Vikitsitaadid

Käimla

(Ümber suunatud leheküljelt Kemps)

Käimla (ka väljakäik, kemmerg, kemps, peldik, tualett, klosett) on koht ekskrementide ja uriini väljutamiseks, mõtluseks ja mobiiltelefonis Facebooki lugemiseks.

Pieter Brueghel Vanem, "Madalmaade vanasõnad", 1559 (detail).
Jan Miense Molenaer, "Talupojad kõrtsi ees" (1630)
Tundmatu autor, "Cabinets d'aisances des fosses inodores", üks 25 vaselõikest (u 1830)
Louis de Breton, "Belphegor", illustratsioon teosele "Dictionnaire infernal" (1863)
Emmanuel Benner, "Elsassi talu" (1889)
Hugo Simberg (1873–1917), "Talv", s.d.
Ivan Pohhitonov, "Vallooni külake" (1912)
Marcel Duchamp, "Fountain" (1917), Alfred Stieglitzi foto
Käimla Arizonas, Coolidge'i linna servas (1940). Dorothea Lange foto
Kwonjungho, "Tualettruum" (2007)
Ilus pisike punane peldik kusagil Poola pääl. (Sidzina küla, Opole vojevoodkond.)
Välikäimla Saarnaki laiul
Välikemmergute rivi mäetipul Ida-Hiinas.

Piibel

muuda
  • Väljaspool leeri olgu sul üks paik, kuhu sa välja käid.
14 Ja sul olgu labidake su relvade juures; kui sa väljas kükitad, siis kaeva sellega auguke ja kata kinni oma roe.


  • Nink temmä [Jeesus] üttel neide wasta: Kas teije kah ollete rummala? Es teije weel moista? Et kik mea wäljalt pohlt Innimisse sisse lät se ei woi tedda mitte pürretada? Sest se ei läh mitte temmä Söame sisse enge temmä Kötto nink lät wälja Pöldikutte nink pohastab kik Söhki.

Maailma proosa

muuda
Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, püksid rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas:
"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)
Ning andis au. (lk 561)


  • Tsivilisatsioonil on kolm astet. Esimene: kui avalikus väljakäigus ei ripu mingit silti. Teine: kui seal ripub tahvel, millel seisab soovitus korrastada enne asutusest lahkumist oma rõivad. Kolmas: kui sellele soovitusele järgneb veel põhjendus, et seda peab tehtama sündsusnõuete järgimiseks. Sellel tsivilisatsiooni kõrgeimal astmel me asumegi.


  • "Ausõna, ema, sa oled võimatu!" hüüdis Larry vihaselt. "Ma nägin juba ette kena töökat suve, seltsiks ainult paar valitud sõpra, ja nüüd ähvardab meid selle vana õela kaameli sissetung, kes haiseb naftaliini järele ja laulab väljakäigus oma kirikulaule."
"Ausõna, kallis, sa liialdad. Ja ma ei saa aru, mis puutub siia käimla — ma pole kunagi kuulnud, et ta laulaks."
"Muud ta ei teegi, kui laulab … "Sinu järel, hele valgus", ja kõik teised seisavad sabas ukse taga."
"Olgu kuidas on, aga me peame mingi mõjuva vabanduse välja mõtlema. Ma ei saa ju talle kirjutada, et me teda kirikulaulude pärast ei taha."
"Miks mitte?"


  • Täna kogu päeva koridoris haamrite kopsimine. See on maja eilse üldkoosoleku tagajärg, kus otsustati, et ühiskondlikus korras tuleb parandada kõik, mis ei toimi. Vanasti tegid sellist remonti lukksepad ja torumehed, täna aitame meie sel kombel kommunismi. Sellega seoses keegi Kiwerski, kes elab minu koridori peal kolme ukse kaugusel, jurist ja mingi ministeeriumi juriidiline nõunik, ja kelle ülesandeks oli parandada tualeti lukk, jäi sinna kinni, teda ei saanud muudmoodi välja, kui tuli uks maha murda ja nüüd ei ole klosetil ei lukku ega ust ning seda kasutavad üksnes degenereerunud indiviidid, kellel alkohol on võtnud viimasegi häbiraasu.
    • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, Halliste: Hendrik Lindepuu kirjastus, 2021, lk 209


  • Anderssonide kemmerg pakkus turvalist pelgupaika meie murederikkas maailmas. Olle Andersson oli lüüsivaht ja ta elas punases majakeses meist jõe pool. Anderssoni ja meie vahel paiknesid majandushooned, mis nagu tema eluasegi kuulusid kanaliühistule. Andersson pidas sigu ja kanu, et lüüsivahi suure pere toiduratsioonile lisa saada. Ühte Anderssoni poegadest kutsuti Pelleks ja ta oli üheteistkümneaastane. Me kadestasime Pellet selle perekondliku kemmergu pärast, mis polnud sugugi ainult koht, kus soolestikku tühjendamas käia. Seal suheldi. Väljakäik koosnes kahest osast, üks neist üldisem ja teine täiesti privaatne. Ühiskondlik pool kujutas endast nelja varieeruvas suuruses avaust. Kõige pisemal istus alati väike Peter. Talle pakkusime kasvavas kaliibris seltsi meie. Selja tagant jälgis kõiki rangepilguline õlitrükis majesteet, kunigas Gustav V. Uksest paremal tuletas sein meile meelde, kui tähtis on hoida keelt hammaste taga, juhul kui vestlus peaks libastuma militaarsetele saladustele. ROOTSLANE VAIKIB, oli kirjas ühel plakatil, ja teisel SPIOON LAOB MOSAIIKI — HOIA OMA KILDU.
Vaimse toidu eest oli selles asutuses hästi hoolt kantud. Mitmekülgne valik ajakirju, nagu "Kõigile Kõigest" ja "Inimesed Pildis", paljusid erinevaid tooteid reklaamivad kataloogid, muuhulgas Åhlén & Holmi ning Stråhlin & Perssoni omad, täitsid ühteaegu nii ajaviitelektüüri kui tualettpaberi funktsioone.
  • Jan Håkansson, "Isa purjetab", tlk Allar Sooneste, Tallinn: MAA, 1995, lk 9


  • Aga sõjaõnn oli teinud valgete rooside pealiku ülbeks.
"Öelge punanahkadele, et ma võtsin loomulike vajaduste jaoks viis minutit puhkust!" ütles ta ja sõitis köit mööda alla. Ta arvestas välja, et jõuab väikese majakeseni, mille uksel südamekujuline auk, enne, kui punased roosid avastavad ta kadumise. Ta arvestus osutus õigeks. Ta lipsas majakesse ja pani ukse enda järel korralikult riivi. Aga ta polnud mõelnud tagasitulekule. Nurga taga seisis Sixten ja tema nägu muutus otse äraseletatuks, kui ta lõpuks selgusele jõudis, kus ta vaenlane viibib. Tal kulus kõigest paar sekundit selleks, et kohale tormata ja uks väljastpoolt haaki panna, ning võidukas naer, mida ta seejuures lagistas, oli kõige kurjakuulutavam kõigest, mida Eva-Lotta ja Kalle tükil ajal kuulnud olid.
"Me peame vabastama oma pealiku häbistavast vangipõlvest," ütles Eva-Lotta otsustavalt.
Punanahad tantsisid rõõmuhoos sõjatantsu.
"Valge Roos on saanud endale uue peakorteri!" pilkas Sixten. "Pärast seda lõhnavad roosid veel palju paremini kui enne!" (8. ptk)


  • Tol ajal suhtuti tualettruumidesse kui millessegi väga delikaatsesse. Oli mõeldamatu, et keegi, kes ei ole oma perekonna liige, näeb sind sinna sisse minemas või sealt välja tulemas. Meie majas tekitas see erilisi raskusi, sest tualett asus trepimademel ja selle uks paistis halli täielikult ära. Kõige hullem oli lugu muidugi siis, kui olid seal sees ja siis kuulsid alt hääli. Välja tulla oli võimatu. Sa pidid sinna vangi jääma seniks, kui õhk on puhas.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 53


  • Flo oli raha kokku hoidnud ja lasknud kempsu sisse ehitada, aga seda ei olnud kuhugi mujale panna kui köögi nurka. Uks ei käinud hästi kinni ja seinteks olid paljad saepuruplaadid. Tulemuseks oli, et isegi tualettpaberist tüki rebimine ja reie nihutamine olid kuuldavad neile, kes köögis tööd tegid, juttu ajasid või sõid. Nad kõik olid tuttavad üksteise alumise poole häältega, mitte ainult lärmakamatel hetkedel vaid ka salajasemate ohete ja korinate ja avalduste ja ilmingutega. Ja nad olid kõik ülimalt kombekad. Niisiis ei paistnud keegi kuulvat ega kuulavat ega tehtud mingeid vihjeid. Inimest, kes kempsus hääli tegi, ei seostatud tollega, kes sealt välja astus.
    • Alice Munro, "Kuninglikud keretäied", rmt: "Kerjustüdruk", tlk Ilme Rääk, Tallinn: Koolibri, 2014, lk 10–11


  • Meie kemmerg andis alevis tooni sanitaarnõuete poolest. /---/ Igal majal oli õuekemmerg, alates räämas ja kägisevatest hüttidest kuni päris nägusate hooneteni, mille seas meie oma oli kahtlemata üks parimaid. Sestsaadik kui kemmergud haruldaseks jäid, on nende üle aastaid palju nalja heidetud, aga mingid naeruväärt ehitised need ei olnud ja nõudsid tublisti hoolt, et neist häbiplekki ei saaks.
Peale tolle eraldi hügieenitempli oli meil majas veel haiguse korral kasutamiseks mõeldud keemiaklosett, mis aga läks käiku haruharva, sest see kippus niivõrd tõrkuma ja haisu ajama, et vaid masendas niigi õnnetut haiget.


  • Aseminister oli feminist ja ta oli veendunud, et Ross suhtub naistesse nimme üleolevalt. Ta kahtlustas, et Ross on homoseksualist — nii ilus mees, ja vallaline —, ja käskis usaldusväärsel kannupoisil (ühel ministeeriumi eunuhhidest) Ross vahele võtta, kui võimalik, ükskõik kuidas, välja arvatud ettepaneku tegemine parlamendi peldikus.


  • Talvepalee... Ajab muigama, kui meenutan oma õhinat. Ega ma teadnud, et pealtnäha nii toredaist aknaist tõmbab lakkamatult, et kamin ajab suitsu sisse. Et õhtuti saab nälga tunda, sest kuskil ligiläheduses ei leidunud midagi köögitaolist. Ja mis veel hullem, ei mingit klosetti. Lähim asus kahe tänavavahe kaugusel. Siis aga leidsin kuskilt treppide alt Katariina Suure aegse unustusse jäänud kloseti. Selle sisustus oli puust, kuid võtsin ta sedamaid oma erakasutusse ja peitsin võtme hoolikalt oma tuppa. Tee klosetti lühenes poole võrra. Ehk tundub kogu see lugu naljakas, aga ainult sellele, kes pole pidanud öösärgi ja hommikumantli väel sirkama terve kilomeetri mööda pimedaid külmi koridore.


  • Me hulgume laiadel tühjadel tänavatel, joome kohvikus kohvi ja äratame viie ülejäänud kliendi tähelepanu. Ma küsin kohviku tüdrukult inglise keeles, kus on tualett, tüdruk tormab kabuhirmus kööki ja ei tule välja seni, kuni lahkume. Külas ei kasva ühtegi puud, maju on hõredalt, pilk ulatub silmapiirini. Aga mu mure peab kuidagi murtud saama. Pentti peab tänaval vahti, kuni ma aasanurgal kükitan. Tema meelest on olukord nõme, aga mis mees sellest teab.


  • Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes. (lk 22)
  • "Tegelikult kasutaksin ma heameelega teie peldikut," ütles Esk.
Mehel kukkus suu lahti.
"See siin on pargas, eijah?"
"Jah?"
"See tähendab, et meil on ainult jõgi." Mees patsutas tüdruku kätt.
"Ära muretse," lisas ta. "Ta on sellega juba üsna harjunud." (lk 88)


  • "Tagasihoovav tualett?"
"Muguvastased vembumehed," ütles härra Weasley kulmu kortsutades. "Möödunud nädalal oli meil kaks, üks Wimbledonis, üks Elephant and Castle'is. Mugud tõmbavad hoovast, kuid selle asemel, et kõik kaoks – noh, sa oskad kujutleda. Nad vaesekesed muudkui kutsusid neid – torujurasid, nii see vist minu meelest on – tead küll, need, kes torusid ja muid asju parandavad."
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Fööniksi Ordu", tlk Krista ja Kaisa Kaer, Tallinn: Varrak, 2003, lk 136


  • Kemmerg? Läheme kemmergusse? Laura usaldas Ema. Aga see, mida ta nägi... Laurat ajab oksele, sellest ei tohi üldse mõeldagi. Kõige jäledam rongis oli kemmerg. Väike laps võib kemmergupotti kaduda ja läbi valendava augu välja kukkuda! See on kõige jubedam, mis Laurale pähe tuleb. Kemmerguauk liigub ja põgeneb, sinna ei saa pihta, läbi augu on näha kiirelt vilksuvaid liipreid ning ähvardavat, kättemaksuhimulist maad rööbaste vahel. Rööbastevaheline maa on kui vagu, kuhu inimesed oma rämpsu külvavad. Väike laps suudab seal pelgalt silmad kinni panna ja kisada. Laura ei taha, et haiseb, et loksub, et kõht valutab.
    • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 10

Eesti proosa

muuda
  • Seal kambris, kuhu muud inimesed alati üksi lähevad, käisime ikka trobikonnas, tüdrukud ja poisikesed koos; olime selles eas, kus ühisoluvajadus ületas tulevase piinlikkusetunde. See ruum oli ka määratud hulgi kasutamiseks. Kui rääkida linnukeeli, siis mahtus siin õrrele korraga kolm varblast. Ja mis siin üldse viga olla: aken, ehkki kõrgel ülal, annab valgust piisavalt, põrand on küüritud ja valge liivaga üle riputatud — päris esinduspõrand; kolmiktrooni puu koostis on nii sile ja soe, nagu loomulik okaspuit suvisel ajal seda üldse olla oskab; ventilatsioon hea — aina istu, vatra ja veeda aega. Ja kontrolli ei miskisugust. Klubi mis klubi.
Kui juhtuski mõni vanem inimene kambri liigkauase anastamise või laste pika äraolemise pärast rahutuks saama ja haagitud ukse taga kolistama, siis kõlas kambrist vastulauseid robinal, täis tulist õigust ning püha nördimust — et siin ei lasta ka rahulikult olla… Ja tülitaja pidi ukse tagant lahkuma kaotajana, sest kambrist kõlavad argumendid mõjusid tummakslöövalt.
  • Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas — silmad läänes", Tallinn: Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 29


  • Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.


  • Tuba oli küll kaunis avar, kuid õige külm, puid läks palju. Vett toas ei olnud, seda toodi alt. Kuid kõige primitiivsem oli käimla. See oli tavaline putka, mis ehitatud vastu kaljut (klinti), nii et rippus täielikult üle serva. Ema võrdles seda tabavalt pääsukesepesaga: august võis vaadata otse alla 15–20 meetri sügavusse. Mõnikord kangutas tuul isegi tekli (sõna kaas oli tundmatu) ära; võib ette kujutada, mis tundis inimene, kes oli sunnitud seal istuma. Kord kaebas ema selle ehitise üle, et "kõht külmetamisest haige, tuul oli nii kange alt üles puhumas, et lõi kleidi nagu õhupalli tuult täis ja viskas mu uksest välja." See võis ju veidi ilustatud olla, kuid minusse see mõjus. Tuli kange himu vaadata, kuidas sealt "õhupall" välja lendab. Võtsin kord ette asja lähemalt järele uurida, läksin ehitise juurde ja püüdsin avada uksehaaki. Tante Tembi juhtus nägema, tõi mu ära, viis ema juurde ja kaebas asja ära. Ema ehmatas, hüüdis: "Oh Jumal, viimati oli veel tekkel pealt ära!" Ja siis tegi ema väga õieti. Viis mind just sinna, kuhu kippusin: "tekkel" oligi ära ja "auk naeratas vastu", ema võttis minust kõvasti ümbert kinni ja käskis alla vaadata. Muidugi ehmusin ja hakkasin karjuma. Sellest peale käisin hoonest kaugelt mööda, vaatasin vahel hirmuga, kuidas tuul ust raputas.


  • Tõepoolest, "Loreida" keeras end ilusasti välja. Kuid just siis, kui ta hakkas võtma viimase võimaluseni paremale pardale keeratud rooli sunnil elegantset kaart paremale, Tallinna lahe poole, kallutas laeva nina tagasi juhuslik tuulepuhang ja "Loreida" liverpoom sihtis otse vastaskail olevat puust sadamakemmergu ust.
"Rool paremale!" kisendas Timofei hirmsa häälega.
"On rool paremale!" vastas Mare.
"Rohkem rool paremale!" hüüdis Timofei.
"Rohkem ei anna!"
"Liverpoom läheb peldiku!“ hüüdis Timofei.
"On: liverpoom peldiku!" vastas Mare nii, nagu ta oli kuulnud vastavat roolimadruseid vahitüürimeeste korraldustele suurtel laevadel.
Kuid rohkem käsklusi ega vastuseid enam ei tulnud. Kostis laudade ragin, pinguletõmmatud vandi kaeblik laul ja "Loreida" kaugele etteulatuv liverpoom tungis sisse ühiskondliku ehituse uksest. Samal ajal hakkas "Loreida" uuesti rooli kuulama, keeras end paremale ja tugev liverpoom tõstis laeva inertsi tõttu ühiskondliku hoone tema vundamendilt.
Vajus mööda kai kivine nurk. Ees sillerdas laht tõusva päikese kiirtes; kerged, lõbusad lained säbrutasid ta pinnal nagu vill talle seljas. Ja seda ilusat hommikust lahte täiendas sobivalt jants "Loreida", kes puust ninaga tõukas laiali sinist vett. Ta mastid kõrgusid ja nagisesid, ta purjede valged rinnad paisusid neitsilikult, ja roolisolev naine hüüdis ninasseisvale, süngele ja tummale kaptenile:
"Ega kedagi ometi sees ei ole?"
Saarlased on alati silma paistnud kaine vaatega elule ja olukordadele. Ning kapten, heites tigeda pilgu liverpoomil rippuvale ühiskondliku hoone korpusele, vastas asjalikult:
"Kui oleks, küll kisaks." (3. ptk)
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", rmt: "Hea meremeeste Hoidja". Tallinn: Eesti Raamat 1972, lk 284


  • KEMPS. Kemps on kõige väiksem ruum terves korteris, aga ega ta sellepärast veel kõige üksildasem pole. Alailma kostab kempsu poolt vee kohinat: keegi on kempsus ja tõmbab vett. Kempsu kasutavad kõik, aga juttu tehakse tast vähe. Kempsu nimegi pole viisakas suhu võtta. Kemmerg ja peldik kõlavad küll veel hullemini. Kõige peenem oleks öelda tualett, aga kuidas sa ütled. Ehk ongi viga selles, et kempsule pole päris õiget nime leitud. Kui see kord välja mõeldakse, võib ehk kempsustki sama vabalt rääkida kui vannitoast või köögist. Ega kempsul pole teiste ruumide ees häbeneda miskit.
    • Tiia Toomet, "Kodused asjad", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk ??


  • Kes see sinna Venetsueelasse ikka tikub ja mida olekski tal seal teha? Tegelikult muidugi oleks, see suur maa on päris ilus ja rikas. Toon vaid ühe näite. Venetsueelas on igal pool tasuta ja puhtad — ütleme viisakamalt — väljakäigud.
Kes oli see julge kirjanik, kes nõukogude ajal (üsna lõpus loomulikult) julges kirjutada, et kultuur algab WC-st, selle kultuurist? Oli see Viivi Luik või Enn Vetemaa? Või mõlemad? Ma ei tea, kas silmas peeti lõhnasid või midagi muud. Aga ma mäletan suust suhu levinud, Mart Rauale omistatavat värssi Ma palju käind ja palju näind,/ mis vaatamist ju vääris,/ ent Moskvas leidsin peldiku,/ mis sita ära määris. Aga Venetsueelas leiad sa ka igas vaestelinnas või viimases indiaani kolkakülas Bolivari kujuga Bolivari-nimelise keskväljaku, seal lähedal on kindlasti kas veidi tagasihoidlikum või päris uhke WC, mis on ööpäev läbi kõigile lahkelt lahti. Kindlasti on kraanivalamu äärelohus roosa lõhnaseep, käsi võid käterätti pühkida või tuulutada. Seda on teinud naftatulud ja Venetsueelas viljeldav omapärane sotsialism, mis ainult pisut sarnaneb Rootsi sotsialismiga, kuigi viimane on vist eeskujuks. Teine põhjus on muidugi troopika. Moskvas ei teeks kasimata peldik talvel külmaga kellelegi suurt viga, seda oleks ainult vastik vaadata. Venetsueelas aga talve ei ole, päike lõõmab aasta otsa seniidis ning oh neid taude ja haigusi, mis siis leviksid, kui neil oleksid Moskva peldikud. Nad on juba järele proovinud, nad ei saa teisiti, nad peavad selle asja korras hoidma.
Ausalt öelda, ei tahtnud peldikutest alustada, aga jutt läheb ise lahti ja kunagi ei tea, mis koha pealt. Antagu andeks.
  • Olev Remsu, "Valge ja must (La Puertas, Andides)", Vikerkaar, nr 3, 1998, lk 2


  • Nüüd loengi Viljandit tutvustavast brošüürist, et Viljandi oli üks esimesi linnu Eestis, mis sai endale veevärgi, kanalisatsiooni ja tänavavalgustuse; kanalisatsiooni rajamisega oli algust tehtud juba 19. sajandi lõpus. Aga kemps oli meie Jakobsoni tänava korteris iseäralik – magamistoa nurgast oli eraldatud kolmnurkne kambrike maast laeni seinaga, milles oli uks. Kambrikeses oli see koht, ilma veeta muidugi. Aga ei mäleta, et kemps oleks haisenud, samuti ei mäleta, kuidas seda tühjendati. Polnud ju lapse asi.


  • Sealne [Riia] spordipalee oli samasugune nõuka aja asutus, nagu neid terve suur liit täis oli ehitatud, miks neid paleedeks nimetati, jäi igaveseks mõistatuseks. Tolmused, hallist odavast kivist põrandad, suur pesemata akendega fuajee, kuhu hoovas peldikuhaisu, mille järgi võis eksimatult üles leida palee tualettruumid, mis koosnesid hulgast matsakatest kempsupottidest, milles lõputult pahises roostene vesi, see lõpetas oma voolamise siis, kui hädaga ühele poole saanud kempsukülastaja tahtis sellele vett peale tõmmata. Siis polnud vett enam kuskil ja mõnikord kogunes peldikupotti hulgaliselt paberit — kui seda oli —, mis pidid hädaliste tekitatud hunnikuid varjama. Kuid see oli ikkagi parem võimalus kui Vene avaruste paleede käimlad, kus poti aset täitis auk põrandas.
    • Maimu Berg, "Moemaja". Tartu: Petrone Print, 2012, lk 97–98


  • Kuna kemmerg sisenes eesti kultuuri üsna hiljuti, valitseb teatav peataolek, kuhu selline veider objekt paigutada. Teda võib leida peaaegu kõikjalt: on majapidamisi, kus keset õue seisev käimla varjutab oma pompöössusega kõik teised hooned, ta võib asuda maja eeskojas, mõne kõrvalhoone räästa all, sauna taga, metsa servas, aianurgas — ühesõnaga, kus iganes. /---/
Kuivkäimla — see on libeda täistuisanud tee otsas asuv külm ja haisev kast, õudne must auk, mis aegruumi kõveruse tõttu imeb endasse igasugust saasta. /---/
  • Valdur Mikita, "Lindvistika ehk metsa see lingvistika", Vara: Välgi metsad, 2015, lk 187


  • Me kõik oleme koolis õppinud, et oli valgustusajastu ja üks suur sündmus, mis siis toimus, oli Prantsuse revolutsioon – vabadus, võrdsus, vendlus. See oli nagu suure valgusti süütamine inimkonna ajaloos, kuid te vaadake, milliseid varje see viskas. Kohe algasid tapatalgud ja me tänini võitleme võrdsuse ja vabaduse eest, kuid ometigi selle valguse varjud ulatuvad ka tänasessse päeva, nt paljud inimesed võitlevad innukalt naiste võrdsete õiguste eest. Mina disainerina vaatan seda ja mõtlen, et huvitav, kui ma teatris käin, siis ma märkan vaheajal, et mehed ja naised ei ole võrdsed. Selleks, et nad oleksid võrdsed, peaks naiste tualett olema kaks korda suurem kui meeste oma. Miks selle võrdsuse eest keegi välja ei astu?


  • Tallinnast Toompealt on kadunud omal ajal kõmu tekitanud ja üle kahe miljoni Eesti krooni maksma läinud niinimetatud miljonipeldik. Linnaametnike kinnitusel vahetatakse see välja.

Eesti luule

muuda

Kussa päevaleht kelgib:
haridus nii-nii suur.
Haridus pole peldik,
peldik on kultuur.

Ilus punane peldik
peegeldub Peipsi vees.
Saabuvad sugupõlved
istuvad kord seal sees.


jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi
    
siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues

  • Juhan Viiding, "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971), rmt: "Kogutud luuletused", Tallinn: Tuum, 1998, lk 32


kartul õitses aga sõda oli käimas
sõda käis ja käis ka tunnimees
kähku käis kui oli vaja välikäimlas
millest läbi lasti kaotas palju mees

  • Juhan Viiding, "Klaperjaht", rmt: "Kogutud luuletused", Tallinn: Tuum, 1998, lk 296


seinalt korjas stepirohtu
valget hobust hoidis ketis
prohvet poisikeseohtu
helepunases klosetis

  • Jüri Üdi, "Kunstniku kool", rmt: "Selges eesti keeles", Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 53


                          Kantakse hoolt:
vastavad talitused, asjaomased institutsioonid.
Pahinal langeb kosk, kohinal lahkub pask.
Oh! Midagi pole olnud.


Peenral kasvab till ja seller.
Aianurgas seisab peller.
Paradigmast paradigmam
on see minu sitavigvam.

  • Wimberg, "Päeva luuletus" kogus "Just praegu" (2021), lk 106

Ebakindel atributsioon

muuda

Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
siis aga nägin peldikut,
mis sita ära määrib.

Viited

muuda
  1. ↑ Aarne Ruben, "Nädala juubilar - Mart Raud 115"
  2. ↑ Einar Maasik, "Kui juba kultuurist, siis..."

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Käimla&oldid=128672"