Ümin
Proosa
muuda- Merel oli tõusnud torm. Vihma kallas nagu toobrist ja Kunksmoor sai kiiresti läbimärjaks. Tuul oli nii tugev, et puhus Kunksmoori sirgeks, kui ta oma taimeseljatäiega kaldale jõudis. Moorile see meeldis. Ta hakkas mõnusasti naeru kihistama. Tuuled passisid talle hästi. Kui ta tormiga väljas oli, tõusis ta tuju ikka nii, et võttis laulu lahti. Kunksmooril oli kile ja kähisev hääl, selle-eest oli see hääl aga hästi vali, ja moor armastas väga lorilaule.
- Nii see Kunksmoor hakkas siis tuulega koos ümisema. Ümin muudkui paisus ja paisus ja varsti huilgas moor kõigest kõrist rumalaid laule laulda. Kalpsas veel kivide vahel tantsugi juurde.
- Aino Pervik, "Kunksmoor", 2011
Luule
muudaoi tuul tuul tume tuul tule puuduta mu veriseks hõõrdunud taldu
võibolla möödusid tõesti kusagil riigid ja rahvad ajalugu seisab
raamatutes aga kadunud varjud ümisevad kõikidel teedel tuul tuul
millest nad ümisevad millest nad ümisevad tuul
- Tiia Toomet, "Tuul tuul niiske ja jahe tuul", rmt: "Argipäeva õhtu", 1987, lk 8