime kõik tegelikud või kaasautorid lavale ritta.
• Pisikeste kelmustükkide kogunedes võimegi end leida olukorras, kus jääb valida, kas demokraatia erastatakse või riigistatakse. Ma ei ütleks, et selleni on veel aega ja ruumi. Probleem pole isegi mitte enam päevade küsimus, sest ta on juba jooksvas päevakorras.
• Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meie ajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks.
• Ohtlik on see seepärast, et fašism rajanebki võõrastel ning anonüümsetel sõnadel, mida siis juhtiv vaim kas koondab või hajutab. Me peame mõtlema ja mitte kõigest jutujätkuks sellest, et viltu veavad mõlemad arenguteed: nii see, kui me laseme endile fašismi teistel otsa ette kirjutada, kui ka see, kui me ise ei otsi alternatiivi. Tegelikult on mõlema taga hirm, iseseisvuse kõige salakavalam vaenlane.
  • "Iseseisvuse metakeel" Sirp, 23.02.2007

• Jah, väga kerge on olla ebanormaalne.
  • Riigikogu kõnepuldis 1990ndate aastate alguses; ütlus saavutas uue populaarsuse taaskasutatuna Peeter Oja esitatud Alo Mattiiseni laulus "Eestile on kombeks üks president korraga" (1994), mis Eesti Televisiooni peadirektor Hagi Šeini otsusega ETVs keelustati.

• Ma ei ole firma jaoks katsejänes ega laborirott, ma olen kodanikuühiskonna liige. Mitte rohkem, kuid ka mitte vähem.
• Ei, ta ei kutsunud üles genotsiidile ega õigustanud tuumapommirünnakuid. Ta ei tahtnud mingit massilist deporteerimist. See, mis teda ärritas, oli sundus jagada kultuurilist ruumi niisuguste inimestega, kelle keelt ta ei mõistnud ja kelle kombed olid talle võõrad. Ta tahtis, et jaapanlased elaksid Jaapanis, mitte ei käsitaks USA läänerannikut nagu teatavat ühisvara.

See, hoidumine oma kasti seinte vahele ning inimeste surumine sinna tagasi, ongi üks segregatsiooni põhilisi tunnuseid, mis Eestis ja eestlaste keskel on korduvate okupatsioonide väga halb tagajärg. Et seda mõista, selleks ei pea olema üksik vaba radikaal. Tuleb lihtsalt tunda Inglise ja Prantsuse koloniaalpoliitikat, eestlaste, nagu muide ka valgevenelaste küüditamise ajalugu ning seda, mis toimub praegu Kesk- ja Lõuna-Aasias.

"Segregatsioon" on täiesti ekslik sõna nende jaoks, kes seda ei poolda ja kes on selle vastu. Svetlana Grigorjeva oleks talitanud võrreldamatult õigemini, kui ta oleks kasutanud semantilist välja "Võõrandumine".

Võõrandumine võimust viib selleni, et võim püsib paigal ning nõukogude korra lõpul nimetatigi seda stagnatsiooniks. Stagnatsioon omakorda muudab inimese väikeseks ning alandlikuks. Sa pead olema rahul, sa pead saama üle, sa pead sammuma esirinnas! See on see, millest tuleb jagu saada nagu rakvere raipest.

• Me teame Suurbritannia kuningakojast palju rohkem kui Eesti Vabariigi presidendist ning Hispaania monarhile on avalik arvamus koos kehtiva põhiseadusega märksa siduvam kui Eesti Vabariigi valitsusele ja peaministrile, kelle iseseisvus on üsna näiline. See, mille vastu tuleb sõdida, on olukord, kus demokraatia ja võim toimivad teineteisest lahus ja peaministrist püütakse teha erakondliku tasakaalu asekantsler, kuna õiguskantsler meil juba on.
  • Peeter Olesk, "Kuidas sinu poole pöörduda?" Tartu Postimees, 4. september 2020, lk 2