Tiia Toomet

Tiia Toomet (sündinud 9. veebruaril 1947 Tallinnas) on eesti kirjanik.

"Argipäeva õhtu"

Tiia Toomet, "Argipäeva õhtu". Tallinn: Eesti Raamat, 1987.

oi tuul tuul tume tuul tule puuduta mu veriseks hõõrdunud taldu
võibolla möödusid tõesti kusagil riigid ja rahvad ajalugu seisab
raamatutes aga kadunud varjud ümisevad kõikidel teedel tuul tuul
millest nad ümisevad millest nad ümisevad tuul

• "Tuul tuul niiske ja jahe tuul", lk 8

lukku pandud sai kodu uks
ja ülesse tehtud ase
kui jäängi teel väsinuks
ära mind puhata lase

vaid üks habras valguseniit
ja kaljud kahel pool rippu
kui paljud on läinud siit
kas jõudis mõni neist tippu

• "*** Hommik käskivalt tõstis käe", lk 12

mis kaasa võtta mahub kahte pihku
tund rõõmu liivakaldal teispool järve
vihm nõrgub räästalt akna valgusvihku
kesk aegamööda tuhmenevaid värve

kõik liiga vähe leidmaks õhust tuge
ja ma ei tea kui kaua saab see kesta
ja taevast langeb präänikuid ja nuge
su haigeid silmi sajus püüan pesta

• "*** Ka õhtul päevast soojust hoiab rada", lk 13

mitte lapsepõlvest vaid algusest peabki vast alati algama
vaatama taas seda valguse ja pimeduse vaheldumist
kuulama neid ammukuuldud hääli
puudutama tuttavaid asju
mida järsku kui esmakordselt märkad
mis kõik paistavad järsku läbi
hääled kõlavad läbi
teispoolsust
ise kasvamas su argipäevade sisse
just siin ja mitte kusagil mujal
täna
praegu

• "*** Ma pole tahtnud kunagi tagasi lapsepõlve", lk 33

selles näidendis on neli vaatust ja kolm vaheaega
istud vagusi ja ootad
enne lõppu ütleb keegi:
VALMISOLEK ON KÕIK
selle võtadki kaasa plaksutad tänulikult käsi
saad riietehoiust tagasi kasuka ja saapad
lähed koju lapsed loevad veel voodis
poed ka ise sängi kustutad tule
pimedus lõpetab selle päeva nagu kõik teisedki

• "*** On argipäeva õhtu", lk 35

talveöödel surub üks nägu end väljastpoolt vastu pimedat klaasi
tuisuiilidest kostab sosinaid hommikul on hang poolde seina
aga siis tuleb kevad ja topeltaknad võetakse eest
õue päikese kätte tuuakse nukuvankrid pallid hüppenöörid ja
talveriided
vana kastan lehvitab naerdes oksi ja pillab kahevärvilisi õisi
väikesele tüdrukule kes joonistab mullale kekskasti taevast ja
põrgut

• "*** See maja on praegugi veel olemas", lk 67

päeval paistis Joodik-Leenu alandlik ja vagur
üldse mitte niisugune kes laulaks neid roppe laule mida öösiti
kuulsin
ja ma imestasin kuidas küll haud teda parandab
ükskord kui käisin juba ülikoolis ja sõitsin vaheajaks koju
nägin et Leenu akna alla oli tekkinud lillepeenar ainuke meie hoovis
ja peenra keskel kasvas kidur puuhakatis
Leenu tuli uksest plekktops käes ja valas puule vett
kui mina ükskord surnud olen kasvab see puu edasi ja peab mind
meeles
ütles ta mulle
päike paistis ja see oli viimane kord kui ma teda nägin

• "*** Joodik-Leenu oli majahoidja", lk 70

Intervjuud

• Tegelikult marginaaliat ei ole olemas. Elu suured küsimused ja tõed – neid me võime avastada igas väikeses pisiasjas. Lastekirjandus ja nende asjadega tegelemine – ka seal võib jõuda kõige suuremate küsimuste juurde.
• Mind on vähemalt teismeeast peale huvitanud elu suured küsimused, nagu elu, surm, maailm, kes me oleme või igatsus millegi järele. Ma olen nendega tegelenud vähem kui ma oleks võinud tegeleda, aga ma olen tundnud, et minu jõud käib nendest väikestest teemadest üle ja lõpuks need teed viivad ühte kohta, kui sa oma teed mööda täie tõsidusega käid.
• Laps on see, kes vaatab esimest korda maailma, kelles on üllatumise moment, kes suudab imestada, kes küsib küsimusi, on uudishimulik ja tahab õppida.
• See laps iseendas – see tegelikult püsib meis kõigis alles. Mõnikord me unustame argiaskeldustes ära need küsimused ja imestamise selle ime üle, mis igal pool meie ümber on. Kui sa selle suudad alles hoida või uuesti avastada, siis minu arust muutud sa uuesti elusaks.
• Lastele tuleb kirjutada väga ausalt ja lihtsalt. Mulle meeldib, kui asjadest saab kirjutada natuke humoorikalt. Lastele võib kirjutada kõigest, ka väga tõsistest teemadest. Aga ma olen mõelnud, et võib-olla väga väikestele lastele siiski peaks jätma õnneliku lõpu võimaluse. Me peame lastekirjandusega andma lapsele lootuse ja väljapääsu.
• Minu lasteraamatud on väga mitmesugused, vana aja raamatud on tingitud minu huvist ja soovist, et lapsed teaksid, et maailm ei alanud nendega. Kuigi tegelikult ju maailm algab iga lapsega uuesti.

Mingis vanuses nad võiks teada saada, et enne on olnud teistmoodi, et nende isad-emad on elanud teistmoodi ja neil on olnud teistsugused asjad. Vana aja lugude kirjutamine on olnud suur rõõm, sest raamatus "Vana aja lood" ma räägingi enda lapsepõlvest, oma lapsepõlve mängudest ja keskkonnast Kalamaja agulis, kus ma kasvasin.

• [Raamatust "Vanaduse võlud":] Siit-sealt anti mõista, et need vanad võiks üldse kõrvale tõmbuda ja eest ära minna. Ma mõtlesin, et misasja, vana on tegelikult tore olla. Ma kirjutasin trotsist selle raamatu, et ka vanainimene on samasugune inimene nagu nooremad või keskealised,.
• Vanaduse aeg on täiesti omaette etapp, aga see võib olla täitsa hea ja tore aeg. On küll mõned tingimused, mis selleks peaks olema täidetud.

Esiteks, tervis peaks olema enam-vähem. Kui sa oled ikka väga haige, siis ei ole vanaduse võludest midagi rääkida. Teiseks on oluline, et sa suudad ise oma asjadega hakkama saada, maksta oma maksud, osta vahel teatripileti, lastelastele kingitusi – kui sa jaksad seda teha.

Sellega on meie riigis natuke halvasti, et vanad inimesed jäävad sellega hätta. Jah, lapsed küll aitavad, kellel neid on. Aga see oleks vanainimese väärikuse küsimus.

Kolmas väga tähtis asi, et vanadust nautida ja selle võlusid tunda, on see, et sa pead suutma iseenda ja oma eluga ära leppida. Kui sa ei ole kibestunud ja kalestunud, ei mõtle, et oleks võinud teistmoodi olla. Tuleb olla rahul ja andestada endale need asjad, mis sa oled valesti teinud. Muidugi peab olema säilinud uudishimu ja huumorimeel.

• [Jaan Kaplinskist:] Meil oli väga sarnane elutunnetus, saime maailmast ja kõigest sellest ühtemoodi aru, me otsisime vastuseid samadele küsimustele. Me olime väga ühel lainel.
• Ta oli eriline inimene, ta oli eriliselt kokku pandud, sest ta mõtles kogu aeg. Mul läks tükk aega, et aru saada sellest, et ta võis niita, lõhkuda puid või vahetada lapse mähkmeid ja samal ajal mõelda näiteks kajasõnadest tamili keeles, 62 miljonit aastat tagasi Maale kukkunud asteroidist või Wittgensteini filosoofiast. Tema eruditsioon, tema mõttehaare ja sõnaline andekus väljendada oma mõtteid oli erakordselt suur.
• Ta ei olnud suur mitte ainult Eesti kultuuris, vaid maailmakultuuris, ta oli rahvusvaheline mees. Tema vahend oli sõna, eesti keel, mida räägib ainult üks miljon inimest.
• Oleks ta sündinud mõnda teise kultuuriruumi, siis see, mida tal oli öelda – nii tema luule kui mõttelood – oleks palju paremini levinud. Ta kirjutas eesti keeles umbes 60 raamatut, üle tuhande luuletuse. Teda on tõlgitud küll umbes 30 keelde, aga see on nii väike osa tema mahukast mõttevaramust. Tema loomingu kogu suurust saab teada ikkagi ainult eesti keeles.
• Temaga oli see, et ta mõtles ja kirjutas kogu aeg. Ma teadsin, et ta kirjutas iga päev, aga ma ei kujutanud ette, et seda kõike on nii palju.
• Üsna sageli tekib tahe mingit lugu kirja panna. Ma olen küll üsna kinni selles igapäevases argielus ja pole olnud seda julgust alati võtta seda aega kirjutamiseks. Aga ma tahaks kirjutada küll, sest vahel on nii, et kui sa kirjutad läbi midagi, mis justkui on sinu elust, aga päriselt ei ole ka, siis sa saad sellest paremini aru.
• Ma olen mõelnud, miks me niimoodi teeme, miks me teeme selliseid valikuid. Miks ma valin kirjutada rohkem lasteraamatuid ja vähem neid suuri küsimusi, mis mind ennast puudutavad. Aga see ongi minu loomus, et ma tahangi olla selles argipäevas, selle väikese inimese väikeses elus, millest paistab tegelikult läbi ka see teistsugune tõelus. See on minu kõige õigem tee.
  • Tiia Toomet, intervjuu: "Tiia Toomet: otsige iseendas üles sisemine laps", ERR/ETV "Plekktrumm", 14.12.2021