Lavastaja

Režissööri sümboliks on iseloomulik režissööritool

Proosa

• Ainult võimeteta lavastaja tahab kõikides rollides näha iseennast, tahab, et tõlgendataks tema enda mõtteid ja tundeid, ainult andetu laseb omaenda piiratusel saada ka näitleja piiratuseks. (lk 60)
  • Liv Ullmann, "Muutumine", tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 16-18/1986

• Ühesõnaga, seda etendust vaadates tuleb vaatajal endale ikka öelda, et see on teater, see on teater. Kas ikka on, kui lavastaja ja näitlejad selle loo nii lähedale toovad?
  • Margus Mikomägi, "Uduse teekonna tõde ja õigus", Teatritasku, 2. veebruar 2009 (arvustus Eugene O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" lavastusele Tallinna Draamateatris)

• Lavastaja aitab, ise tuleb teha tööd. Kui lavastaja teeb õige märkuse, siis see inspireerib ja sa hakkad tajuma ruumi ja lavastuse tervikut.
  • Ain Lutsepp, intervjuu: "Ain Lutsepp: kus me näeme praegu poliitikas vaimu ja jõudu?" ERR, 01.12.2020/ETV "Plekktrumm"

• Ja kui erakordse juhuse armust juhtub esietendusel, et keegi ei aja teksti segi, et räpakalt kinnitatud kuliss maha ei prantsata, et prožektor läbi ei põle ega sünni muid äpardusi, siis saab lavastaja kriitika käest kiita, et "lavastus oli hoolikalt läbi mõeldud". (lk 13)
• Lava sügavuses klähvib inspitsient atavistlikus vihahoos rekvisiitori kallal. Viimaks on lavastaja hääle ära karjunud ega saa sõnagi suust, laval aga komberdab hinge vaakudes vaeseomaks klohmitud tekst. (lk 21)
• ... siiamaani pole peaproovi ilma lamendita iialgi olnud.

Lamendi suurus oleneb lavastaja autoriteedist; kõige suuremat lamenti saab, kui lavastajaks on teatri peanäitejuht ise. Kui lavastaja on väga nõrk, siis hoolitsevad vajaliku lamendi eest näitejuht, inspitsient, etenduse juht, valgustaja, mehhaanik, grimeerija, rekvisiitor, etteütleja, kostümeerija, garderoobi ülem, puusepp, mees nööripööningult, parukategija, lavameister või mõni muu tehniline jõud. Ainsaks reegliks on, et löömingus ei kasutata tuli- ega külmrelvi, muud ründe- ja kaitsevahendid aga on enam¬vähem lubatud, võib kisendada, karjuda, röökida, lõuata, nutta, päevapealt vallandada, au haavata, direktorile kaevata, vaenulikke küsimusi esitada ja muul viisil vägivalda kasutada. (lk 30)

• Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", rmt: "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46

• Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv.
  • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 14

• [Remark:] Mina olen Remark. Vähemalt siin laval kõnnin ja kõnelen ma esmakordselt. [...] Aastakümnete jooksul olin ma asumisele saadetud lavastaja lauale, mind trükiti kursiivkirjas kui kedagi ebaolulist ja vähetähtsat. [...] Ma olen tüdinenud telgitaguse niiditõmbaja osast ja tahan ennast kordki tunda elava inimesena. Ma olen nii vana, et mul on õigus uuesti sündida! Under kirjutas: "Ja liha sai sõnaks." Väga hea. Aga mina olen Remark, sõna, mis lihaks sai, ja kavatsen selleks jääda loo lõpuni!
  • Juhan Smuul, "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi"

• Praegu on tendents moodustada ühe teatri sees lavastajate oma meeskondi. Need on siis "kaasamõtlejad". Vaat see tsunftivaim on praeguse teatri nähtus. Kui meid pärast Draamastuudio kooli tööle võeti, siis sind vajas teater. Siis ei olnud nii, et see on ainult Särevi näitleja või see on Kalmeti näitleja. Sa olid Draamateatri näitleja. Oli üks kollektiiv ja kõik olid kaasamõtlejad. Mulle on arusaamatu jutt, et küll see ja teine lavastaja on paha ja vastupidi, küll see näitleja on ebahuvitav ja andetu. Aga kuidas nad kõik on saanud kooli lõpetada, kui nad on andetud? Milleks siis valmistatakse ette noori näitlejaid, kes igale lavastajale ei kõlba? On see siis juhuslikkus? Juhuslikult oled saanud sisse ja juhuslikult sinus keegi midagi avastab. Kuskil on mingi viga. Vanal ajal võeti sind oskustööliseks, pidid oskama iga rolli teha. Kui välja ei tulnud, ei sõlmitud kevadel lepingutki.

Ja teisest küljest, kui olla lavastaja suhtes juba ette seesmiselt tõrges, siis ei tule tööst midagi välja. Siis sa ei usalda ju ühtki lavastaja märkust! Aga näitleja ei peaks hoolima, on see lavastaja noor või vana, nii- või teistsugune. Kui hakkan tööle, pean lavastajat usaldama. Karid võivad tulla alles siis, kui me midagi teeme, mitte varem. Kui suhtutakse üleolevalt lavastajasse, siis ongi võimatu tööd teha, liiga palju on lisapingeid. (lk 13)

• Erinevate lavastajatega on nagu erinevate inimestegagi, ühtedega on lihtsalt kergem suhelda, teistega raskem. Mõnega on elus väga raske kontakti saada, mõnega läheb see iseenesest.

Väga sümpaatne koostöö oli näiteks Adolf Šapiroga. Kui ta tuli Draamateatrisse oma esimest tööd, "Kolme õde", tegema, tundus ta hoopis-hoopis teistmoodi lavastaja kui kõik eelnevad, mõjus ka inimesena täiesti erandlikuna. Hakkasin teda töö käigus avastama. Kui ta proove tegi, võis teda maja pealt leida vaid raamatuga, tuli, oli ja läks sellega, "elas kokku". Ja siis aeg-ajalt laksatas jälle mõne koha peal: "Huvitav, kuidas ma varem polnud seda märganud?" See, kuidas Šapiro end töösse ära andis, tuli kõige paremini ilmsiks esietendusel. Jõuab katte esietendus, Šapiro jääb haigeks... See oli nagu reegel! Siis istus saalis ikka kõrge palavikuga. Vaat, niisugune natuur. (lk 13-14)

• Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

• [Lavastamisest tantsuteatris:] Kui on soov teha midagi balletitaustaga tantsijatele, siis peab tunnistama, et turg on üliväike – sisuliselt vaid Estonia ja Vanemuine. Ja neis mõlemas on jalga ukse vahele saada väga-väga raske. Pealegi on kunstilistel juhtidel omad väljakujunenud maitsed, eelistused ja lemmikud. Ning teatril tervikuna omatulu teenimise kohustus, mis kipub peaaegu täielikult välistama seda tüüpi riske.

Lisaks vähendab kohalike noorte lavastajate võimalusi piiritaguste lavastajate kutsumise traditsioon. Eks meil ole eestlastena siiani kahjuks mingi alaväärsuskompleks.

• Tundub, et mulle kardetakse usaldada midagi suurt, sest mind peetakse liiga intellektuaalseks lavastajaks. Seda on mulle ka näkku öeldud. [---]

Et Estonia suurele lavale ja meie püsipublikule oleks minusugune hetkel natuke sobimatu, kuna valitseb õigustatud oht, et kriitiliselt suur hulk potentsiaalsest publikust ei saa aru, mida ma püüan öelda. Ning mõistagi poleks selline kunstiline strateegia kommertslikus plaanis edukas.

• Triinu Upkin, intervjuu: Alvar Loog, "Triinu Upkin: Eesti balletipublik ei ole loll, teda ei tohi alahinnata!", Postimees, 23. august 2023