Troopika

Proosa

Troopikaline tähendab, et juured ronivad puu otsa.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 45

Oleme relvitud oma sõprade abivalmiduse ees, kes on Colombo ühes kõige suuremas ja esinduslikumas hotellis meile toad tellinud. Tunneme end halvasti selles praalivalt uhkes ja kõledas palees, mille inglased ehitasid pool sajandit tagasi. Tol ajal polnud see mitte ainult inglaste rikaste ärisõprade eluase, vaid ka seltskonnaelu keskus. Hotelli juurde kuuluvaid golfi- ja tenniseväljakuid kasutasid ka kõige suursugusemad klubid. Majas toimuvatel seltskondlikel üritustel said daamid näidata oma elegantseid õhtukleite ja kuulus hea tooni juurde juua siin vähemalt kella-viie-teed. Oldi täiesti omavahel, kui mitte arvestada saledaid singaleesi teenreid, keda ka muidugi ei, arvestatud. Milline väike inglise saareke keset troopikakuuma Colombot! Õhtupoolikul, kui kõige suurem keskpäevakuumus oli möödas, jalutasid daamid ja härrad Gall-Face-Espla-nade'il, või siis istusid daamid tõllas ja noormehed sõitsid ratsa. Tervitati, naeratati ja vesteldi kõigi seltskonna mängureeglite kohaselt. Näidati ennast ja vaadati teisi, mõlemast rõõmu tundes. Niipea kui päike oli loojunud, mindi koju, ja mitte ainult sellepärast, et laguunist tõusid üles moskiitoparved ja meelelahutuse ära rikkusid, vaid tuli end valmis seada dineeks — päeva viimaseks etenduseks. Midagi tollest ajast on hotelli avarates saalides säilinud veel tänapäevani. Õhkkond on jahe, sunnitud ja ebasõbralik, mis troopika südames võõrastust äratab. (lk 6-7)
Dehiwala on Kagu-Aasia loomaaedade hulgas tõeline aare. Taimed, mis meie kodumaa botaanikaaedade köetud klaasmajades vaid suurte kulutuste hinnaga kasvavad ja arenevad, lokkavad siin, Colombo kasvuhoonekliimas, kõige täiuslikumas mitmekesisuses. Botaanikule oleks jalutuskäik läbi pargi lausa meelierutav ekskursioon. Ta ei saaks rahu enne, kui on kindlaks teinud taimede sugulussidemed ja leidnud nende nimed. Kõik see, mida ta teab ainult raamatute kaudu ja mida ükski Euroopa botaanikaaed talle pakkuda ei suuda, seisab korraga ta ees troopilise taimestiku kogu mitmekesisuses. Ta näeb kõrgeid sihvakaid palme ja võimsaid ürgmetsapuid, mille tugijuurte niššides võiks mitu perekonda piknikku pidada. Ta näeb taimede sõbralikku ja vaenulikku kooselu, toredaid orhideesid, mis oma elupaiga puude oksaharude vahele on seadnud, näeb peeni kahjutuid väätkasve, mis toetuvad puutüvele, püüeldes valguse poole, ja laastava jõuga parasiite, mis lakkamatu, raudse haardega tapavad kõige tugevamaid ürgmetsahiiglasi. Tunnen nimepidi väga väheseid taimi. Ja needki, mida ma tunnen, teevad mind rahulolematuks. Mis tähtsust sel on, et kodus mu filodender saab uue võrse, kui ta siin katab paljast puutüve otsekui paks mantel. Ja kas mul on põhjust uhkust tunda, et mu kummipuu on hästi kasvanud. Siin on ta võimas ja tugev puu. Ja orhideed, mille kasvatamine meie korteris nii palju hoolt nõuab, õitsevad siin imelises toreduses. Võime neid imetleda ilma külgeriputatud hinnasildita, mis näitaks nende väärtust või kättesaamatust. (lk 12)
Ikka veel teeb päike liiga. Pealtvaatajate tribüünil lüüakse lahti vägevad päikesevarjud, mis annavad varju tervele perekonnale. Need mustad, vanavanaisade aegu meenutavad monstrumid on tseilonlaste truud saatjad, sest nad kaitsevad igasuguse ilma eest. Maal, kus iga päev esineb äikest tugevate vihmavalingutega, kasutatakse neid esmajoones muidugi kaitseks vihma eest, ja kui sabin vastu kaasaskantavat katust on lakanud, varjab ta omanikku päikese eest, mis kohe ereda ja kuumana pilvede vahelt kiirgama hakkab, nii et mõne minutiga on veeloigud kadunud. Kui sul on must vihmavari, on elu troopikas mõnusam. (lk 16)
Palmidest palistatud ranna võlu, troopilise taimestiku lopsakus ja puhkusemeeleolu lasevad meil liiga kergesti unustada, et siin nii noored kui vanad rasketes tingimustes ning primitiivsete vahenditega oma perekonnale ülalpidamist hangivad ja et see neil alati korda ei lähe. Ja väline kergus, millega nad töö kallale asuvad, ei lase meil nende vaeva alati märgata. Terved reisikirjanike generatsioonid on meid uskuma pannud, et Tseiloni "looduslapsed" on kadestamisväärselt vähenõudlikud. Oleks aga rumal arvata, et tseilonlane on oma õnne tipul, kui ta elab nõiduslikult kauni looduse keskel, pea kohal igavesti sinine taevas, kõhus aga ainult peotäis riisi. (lk 37-38)
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973

Kes oli see julge kirjanik, kes nõukogude ajal (üsna lõpus loomulikult) julges kirjutada, et kultuur algab WC-st, selle kultuurist? Oli see Viivi Luik või Enn Vetemaa? Või mõlemad? Ma ei tea, kas silmas peeti lõhnasid või midagi muud. Aga ma mäletan suust suhu levinud, Mart Rauale omistatavat värssi Ma palju käind ja palju näind,/ mis vaatamist ju vääris,/ ent Moskvas leidsin peldiku,/ mis sita ära määris. Aga Venetsueelas leiad sa ka igas vaestelinnas või viimases indiaani kolkakülas Bolivari kujuga Bolivari-nimelise keskväljaku, seal lähedal on kindlasti kas veidi tagasihoidlikum või päris uhke WC, mis on ööpäev läbi kõigile lahkelt lahti. Kindlasti on kraanivalamu äärelohus roosa lõhnaseep, käsi võid käterätti pühkida või tuulutada. Seda on teinud naftatulud ja Venetsueelas viljeldav omapärane sotsialism, mis ainult pisut sarnaneb Rootsi sotsialismiga, kuigi viimane on vist eeskujuks. Teine põhjus on muidugi troopika. Moskvas ei teeks kasimata peldik talvel külmaga kellelegi suurt viga, seda oleks ainult vastik vaadata.
- Olev Remsu, "Valge ja must (La Puertas, Andides)", Vikerkaar 3/1998, lk 2

Luule

Jaan Malin ei kasva kõrgeks
seda on ta ise öelnud
ta pidi olema jäme ja madal
ta pidi olema botaanikaaia troopika
ta pidi olema botaanikaaia subtroopika

Jim Ollinovski, "*Jaan Malin ei kasva kõrgeks", lk 43, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009

Kirjandus

Claude Lévi-Strauss, "Nukker troopika". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2001