Hagi Šein

Hagi Šein (ka Hagi Shein; 13. september 1945, Tallinn – 19. juuni 2024) oli Eesti ajakirjanik, meediaõppejõud ja -uurija.

Hagi Šein, 1987.

Intervjuud

• Rahvusringhäälingust ja poliitikutest: Kui tulid üheksakümnendad, ma ise olin nii palju protestivaimus kasvatatud, et kõik "Ajurünnakud" ja kõik sai tehtud sellepärast, et kuidagi muuta seda ühiskonda, nüüd oli järsku muutmisvõimalus. Ja muutmisvõimalus koos selle nii-öelda avalik-õigusliku ideega, et sa teenid rahvast ja kultuuri, see oli kogu minu koolituse ja sotsioloogilise hariduse ja maailmanägemise kroon. Ma sain aru, et nüüd on võimalus teenida inimesi ja kultuuri. Sealt tuli kirg teha ümber see sotsialistlik televisioon iseseisva vaba riigi televisiooniks, nii nagu Euroopast tuldi ja meid õpetati. Nad õpetasid meile ideaali, neil endal pole seda kunagi olnud. Aga ideaal oli nii ilus, et see mind hoidis.

Ma arvan, et kogu televisiooni arengu traagika, võib-olla mõnes valdkonnas veel, on selles, et poliitikud pole siiamaani sellest ideest kordagi aru saanud. Nendel on endiselt tunne, et rahvusringhääling ja meedia peab teenima neid ja riiki, võimu. "Ei ole niisugust asja nagu vaba meediat. Meid peate teenima, meie maksame raha, meie ütleme, kuidas on". Ja lähevad vihaseks, kui sa seda ei tee. Siiamaani – 30 aastat.

• Mul on kaks korda elus öeldud: "Sa kuradi juut." Ja seda ka neljandas klassis. Ma olen Eesti kultuuris tundnud ennast nagu vati sees.
• Mu vend pani sellele hea nime – see on kassikool. Selles mõttes kassikool, nagu tema seletus oli, et kass õpetab oma lastele, kuidas teha "mjäu" kahekümnel erineval viisil. Kui tal on midagi vaja, siis ta teeb "mjäu". Ja kassiema õpetab need "mjäud" talle ära. Vot Concordia ja see (Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool – toim.) on olnud mjäukoolid, kassikoolid – need lapsed tulevad sinna praktilist oskust õppima, mitte mõtlema. Neil ei ole vaja, ei ole huvi sobrada ajaloos või kultuuris, nad tahavad praktilist oskust ja nad selle saavad päris hea.
• Kui sa tahad klaverit mängida, siis sa pead lihtsalt 10 000 tundi vajutama neid klahve, kuni sa hakkad mängima. Enne seda on üsna kole. Teaduses on täpselt sama asi. Sa pead nii palju lugema, sa pead sellest tohutust faktipurust, mis iga päev su ümber on, milles on raske vahet teha, mis on oluline, mis on ebaoluline, pead viima ennast seisundisse, sa hakkad tasapisi tõusma ja siis sa hakkad nägema seda süsteemi. Siis kõik need tohutud faktid tulevad sellesse sinu süsteemi, üldisemasse teadmiste süsteemi ja asetuvad mingisugustele kohtadele, moodustavad sinu teadmisi asjadest. Siis sa saad hakata õpetama. Sa näed pilti, mitte ei näe, kuidas montaažis teha cut-i kuskil, vaid näed tervikut. See võtab tohutult aega ja inimestel ei ole aega raisata. Ei ole huvi, ei maksta selle eest ja vähestel on mõtet seda teekonda ette võtta. Pole vajagi, et kõik võtaksid.

Neid paari protsenti, keda on vaja, et see asi püsiks, leidub niikuinii. Iga natukese aja pärast mingi Indrek Ibrus sünnib või Marek Tamm. Aitab viiest akadeemikust, ei ole 55 vaja. Nad teevad selle töö ära, hoiavad selle kultuuri toimivana. Ülejäänud saavad teha oma igapäevast inimlikku, rahulikku tööd kassikoolis õppinuna.

• Me ju lõpetasime Tartus juba väga ammu vastuvõtukomisjonis ajaloo kohta küsimise, sest see muutus piinlikuks. Seal võis niimoodi olla, et kui sa küsisid mõne inimese käest vastuvõtueksamil, et ega te ei tea paari raamatut, mida Juhan Peegel on kirjutanud ja Peegel istus näiteks komisjonis. Seda ei saanud enam küsida.

Või filmikoolis. "Oi, ma tahan väga filme teha, mind huvitab inimestega suhtlemine, filmide tegemine". Küsime siis: "Ega te ei tea Andres Söödist midagi?" Ei ole kuulnudki seda nime! See on endal piinlik. Ja siis sa ei tohiks teda vastu võtta. Ta tahab filme teha, aga nimetagu mõni režissöör, kes meeldib, siis ta ei tea ühtegi Eestis.

• [M]a olen alati mõelnud, võib-olla see on loll usk, aga ma arvan, et inimkond on mingis mõttes ka bioloogiline olend. Ja kui ta hakkab tundma, et ta hakkab hukkuma, siis bioloogiline olend tavaliselt hakkab ikkagi vastu rabelema. Niisama rahvas järsku ennast ei hukuta. Ta võtab ennast kokku mingil hetkel. Võib-olla ei võta ka, aga siis lähme, hukkume.
• Enamik ühiskonna probleeme on nurjatud. See tähendab, et neil ei ole lihtsat, selget ja ühest lahendust, head lahendust. Ja ilmselt nende nurjatute probleemide puhul tuleb lihtsalt loota õnne peale või siis öelda, et see, mis me koos pingutades reaalsetes oludes saavutasime, ongi parim tulemus. Et teisiti ei olnud võimalik. Reaalne tulemus on parim tulemus, isegi, kui ta tundub meile rumal, vale, loll, on see parim, mis meil on.
• Palju rumalust on kahjuks. Ma ei tea, mispärast, aga rumalus on lihtsam, laiskus on lihtsam kui tarkus ja püüdlemine millegi poole.
• Õpilased on hästi ratsionaalsed. Ütleme, niisuguseid pühendunud lollpäid, vabandust, kellel on aade ja eesmärk tähtsam kui kõik muu, neid juhtub harva ette. Ühiskond sunnib ikka ratsionaalseks. Ja see on vist mõistlik ka. Sul on pere, lapsed, õigus rahulolule, naudingule. Miks sa pead mingi asja eest jooksma, mis võib-olla teeb teiste elu veel paremaks? Vaata, kuidas ise hakkama saad. Niisugune individualistlikum kultuurimudel ja elumudel on ju levinud rohkem kui meie kollektiivse nooruse ajal, kui elasime telemajas ja muust ei rääkinud kui televisioonist, kuidas see paremaks saaks.

Arstid rääkisid mulle, et eelmine põlvkond arste oli ikka niisugune, et on haige ja istuti haiglas ja pered läksid, pühendumus oli nii suur. Praegu on ka väga head arstid, aga neil on oma elu ka. Kell on viis, paned asjad kokku ja lähed koju. Teine ühiskond on.

• Praegu ma nii ei teeks. Ma arvan, et ma jagaksin ennast paremini, sest vaata, elu lõpus sa saad ühest asjast aru, et sinu lähedased on need, kes sul tegelikult üldse olemas on. Nad hakkavad tasapisi muidugi ära surema: ema ja isa ja vennad ja sugulased, lapsed. Kogu aeg jääb hõredamaks.

Niisugune kogukondlik eluviis on taandunud individualistliku vastu. Oluline on omasid hoida. Vahel sa võtad nendelt liiga palju ära, aga vahel jälle teisiti ei saa.

Inimesed võivad ka koos elada ja hästi läbi saada, väliselt on kõik korras, aga seda põletavat tunnet, mis sunnib nii-öelda kõike tegema, seda ei ole võib-olla kunagi olnudki. Või kulub see ära või lastakse ära kuluda. See on ka üks põhjuseid, miks sa võtad võib-olla oma lähedastelt inimestelt liiga palju ära, et sa neid piisavalt ei armasta. Mis on muidugi sinu probleem, olen ma elu lõpus aru saanud.

• Hagi Šein, intervjuu: Vahur Kersna, "Hagi Šein viimases intervjuus: poliitikud pole rahvusringhäälingu ideest siiani aru saanud", ERR/ETV "Hagi Šein. Parimal võimalikul moel", 19. september 2024