Vanglakultuur
- Arestimajad ja vanglad on mõeldud inimeste murdmiseks, inimeste muutmiseks loomaaia asukateks, kes on talitajatele kuulekad, kuid üksteisele ohtlikud. Selle vastuseks leiutavad ja kasutavad vangistatud mehed ja naised pidevalt mitmesuguseid kaitsevahendeid. Sellest tulenevalt võib pea igas arestimajas ja vanglas leida kaks olemise tasandit. Esimene tasand koosneb rutiinidest ja käitumisest, mille kirjutab ette karistusasutust valitsev hierarhia. Teine tasand on vanglakultuur ise: käitumisreeglid ja -standardid, mis pärinevad ja mida kujundavad vangid ise, et kaitsta endid avaliku ja varjatud terrori eest, mille eesmärk on murda nende vaim.
- Elementaarsel kujul on see kultuur vastupanukultuur, kuid see vastupanu põhineb meeleheitel. Seepärast ei suuda see süsteemi kuidagi oluliselt kahjustada. Kõik selle osad põhinevad eeldusel, et vanglasüsteem jääb püsima. Just sel põhjusel ei püüa süsteem ka seda purustada. (Õigupoolest juhtub vahel, et vangide subkultuuri salamisi soodustatakse.) Mind jahmatasid pidevalt lõputud üksikasjad neis valdkondades, mida arestimaja naised oma eksklusiivseks valitsusalaks pidasid. See kultuur oli valvuritele kindlalt suletud. (lk 52-53)
- Üks minust paar kambrit eemal asuv naine kirjeldas mulle haaravalt tervet süsteemi, mille abil said naised oma vanglasõbrad sugulasteks adopteerida. tundsin jahmatust ja aukartust viisi ees, kuidas suurem osa arestimaja aukaist oli osavalt organiseerunud põlvkondade kaupa perekondadeks: emad/naised, isad/abikaasad, pojad ja tütred, isegi tädid, onud, vanaemad ja vanaisad. Perekonnasüsteem toimis kaitsena tõiga ees, et inimene polnud siin muud kui number. See inimlikustas keskkonda ja lasi suhestuda teistega tuttavas raamistikus. [---]
- Perekonnasüsteemi juures rabas mind kõige rohkem selle tuumaks olev homoseksuaalsus. Ent ehkki selles improviseeritud sugulusstruktuuris oli kindlasti homoseksuaalsete suhete üleküllus, ei olnud see siiski ka heteronaistele suletud. Selles olid heterotütred ja abikaasata, st heteroemad. (lk 53-54)
- Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", 1996, lk 62