Cecily von Ziegesar

Cecily Brooke von Ziegesar (sündinud 27. juunil 1970 New Yorgis) on USa kirjanik.

"Klatšimoorid"

Tsitaadid väljaandest: Cecily von Ziegesar, "Klatšimoorid", tlk Katrin Tomberg, 2003.

Kas sa oled kunagi mõelnud, kuidas väljavalitute elu tegelikult välja näeb? Igatahes mina jutustan teile sellest, sest mina olen üks nendest inimestest. Ma ei räägi kaunitest modellidest ega näitlejatest ega musikaalsetest imelastest ega matemaatikageeniustest. Ma räägin inimestest, kes on selle sisse sündinud - nendest meie seas, kellel on olemas kõik, mida hing ihkab, ja kes seda absoluutselt iseenesestmõistetavaks peavad.

Tere tulemast New York City's Upper East Side'ile, kus mina ja minu sõbrad elame ja koolis käime ja mängime ja magame - mõnikord üksteisega. Kõik me elame tohututes korterites, kus meil on oma toad, vannitoad ja telefoniliinid. Meil on piiramatu juurdepääs rahale ja kärakale ja kõigele muule, mida me tahame, ning meie vanemad on harva kodus, nii et meil on ka kuhjade kaupa võimalust omaette olla. Me oleme šikid, me oleme pärinud klassikaliselt hea välimuse, me kanname fantastilisi riideid ja me teame, kuidas pidu panna. Meie sitt haiseb ikkagi, aga te ei tunne seda, sest teenija piserdab meie vannitubasid iga tunni tagant lõhnaveega, mille on spetsiaalselt meie jaoks teinud Prantsuse parfüümimeistrid.

See on luksuslik elu, aga keegi peab ju seda elama. (lk 7)

"Mõte on selles, et ma olin terve hommiku oma toas kinni, sest nemad sõid parajasti oma vastikut romantilist hommikusööki oma ühesugustes punastes siidhommikumantlites. Nad ei käinud isegi duši all." Blair võttis veel ühe lonksu. Ainus võimalus taluda mõtet, et tema ema magab selle mehega, oli end purju juua - väga purju. (lk 9)
Õnneks olid nii Blair kui tema sõbrad pärit peredest, kus joomine oli sama tavaline nagu ninanuuskamine. Nende vanemad uskusid euroopalikku põhimõttesse, et mida vabam ligipääs on lastel alkoholile, seda tõenäolisem on, et nad seda ei kuritarvita. Nii võisid Blair ja tema sõbrad juua kõike, mida tahtsid, siis kui tahtsid, aga senikaua, kuni nende hinded ja välimus olid head ning nad ei valmistanud endale ega oma vanematele piinlikkust avalikus kohas oksendamise, püksi pissimise või tänaval lõugamisega. Sama käis ka kõige muu kohta, nagu seks ja narkootikumid — senikaua, kui säilis hea välisilme, oli kõik korras. (lk 9-10)
Mees, kelle pärast Blair nii endast väljas oli, oli Cyrus Rose, tema ema uus peigmees. Just sellel hetkel seisis Cyrus Rose teises elutoa otsas ja tervitas õhtusöögikülalisi. Ta nägi välja nagu müüja kingapoes - kiilakas ja kohevate vuntsidega, tema paksu kõhtu varjas vaevu läikiv kaherealine sinine ülikond. Ta kõlistas vahetpidamata taskus müntidega, ning kui ta pintsaku seljast võttis, olid tal kaenla all vastikud higilaigud. Ta naeris valjusti ja oli Blairi ema vastu väga armas. Aga ta ei olnud Blairi isa. Eelmisel aastal jooksis Blairi isa teise mehega Prantsusmaale.

Päriselt ka. Nad elavad lossis ja peavad koos viinamäge. Mis on üpris lahe, kui natuke järele mõelda.

Loomulikult ei olnud see kõik Cyruse süü, aga Blair sellest ei hoolinud. Mis Blairi puutus, siis oli Cyrus täiesti nõme ja paks möku. (lk 10)

Blairi ema oli oma õhtusöökide poolest kuulus ja see oli esimene pärast tema kurikuulsat lahutust. Sel suvel oli Waldorfite katusekorter suure raha eest tumepunastes ja šokolaadipruunides toonides ümber kujundatud, ning see oli täis antiikmööblit ja kunstiteoseid, mis oleks avaldanud muljet igaühele, kes kunstist midagi teadis. Söögitoa laua keskel oli hiiglaslik hõbedast vaas valgete orhideede, urvapaju ja kastaniokstega - moodne kimp Takashimayast, Fifth Avenue'1 asuvast luksuskaupade poest. Igal portselantaldrikul lebasid kullatud nimekaardid. Köögis laulis kokk Myrtle sufleele Bob Marley laule ja lohakas iirlannast teenija Esther ei olnud, jumal tänatud, veel kellegi kleiti viskiga üle valanud. (lk 10)
Tema randme ümber oli üks selline Cartier' käevõru, mille sa külge kruvid ja enam kunagi ära ei võta - väga populaarne 1980ndatel ja praegu mitte niii populaarne, kui sa just ei ole uskuma jäänud seda kaheksakümnendate tagasituleku värki. Kuidas palun? (lk 11)
"Las ma annan sulle natuke nõu," lausus Cyrus Nate'ile, otsekui oleks poisil valikut olnud. "Ära kuula mitte sõnagi, mida see tüdruk sulle ütleb. Tüdrukutele meeldivad üllatused. Nad tahavad, et sa asja huvitavaks teeksid. Saad sa aru, mida ma silmas pean?"

Nate noogutas kulmu kortsutades. Ta püüdis meelde tuletada viimast korda, kui ta oli Blairi üllatanud. Ainus, mis meelde tuli, oli see kord, kui ta oli Blairile ostnud jäätisetorbiku, kui ta tüdrukule tennisetrenni järele läks. Sellest oli möödunud üle kuu ja igatahes oli see üldse päris mage üllatus. (lk 11)

Nate oli üks nendest poistest, keda sa vaatad ja tead vaatamise ajal, et nad mõtlevad: See tüdruk ei saa oma silmi minult lahti, sest ma olen nii kuum. Kuid ta ei käitunud selle pärast üldse uhkelt. Ta ei saanud sinna midagi parata, et ta kuum oli, ta lihtsalt sündis sellisena. Vaene poiss. (lk 11-12)
Sellel õhtul oli Nate'il seljas see samblaroheline kolmnurkse kaelusega kašmiirsviiter, mille Blair oli talle eelmiste lihavõtete ajal kinkinud, kui tema isa oli nad nädalaks ajaks Sun Valleysse suusatama viinud. Salaja oli Blair õmmelnud sviitri ühe varruka sisse kullast südamekujulise ripatsi, nii et Nate kannaks alati tema südant oma varrukal. Blairile meeldis mõelda, et ta on lootusetu romantik nagu Audrey Hepburn ja Marilyn Monroe vanades filmides. Ta nuputas kogu aeg välja süžeeliine filmile, milles ta parajasti peaosa mängis, filmile, mis oli tema elu. (lk 12)
Ta oli käskinud poisil pidevalt lõpetada kuni tänase õhtuni. Vaid kaks ööd tagasi oli Nate pärast pidu tema juurde tulnud, taskus pooltühi brändipudel, tema voodile pikali heitnud ja sosistanud: "Ma tahan sind, Blair." Taas kord oli Blair tahtnud karjuda ja poisi peale hüpata, aga ta pani kiusatusele vastu. Nate jäi vaikselt norsates magama ning Blair lebas tema kõrval ja kujutles, kuidas tema ja Nate on peaosalised filmis, kus nad abielluvad ja Nate'il on alkoholiprobleem, aga Blair on alati tema kõrval ja armastab teda igavesti, isegi kui Nate aeg-ajalt alla teeb. (lk 12)
Terve tuba sumises kuulujuttudest Blairi ema ja Cyrus Rose'i kohta. Niipalju kui Blair aru sai, olid tema ema sõbrad täpselt samal arvamusel kui tema, kuigi nad ei kasutanud just selliseid sõnu nagu nõme, paks ja möku.

"Ma tunnen Old Spice'i lõhna," sosistas proua Coates proua Archibaldile. "Mis sa arvad, kas tal on tõepoolest Old Spice peal?"

See oleks sama hea, mis naise puhul mõne odava deodorandi kandmine, mis on - nagu kõik teavad - ilge.

"Ma ei ole kindel," sosistas proua Archibald vastu. "Aga minu meelest võib küll olla." Ta napsas Estheri taldrikult liharulli, pistis selle suhu, mälus seda ägedalt ning keeldus midagi enamat lausumast. Ta ei oleks seda üle elanud, kui Eleanor Waldorf oleks neid pealt kuulnud. Klatš ja süütu vestlus olid toredad, aga mitte vana sõbra tunnete kulul.

Jama! oleks Blair öelnud, kui ta oleks proua Archibaldi mõtteid kuulnud. Silmakirjateener! Kõik need inimesed olid kohutavad klatšijad. Ja kui sa seda juba teed, miks siis mitte asjast mõnu tunda? (lk 14-15)

Toa teises otsas haaras Cyrus Eleanorist kinni ja suudles teda kõigi silme all suule. Blair tõmbus eemale sellest vastikust vaatepildist, kus tema ema ja Cyrus käitusid nagu teineteisest sissevõetud noored nohikud ja vaatas katusekorteri aknast välja Fifth Avenue'd ja Central Parki. Sügisesed lehed leegitsesid. Üksik jalgrattur sõitis Seventy-second Streeti sissekäigust parki ja peatus nurga peal hot dogi müüja juures, et osta pudel vett. Blair ei olnud kunagi varem seda hot dogi müüjat tähele pannud, ja ta mõtles, kas ta oli seal alati olnud või oli see uus mees. Naljakas, kuidas sa ei märka nii paljusid asju, mida sa iga päev näed.

Äkitselt tundis Blair kohutavat nälga ja ta teadis täpselt, mida ta tahtis: nimelt hot dogi. Ta tahtis seda otsekohe - auravat kuuma hot dogi sinepi ja ketšupi ja sibulate ja hapukapsastega - ja ta kavatses selle kolme suutäiega alla kugistada ja siis oma emale näkku krooksatada. Kui Cyrus võis kõikide külaliste ees keele emale kurku lükata, siis võis tema süüa ühe totaka hot dogi. (lk 15)

Blair jäi seisma ja vaatas Nate'i seksikatesse rohelistesse silmadesse. Need olid nagu smaragdid mansetinööpidel, mida tema isa, frakk seljas, ooperis käies kandis.

Ta kannab su südant oma varrukal, tuletas ta endale meelde ja hot dog läks tal meelest. Tema elu filmis võtab Nate ta nüüd sülle, kannab magamistuppa ja võtab ta.

Aga kahjuks oli see tõeline elu. (lk 15)

Misty ja Bartholomew Bassi vanim poeg Chuck Bass oli ilus, kölnivee reklaami moodi ilus. Tegelikult oli ta lausa ühes reklaamis esinenud, mis tema vanematele palju avalikku meeleheidet ja salajast uhkust valmistas. Chuck oli ühtlasi ka kõige tiirasem poiss Blairi ja Nate'i sõprusringkonnas. Kunagi üheksandas klassis oli Chuck ühel peol külalistoa kappi roninud ja seal kaks tundi kükitanud, et voodisse minna Kati Farkasega, kes oli nii purjus, et ta läbi une vahetpidamata oksendas. Chuck ei pannud seda isegi pahaks. Ta lihtsalt ronis koos temaga voodisse. Mis puutus tüdrukutesse, siis selles osas oli teda võimatu kõigutada.

Ainus viis Chucki-suguse poisiga hakkama saada on talle näkku naerda, mida tegid ka kõik tüdrukud, kes teda tundsid. Teistest ringkondadest oleks Chuck võib-olla pagendatud kui ülim tõpranägu, aga need perekonnad olid mitu põlvkonda sõbrad olnud. Chuck oli Bassi perekonnast, nii et neil ei olnud temast pääsu. Nad olid isegi harjunud tema monogrammiga kuldsõrmusega väikeses sõrmes, tema tunnusmärgi, monogrammiga meresinise kašmiirsalliga, ja tema portreedega, mida oli lademetes tema vanemate mitmetes majades ja korterites ning millest ajas üle Chucki kapp Riverside'i poistekoolis. (lk 16)

Ma hakkan Nate'iga seksima, mõtles ta uimaselt. Ja siis lõpetavad nad mõlemad juunis kooli ära ja lähevad sügisel Yale'i ja peavad neli aastat hiljem tohutud pulmad ja leiavad Park Avenue'1 ilusa korteri ja kujundavad selle ainult sameti, siidi ja karusnahkadega ja seksivad kordamööda igas toas. (lk 17)
Kui Serena naeratas, kasutas ta oma silmi - neid tumedaid, peaaegu mereväesiniseid silmi. See oli selline naeratus, mida sa prooviksid ehk järele teha ning idioodi kombel vannitoa peegli ees matkida. Külgetõmbav, võrratu sa-ju-ei-saa-minult-silmi-lahti-naeratus, mida supermodellid aastaid lihvivad. Igatahes Serena naeratas niimoodi, ilma et ta oleks üldse vaeva näinudki. (lk 18)
Serena ema segas kiiresti vahele. "Serena otsustas, et internaatkool ikka ei sobi talle," kuulutas ta möödaminnes oma juukseid siludes, otsekui oleks see tühiasi. Ta oli keskealine versioon täielikust lahedusest.

Terve van der Woodsenite perekond oli selline. Kõik nad olid pikad, blondid, kõhnad ja eriti väljapeetud ning ükskõik mida nad tegid - mängisid tennist, kutsusid takso, sõid spagette, käisid tualetis -, olid nad alati vaoshoitud. Eriti Serena. Talle oli kingitud sellist lahedust, mida sa endale õige käekoti või õige teksapaari ostmisega ei saa. Ta oli tüdruk, keda tahtsid kõik poisid ja kelleks tahtsid saada kõik tüdrukud. (lk 18)

"Jalustrabav," pasundas Cyrus Rose. Ta suudles Serenat mõlemale põsele ja embas teda natuke liiga tugevasti. "Ta embab hästi ka," lisas Cyrus ja patsutas Serena puusa.

Serena itsitas, kuid ta ei võpatanud. Viimase kahe aasta jooksul oli ta veetnud palju aega Euroopas ja ta oli harjunud, et teda embavad ohutud kiimalised Euroopa kabistajad, kelle jaoks oli ta absoluutselt vastupandamatu. Ta oli täielik kabistajate magnet. (lk 19)

Serena embas neid õnnelikult. Need inimesed tähendasid tema jaoks kodu ja ta oli kaua aega eemal olnud. Ta ei jõudnud ära oodata, millal elu muutub jälle selliseks nagu vanasti. Tema ja Blair kõnnivad koos kooli, veedavad kaks fotograafiatundi Central Parkis, lebavad selili, pildistavad tuvisid ja pilvi, suitsetavad ja joovad kokakoolat ning tunnevad end eriti karmide kunstnikena. Nad joovad jälle Tribeca Stari hotellis kokteile, mille tulemusena nad alati koos ööseks sinna jäid, sest nad olid liiga purjus, et koju minna, ning veetsid öö sviidis, mida Chuck Bassi vanemad seal pidasid. Nad istuvad Blairi baldahhiinvoodis ja vaatavad Audrey Hepburni filme, seljas retro aluspesu, joovad džinni ja laimimahla. Nad spikerdavad oma ladina keele kontrolltöödes nagu alati - amo, amas, amat oli markeriga ikka veel Serena küünarnuki siseküljele tätoveeritud (olgu jumal tänatud poolpikkade varrukate eest!). Nad sõidavad majahooldaja vana autoga ringi Serena vanemate mõisas Ridgefieldis Connecticuti osariigis, laulavad neid totakaid laule, mida nad koolis laulma pidid, ja käituvad nagu nupust nikastanud vanad daamid. Nad pissivad oma klassikaaslaste uste taha, helistavad kella ja jooksevad minema. Nad viivad Blairi noorema venna Tyleri Lower East Side'i ja jätavad ta sinna, et vaadata, kui palju aega tal kulub koju jõudmiseks - see on tegelikult heategevus, sest Tyler oli nüüdseks kõige elukogenum poiss St. George'i koolis. Nad lähevad suure kambaga tantsima ja võtavad puhtalt oma nahkpükstes higistamisega viis kilo alla. Nagu neil oleks vaja kaalus alla võtta. (lk 19-20)
Nate'i põsed hakkasid õhetama. Rahune maha, ütles ta endale. Aga ta ei suutnud maha rahuneda. Tal oli tahtmine tüdruk sülle haarata, teda ringi keerutada ja muudkui tema nägu suudelda. "Ma armastan sind!" tahtis ta karjuda, aga ta ei karjunud. Ta ei suutnud.

Nate oli mereväekapteni ja prantslannast seltskonnadaami ainus poeg. Tema isa oli suurepärane purjetaja ja erakordselt kena välimusega, aga kallistamise osas jäi ta natuke kesiseks. Tema ema oli täielik vastand, ta sussutas pidevalt Nate'i ja võis äkilise tundepuhangu ajel end koos pudeli šampanjaga oma magamistuppa lukustada ja helistada sealt siis oma õele tema jahil Monacos. Vaene Nate oli kogu aeg ütlemas seda, mida ta tegelikult tundis, aga ta ei tahtnud stseeni teha ega öelda midagi, mida ta võis hiljem kahetseda. Selle asemel hoidis ta suu kinni ja laskis teistel inimestel paati tüürida, ise samal ajal rahulikult lainete tasast loksumist nautides.

Ta võis küll välja näha nagu viimane täkk, aga tegelikult oli ta suhteliselt mage.

"Millega sina siis tegelenud oled?" küsis Nate Serenalt ja püüdis normaalselt hingata. "Me tundsime sinust puudust."

Panid tähele, kuidas tal ei olnud isegi nii palju julgust, et öelda: "Mina tundsin sinust puudust"? (lk 21)

Chuck, kellest nagu tavaliselt välja ei tehtud, läks Blairi juurde, kes seisis jälle Kati ja Isabeli juures.

"Vean tuhande kulli peale kihla, et ta visati välja," ütles Chuck neile. "Ta näeb ju läbitõmmatud välja, eks ole? Minu meelest on ta põhjalikult läbi tõmmatud. Võib-olla oli tal seal mingi prostitutsioonivärk käsil. Hanoveri Akadeemia meelas maadam," lisas ta oma lolli nalja peale lõkerdades.

"Mulle tundub ka, et ta on kuidagi omadega läbi," ütles Kati. "Võib-olla kasutab ta heroiini."

"Või mingit retseptiga rohtu," arvas Isabel. "Teate küll, nagu vaaliumi või prozacit. Äkki ta on täiesti hulluks läinud."

"Äkki valmistas ta ise ecstasy't," oli Kati nõus. "Tal läks keemias alati hästi."

"Mina kuulsin, et ta ühines mingisuguse kultusega," pakkus Chuck. "Talle tehti nagu mingi ajuloputus ja nüüd ta nagu mõtleb ainult seksi peale ja peab seda kogu aeg tegema."

Millal õhtusöök valmis saab? mõtles Blair, tegemata välja sõprade naeruväärsetest oletustest. (lk 22)

Esialgu, kui Serena pärast kümnendat klassi internaatkooli läks, oli Blair temast tõesti puudust tundnud. Aga peagi sai selgeks, kui palju lihtsam oli särada ilma Serenata. Äkitselt oli Blair kõige ilusam, targem, lahedam, kõige vingem tüdruk toas. Temast sai see, kelle poole kõigi pilgud pöördusid. Nii et Blair ei tundnud enam Serena järele endist igatsust. (lk 22)
Blair oli pannud kaardi oma vanasse Fendi kingakarpi, kus olid kõik teised nende sõpruse suveniirid. Sõpruse, mida ta igavesti hindab, kuid millest ta siiani minevikuvormis oli mõelnud.

Serena oli tagasi. Kingakarbilt oli kaas maha tõmmatud ja kõik pidi muutuma samasuguseks, nagu oli vanasti. Nagu alati, on Serena ja Blair, Blair ja Serena, nii et Blair mängib blondi ülitüdruku Serena van der Woodseni väiksemat, paksemat, vaiksemat ja juhmimat parimat sõbrannat.

Või siiski mitte. Mitte siis, kui Blair selles suhtes midagi ette võtta saab. (lk 23)

"Sa ainult vaata teda."

Ja nad vaatasidki. Kõik neljakesi vaatasid Serenat, kes ikka veel õnnelikult Nate'iga lobises. Chuck nägi tüdrukut, kellega ta oli tahtnud magada sellest ajast saadik, kui tal tuli tahtmine tüdrukutega magada - vahest esimesest klassist peale? Kati nägi tüdrukut, keda ta oli järele aimanud alates ajast, kui ta hakkas endale ise riideid ostma - kolmandast klassist? Isabel nägi tüdrukut, kes sai endale päris sulgedest tiibadega ingli rolli kiriku jõulunäidendis, samal ajal kui tema pidi olema alamat sorti karjane ja kandma jämedast kotiriidest kaltse. Jälle kolmas klass. Nii Kati kui ka Isabel nägid tüdrukut, kes paratamatult varastab nendelt Blairi ja jätab nad omavahele, mis oli nii igav, et nad ei tahtnud sellest mõeldagi. Ja Blair nägi Serenat, oma parimat sõpra, tüdrukut, keda ta alati armastab ja vihkab. Tüdrukut, kelle mõõtu ta kunagi välja ei anna ja keda ta nii innukalt oli proovinud asendada. Tüdrukut, kelle kõik võiksid ära unustada. (lk 23-24)

Umbes kümme sekundit kaalus Blair sõpradele tõe rääkimist: ta ei t e a d n u d, et Serena tagasi tuleb. Aga mis mulje sellest jääks? Blair pidi olema kõigega kursis ja kui kursis ta siis oli, kui ta tunnistas, et tal ei olnud aimugi, et Serena tagasi tuleb, samal ajal kui tema sõbrad paistsid nii palju teadvat? Blair ei saanud seal lihtsalt seista ja mitte sõnagi lausuda. See oleks olnud liiga läbinähtav. Tal oli alati midagi öelda. Pealegi, kes tahab kuulda tõde, kui tõde on nii uskumatult igav? Blair elas teatraalsuse nimel. Siin oli tema võimalus.

Blair köhatas hääle puhtaks. "See kõik juhtus väga... järsku," ütles ta salapäraselt.

Ta vaatas maha ja mudis väikest rubiinsõrmust parema käe keskmises sõrmes. Film jooksis ja Blair hakkas sisse elama.

"Minu meelest oli Serena sellepärast omadega üsna sassis. Aga ma lubasin talle, et ma ei räägi kellelegi," lisas ta.

Tema sõbrad noogutasid, otsekui saaksid nad kõigest aru. Tundus, et lugu oli tõsine ja mahlakas ja, mis kõige parem, tundus, et Serena oli kõik Blairile pihtinud. Kui Blair suudaks vaid stsenaariumi lõpuni kirjutada, saaks ta lõpuks poisi kindlasti endale. Ja Serena mängiks tüdrukut, kes kukub kaljuservalt alla ja tema pealuu puruneb kividel kildudeks ja näljased raisakotkad söövad ta elusalt ära ja teda ei nähta enam kunagi. (lk 24)

Serena hoidis Nate'i kätt lõdvalt peos ja kiigutas seda edasi-tagasi.

"Kas sa mäletad Alasti Bucki?" küsis ta vaikselt naerdes.

Nate kihistas ja tundis ikka veel piinlikkust, isegi pärast kõiki neid aastaid. Alasti Buck oli Nate'i alter ego, mis leiutati ühel kaheksanda klassi peol, kui enamik neist oli end esimest korda purju joonud. Pärast kuue õlle kummutamist oli Nate särgi seljast võtnud ning Blair ja Serena olid musta vildikaga tema kõhule suure puseriti hammastega lõusta joonistanud. Mingil põhjusel päästis see nägu Nate'is valla saatana ja ta alustas joomismängu. Kõik istusid ringis, Nate istus keskel, ladina keele õpik süles, ning karjus verbe, mida nad kõik pöörama pidid. Esimene, kes sassi ajas, pidi napsu võtma ja Alasti Bucki suudlema. Muidugi ajasid nad kõik sassi, mi poisid kui tüdrukud, nii et Bucki jaoks oli see huvitav öö. Järgmisel hommikul püüdis Nate teha nägu, et seda ei ole üldse juhtunud, aga tõestusmaterjal oli tindiga tema ihule kantud. Tal kulus Bucki mahapesemiseks mitu nädalat. (lk 25)

Nad istusid aias, jõid õlut ja suitsetasid. Nate'il oli seljas pikkade varrukatega polosärk ja ilm oli erakordselt palav, mi et ta võttis selle seljast ära. Tema õlad oli täis pisikesi tedretähne ning tema selg oli lihaseline ja päevitunud Maine'is isaga tundide kaupa sadamakail jahi ehitamisest.

Serena1 oli ka palav, nii et ta ronis purskkaevu. Ta istus marmorist Milose Venuse põlve peale ja piserdas end veega, kuni ta kleit oli läbimärg.

Ei olnud raske taibata, kes oli tegelikult jumalanna. Serena kõrval nägi Venus välja nagu mügarlik marmorikamakas. Nate komberdas purskkaevu juurde ja ronis sisse ning peagi rebisid nad teineteisel ülejäänud riided seljast. Oli ju ikkagi august. Ainus võimalus august linnas üle elada oli end paljaks võtta.

Nate oli mures turvakaamerate pärast, mis tema vanemate maja kogu aeg nii eest kui tagant jälgisid, nii et ta viis Serena majja ja vanemate magamistuppa.

Ülejäänu on ajalugu.

Nad mõlemad seksisid esimest korda. See oli piinlik ja valus ja põnev ja mõnus ja nii imeline, et nad mõlemad unustasid häbenemise. See oli täpselt selline, nagu üks esimene kord olema peab, ja nad ei kahetsenud midagi. Pärast panid nad teleka mängima ja sealt tuli dokumentaalfilm Punase mere kohta. Serena ja Nate lebasid voodis teineteise embuses, vaatasid läbi katuseaknal pilvi ning kuulasid, kuidas jutustaja rääkis telekas Moosesest, kes Punase mere lahku lõi.

Serena meelest oli see ääretult naljakas.

"Sa lõid minu Punase mere lahku!" huilgas ta ja vajutas Nate'i patjade sisse.

Nate naeris ja rullis ta lina sisse nagu muumia. "Ja nüüd jätan ma su siia ohvriks Pühale maale!" ütles ta jämeda, õudusfilmi häälega.

Ja ta jättiski Serena maha, natukeseks ajaks. Ta tõusis püsti ja tellis tohutu koguse Hiina toitu ja viletsat valget veini ning nad lebasid voodis ja sõid ja jõid ja ta lahutas veel ühe korra Serena Punase mere, enne kui taevas tumedaks tõmbus ja tähed hämarikus sirama lõid. (lk 26-27)

Chuckil ei olnud vaja lugeda raamatut "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi". Ta oli selle, kuradi päralt, samahästi kui ise kirjutanud. Kuigi sõprade osas tal eriti hästi ei läinud. (lk 27)
Paistis, et Serena ei märka Nate'i kohmetut vaikimist. Ta ohkas ja lasi oma peal poisi õlale vajuda. Enam ei lõhnanud ta Chaneli Cristalle'i järele nagu vanasti. Ta lõhnas mee, sandlipuu ja liiliate järele - see oli tema enda aroomiõli segu. See oli väga serenalik, täiesti vastupandamatu, aga kui keegi teine oleks proovinud seda kasutada, oleks see arvatavasti lõhnanud nagu koerakaka. (lk 27)
Blair kehitas õlgu ja krahmas laual seisvast korvist värske saia. Ta rebis saia pooleks ja toppis ühe poole suhu. Teised külalised olid alles kohale jõudmas ja püüdsid aru saada, kus keegi istuma peab. Blair teadis, et on ebaviisakas süüa enne, kui kõik on lauda istunud, aga kui tal suu täis oli, ei saanud ta rääkida ja ta tõesti ei tahtnud rääkida. (lk 31)
Blair noogutas ja näris saia aeglaselt, nagu lehmad rohtu mäletsevad. Serena ootas, et Blair küsiks, milliseid jutte, aga Blair ei öelnud midagi, vaid ainult näris edasi. Ta ei tahtnud kuulda nendest imelistest asjadest, millega Serena oli ära olles hakkama saanud, samal ajal kui tema ise oli kodus kükitanud ja vaadanud, kuidas tema vanemad kaklevad selliste asjade pärast nagu antiiktoolid, millel keegi kunagi ei istunud, teetassid, mida keegi kunagi ei kasutanud, ja inetud kallid maalid.

Serena tahtis rääkida Blairile Charlesist, ainsast rastafaarlasest Hanoveri akadeemias, kes oli palunud tal endaga Jamaicale põgeneda. Nicholasest, prantslasest üliõpilasest, kes ei kandnud kunagi aluspesu ja kes oli oma pisikeses autos sõitnud tema rongi järel terve tee Pariisist Milanosse. Amsterdamis hašiši suitsetamisest ja sellest, kuidas ta magas pargis koos kamba purjus prostituutidega, sest tal oli meelest läinud, kus ta ööbima pidi. Ta tahtis rääkida Blairile, kui nõme oli see, et Hanoveri akadeemia teda kaheteistkümnenda klassi alguses tagasi ei võtnud ainult sellepärast, et ta paar esimest koolinädalat ennast näole ei andnud. Ta tahtis Blairile rääkida sellest, kuidas ta kartis homme uuesti Constance'i minna, sest ei saa öelda, et ta oleks eelmisel aastal just hoolega õppinud ja tal oli tunne, et ta on lootusetult kõigest maha jäänud.

Aga Blairi see ei huvitanud. Ta võttis uue saia ja lõi sellele hambad sisse. (lk 31)

"Noh, Serena," hõikas Cyrus Rose laua otsast. "Räägi mulle Prantsusmaast. Su ema ütles, et sa olid sel suvel Lõuna-Prantsusmaal. Kas vastab tõele, et prantsuse tüdrukud on rannas palja ülakehaga?"

"Jah, vastab küll," ütles Serena. Ta kergitas mänglevalt kulmu. "Aga ega seda ainult prantsuse tüdrukud ei tee. Mina olin ka palja ülakehaga. Kuidas ma muidu oleksin korraliku päevituse saanud?"

Blairile läks hiiglaslik sufleesuutäis kurku ja ta sülitas selle oma veini sisse. See hulpis punase vedeliku pinnal nagu vettinud junn, kuni Esther selle minema viis ja talle uue klaasitäie tõi. (lk 32)

Kui Blair oli lõpetanud teise taldrikutäie pardipraadi, sõi ta ära ka hiiglasliku kausitäie šokolaadipudingut ja püüdis seda endale sisse kühveldades mitte kuulda Serena häält. Viimaks tõstis tema kõht mässu ja ta tõusis järsku püsti, lükkas tooli lauast eemale ning jooksis mööda koridori oma tuppa ja otse selle kõrval asuvasse vannituppa.

"Blair?" hüüdis Serena talle järele. Ta tõusis püsti. "Vabandust," lausus ta ja ruttas vaatama, mis lahti. Tal ei tarvitsenud nii kiiresti liikuda; Blair ei läinud kuhugi.

Kui Chuck nägi, et lauast tõusis Blair ja siis Serena, noogutas ta teadvalt ja müksas küünarnukiga Isabeli. "Blair saab kohe kõik räpased üksikasjad teada," sosistas ta. "Kuradi vinge."

Nate vaatas kasvava rahutusega, kuidas kaks tüdrukut lauast pagesid. Ta oli üpris kindel, et vannitoas räägivad tüdrukud ainult seksist.

Ja enamikul juhtudel oleks tal õigus olnud.

Blair kummardus poti kohale ja lükkas keskmise sõrme nii kaugele kurku kui võimalik. Tema silmad hakkasid vett jooksma ja siis tõmbus ta kõht krampi. Ta oli seda ennegi teinud, mitu korda. See oli jälk ja õudne ja ta teadis, et ta ei tohiks seda teha, aga vähemalt tunneb ta ennast paremini, kui see läbi saab. (lk 33)

"Tere tulemast tagasi, tüdrukud," ütles proua McLean kooliaulas kõnepuldi taga seistes. "Ma loodan, et teil kõigil oli võrratu pikk nädalalõpp. Mina veetsin nädalalõpu Vermontis ja see oli täiesti taevalik."

Kõik Constance Billardi tüdrukutekooli seitsesada õpilast, nullklassist abiturientideni, ja viiskümmend õpetajat-töötajat itsitasid vaikselt. Kõik teadsid, et proua McLeanil oli Vermontis pruut. Tema nimi oli Vonda ja ta sõitis traktoriga. Proua McLeani reie siseküljel oli tätoveering kirjaga: "Sõida minuga, Vonda."

See on jumala tõsi, ma vannun. (lk 37)

Proua McLean ehk proua M, nagu tüdrukud teda hüüdsid, oli kooli direktriss. Tema ülesanne oli parimaid esile tõsta - saata tüdrukud parimatesse kõrgkoolidesse, parimatesse abieludesse, parimatesse eludesse - ja ta oli oma ametis väga osav. Tal ei jätkunud mökude jaoks kannatust ja kui talle jäi vahele mõni tüdruk, kes käitus nagu möku, siis kutsus ta kohale psühholoogid, nõustajad ja eriõpetajad ning kandis hoolt selle eest, et tüdrukule jagataks seda isiklikku tähelepanu, mida oli vaja headeks hinneteks, suurteks punktisummadeks ja soojaks vastuvõtuks tema valitud kõrgkooli.

Proua M ei sallinud ka alatust. Constance pidi olema kool, kus puudusid igasugused kambad ja eelarvamused. Tema lemmikväljend oli: "Kui oletad, siis valetad." Kui üks tüdruk teist natukenegi laimas, karistati teda päevase eraldatuse ja eriti raske esseega. Aga neid karistusi oli harva tarvis. Proua M oli õndsas teadmatuses sellest, mis koolis tegelikult toimus. Päris kindlasti ei kuulnud ta neid sosinaid, mis kõlasid kõige viimastes, abiturientide ridades. (lk 37)

Constance'i üheksanda klassi õpilane Jenny Humphrey tegi suuga vaikselt sõnu järele, jagades oma naabriga lauluraamatut, mis oli palutud tal endal tema erakordse käekirjaga ümber kirjutada. Selleks oli kulunud terve suvi ja lauluraamatud olid imeilusad. Kolme aasta pärast prõmmib kindlasti tema ukse taga Pratti kunsti- ja disainiinstituut. Ikkagi hakkas Jennyl piinlikkusest halb iga kord, kui lauluraamatuid kasutati, ja sellepärast ei suutnudki ta valjusti laulda. Valjusti laulmine oleks tundunud uhkeldamisena, otsekui oleks ta öelnud: "Vaadake mind, ma laulan raamatust, mille mina ümber kirjutasin! Kas ma pole lahe?"

Jenny eelistas nähtamatuks jääda. Ta oli lokkis juustega pisikest kasvu kümnenda klassi tüdruk, nii et tal ei olnud eriti raske nähtamatu olla. Tegelikult oleks see olnud veelgi kergem, kui tema tissid nii uskumatult suured ei oleks olnud. Neljateistaastaselt oli tema rinnahoidja number 75D.

Suudad sa seda ette kujutada? (lk 39)

Proua M köhatas hääle puhtaks. "Ja nüüd paluksin pidada vaikuseminuti nende auks, kellel on elus vähem õnne olnud kui meil. Eriti indiaanlaste auks, keda selle riigi asutamisel jõhkralt mõrvati, ja me palume neil mitte pahaks panna, et me eile Kolumbuse päeva tähistasime," lausus ta. (lk 40)
Kui lahe, mõtles Jenny. Annan alla, Serena van der Woodsen oli absoluutselt kõige lahedam tüdruk terves maailmas. Päris kindlasti lahedam kui teised abituriendid. Ja kui lahe oli temast hiljaks jääda ja siis sellise välimusega semestri keskel kooli sisse marssida.

Ükskõik kui rikas sa ka poleks, internaatkool kipub jätma sinu välimusest mulje, et oled kodutu. Serena puhul väga glamuurne kodutu.

Ta ei olnud üle aasta juuksuris käinud. Eile õhtul olid tal juuksed kinni seotud, kuid nüüd olid need lahti ja nägid päris närakad välja. Tema meeste-triiksärgil narmendasid krae ja mansetid ning sellest paistis läbi lilla pitsrinnahoidja. Tal olid jalas tema lemmiksaapad, pruunid ja nööridega, ning tema mustades sukkades oli põlveõndla juures suur auk. Mis veel hullem, ta oli pidanud ostma uue koolivormi, sest ta oli internaatkooli minnes vana vormi prügišahti visanud. Just tema uus koolivorm hakkas kõige enam silma. (lk 41)

Uued vormid olid pinnuks silmas kuuendale klassile, kus Constance'i tüdrukud vahetasid pihiku seeliku vastu. Uued seelikud olid polüestrist ja neis olid ebaloomulikult jäigad voldid. Materjal läikis ilgelt ja sellel oli uus värv: pruun. See oli koletu. Ja just selle pruuni koolivormi oli Serena endale esimese koolipäeva kostüümiks valinud. Ja pealegi ulatus tema seelik põlvini! Kõik teised abituriendid kandsid oma vanu siniseid villaseid seelikuid, mille nad olid kuuendas klassis saanud. Nad olid nii palju kasvanud, et seelikud olid äärmiselt lühikeseks jäänud. Mida lühem seelik, seda lahedam tüdruk.

Blair ei olnud tegelikult nii palju kasvanud, nii et ta oli salaja oma seeliku lühemaks teinud. (lk 41)

Daniel Humphrey võttis oma mobiili kolmanda helina peale. Ta seisis Seventy-seventh Streeti ja West End Avenue nurgal Riverside'i kooli ees ja tegi suitsu. Ta pruunid silmad tõmbusid ereda oktoobripäikese käes kissi. Danile ei meeldinud päike. Suurema osa vabast ajast veetis ta oma toas ja luges morbiidset, eksistentsialistlikku luulet, mis kirjeldas inimeseks olemise kibedat saatust. Ta oli kahvatu, tema juuksed olid sassis ja ta oli kõhn nagu rokitäht.

Eksistentsialismil on kalduvus söögiisu ära võtta. (lk 43)

Serena van der Woodsen.

Nad olid esimest korda kohtunud ühel peol. Ei, see ei vastanud päris tõele. Dan oli teda peol näinud, oma peol, ainsal, mille ta eales oli korraldanud ja mis toimus tema vanemate korteris Ninety-ninth Streeti ja West End Avenue nurgal.

Oli kaheksanda klassi aprill. Pidu oli Jenny mõte ja nende isa, Rufus Humphrey, vähem tuntud biitluuletajate kurikuulus toimetaja ja samuti peoloom, oli rõõmuga nõus. Nende ema oli juba mõne aasta eest Prahasse elama kolinud, et "oma kunstile keskenduda". Dan oli kutsunud terve oma klassi ja käskinud neil veel kaasa kutsuda nii palju inimesi, kui nad tahtsid. Kohale ilmus üle saja inimese ja Rufus lasi vannis seisvast vaadist õllel voolata, nii et paljud noortest jäid elus esimest korda purju. See oli parim pidu, kus Dan oli käinud, kui nüüd ise öelda. Mitte käraka pärast, vaid sellepärast, et Serena van der Woodsen oli seal Mis siis, et ta oli end täis joonud ja mingit lollakat ladina keele mängu mänginud ja mingi tüübi viidikaga täissoditud kõhtu suudelnud. Dan ei saanud temalt pilku lahti.

Pärast rääkis Jenny talle, et Serena käib temaga ühes koolis, ja sellest hetkest alates oli Jenny tema väike sõnumitooja, kes kandis ette kõigest, mida Serena oli tema nähes teinud, öelnud, kandnud jne., ning informeeris Dani kõikidest eelseisvatest üritustest, kus Danil oleks lootust Serenat jälle kas või vilksamisi näha. Neid üritusi tuli harva ette. Mitte et neid oleks vähe olnud - ei olnud vaid ei olnud just palju selliseid, kuhu Danil oleks olnud õnne sisse pääseda. Dan ei elanud samas maailmas, kus Serena ja Blair ja Nate ja Chuck. Ta ei olnud mitte keegi. Ta oli lihtsalt tavaline noormees. (lk 44-45)

Dan kõndis pool kvartalit, keeras siis otsa ringi ja kõndis tagasi. Tema mõte töötas palavikuliselt. Ta võiks uue peo korraldada. Ta võiks teha kutsed ja lasta Jennyl ühe kutse Serena koolikappi poetada. Kui Serena tema korterisse tuleb, kõnnib Dan talle vastu, võtab tema mantli ja tervitab teda New Yorki tagasituleku puhul.

Kui sa ära olid, sadas iga päev vihma, ütleks ta luuleliselt.

Siis lipsaksid nad tema isa raamatukokku, võtaksid riidest lahti ja suudleksid kamina ees nahksohval. Ja kui kõik ära lähevad, sööksid nad suure kausitäie kohvijäätist, Dani lemmikut.

Sellest ajast peale veedaksid nad iga hetke koos. Nad läheksid isegi üle mingisse segakooli nagu Trinity, sest nad ei suudaks teineteisest lahus olla. Siis läheksid nad Columbia ülikooli ja elaksid selle lähedal ateljeekorteris, kus ei ole midagi peale hiiglasuure voodi. Serena sõbrad püüaksid teda tagasi vana elu juurde meelitada, aga ei mingi heategevusball, pidulik õhtusöök, mitte ükski kallis pidu ei tekitaks Serenas kiusatust. Talle ei oleks korda läinud ka see, kui ta oleks pidanud loobuma oma hooldusfondist ja vanavanaema teemantidest. Serena oleks valmis vaesuses virelema, kui see tähendaks, et ta saab olla koos Daniga. (lk 45)

Iga moekatastroofi südames on peidus lootusetu romantik. (lk 48)
Vanessa oli Constance'is anomaalia, ainus tüdruk terve kooli peale, kes oli oma pea peaaegu paljaks ajanud, kandis iga päev musta kõrge kraega sviitrit, luges kogu aeg Tolstoi "Sõda ja rahu", otsekui oleks see Piibel, kuulas Belle and Sebastiani ning jõi suhkruta musta teed. Tal ei olnud Constance'is üldse sõpru ja ta elas Brooklynis Williamsburgis koos oma 22-aastase õe Rubyga. Nii et mida tegi ta pisikeses Upper East Side'i eksklusiivses tüdrukute erakoolis koos selliste printsessidega nagu Blair Waldorf? Vanessa küsis seda endalt iga päev.

Vanessa vanemad olid eakamad revolutsioonilised kunstnikud, kes elasid Vermontis vanadest autokummidest tehtud majas. Kui ta viieteistkümneaastaseks sai, lubasid nad alatiselt õnnetul Vanessal kolida Brooklyni oma basskitarristist õe juurde. Nad tahtsid olla kindlad, et ta saab korraliku turvalise keskhariduse, ning nii sundisidki nad teda Constance'i minema. (lk 49)

Blair ulatas kirjakese tagasi Katile ja tundis oma vastiku käitumise pärast ainult pisikest häbisööstu. Serena kohta oli liikvel nii palju lugusid, et ta tõesti ei teadnud enam, mida uskuda. Pealegi ei olnud Serena veel kellelegi öelnud, miks ta üldse tagasi on, nii et miks peaks Blair midagi tema kaitseks ütlema? Äkki vastas osa juttudest tõde. Äkki oli osa nendest asjadest tõesti aset leidnud.

Pealegi oli kirjakeste kirjutamine palju mõnusam kui konspekteerimine. (lk 50)

Blair põrnitses teda hapu näoga. Ta vihkas selliseid õpetajaid nagu härra Beckham. Ta nii põdes, sest ta oli Nebraskast ja oli viimaks viinud ellu oma haleda unistuse New Yorgis elada, aga leidis end nüüd mingi nõmeda õpetajana, selle asemel et viimase peal filme teha ja kuulsaks saada. (lk 51)
"Mida iganes," ütles Blair ja lükkas oma tumedad juuksed kõrva taha. "Mul vist ei ole aega."

Ja ei olnudki.

Blair oli hoolekande nõukogu juhatuse esimees ja ta juhatas Prantsuse klubi; ta andis kolmanda klassi õpilastele järeleaitamistunde lugemises; ta töötas ühe päeva nädalas supiköögis, teisipäeviti oli tal riigieksamite ettevalmistustund ja neljapäeviti käis ta Oscar de la Renta juures moekunsti tunnis. Nädalalõppudel mängis ta tennist, et püsiks tema positsioon riigi edetabelis. Peale selle oli ta iga kujuteldava seltskondliku ürituse planeerimiskomitees ning tema sügis-talve kalender oli täis, täis, täis. Tema elektroonilisel märkmikul sai kogu aeg mälu täis. (lk 51)

Vanessa embas end. Paljalt Dani peale mõtlemine tekitas temas tunde, nagu peaks ta pissile minema. Oma siilisoengu ja selle võimatu musta sviitri all oli ta kõigest tavaline tüdruk.

Vaadakem tõele näkku: me oleme kõik ühesugused. (lk 52)

"Minu meelest on Kate Spade täiuslik," arvas Isabel ja keeras oma tumedad juuksed pea peale krunni. "See tähendab, mõtle, kui lahe on nüüd kanda lihtsat musta käekotti, mitte seda loomapiltide ja armeeteemalist jura nagu kõik teised. See kõik on nii... halva maitsega, või mis teie arvate?"

Blair noogutas. "Täiesti," nõustus ta.

"Kuulge, aga minu leopardinahast mantel?" küsis Kati solvunud ilmel. "Jah, aga see on ehtne leopardinahk," vaidles Blair vastu.

"See on teine asi." (lk 53)

Serena libistas kandikut mööda metallist letti, valis sidrunijogurti ja jättis vahele kõik kuumad toidud, kuni jõudis kuumaveepaagi juurde, kus ta täitis oma tassi ning võttis teekoti, sidruniviilu ja paki suhkrut. Siis läks ta kandikuga salatileti juurde, kus ta kuhjas taldrikule lehtsalatit ning kallas kõrvale hulga kastet. Ta oleks eelistanud Pariisi Gare du Nordi singi-juustu võileiba, mida ta oli kiiruga enne Londoni rongile jooksmist söönud, aga see oli peaaegu sama hea. Sedasama lõunat oli ta Constance'is söönud iga päev alates kuuendast klassist. Blair võttis ka alati sama. Nad nimetasid seda "dieeditaldrikuks". (lk 54)
Oma suurel baldahhiinvoodil istudes nägi ta hõbedases raamis fotot oma perekonnast. See oli tehtud Kreekas, kui ta oli kaheteistkümneaastane. Pildi oli teinud nende üüritud purjepaadi kapten. Nad olid kõik ujumisriietes ja tema vend Erik, kes oli siis neljateistkümneaastane, suudles Serenat matsatusega põsele ja nende vanemad vaatasid naerdes pealt. Sellel reisil olid Serenal esimest korda päevad hakanud. Tal oli nii piinlik, et ta ei suutnud seda oma vanematele rääkida, aga mida ta pidi tegema, kui ta oli paadis vangis? Nad olid ankrusse heitnud Rhodose saare juures ja kui nende vanemad olid sukelduma läinud ja tema pidi Erikuga surfamist õppima, oli Erik kaldale ujunud, motika ärandanud ja talle sidemeid ostnud. Kui ta tagasi tuli, olid sidemed tal kilekotiga pea peale seotud - Serena kangelane.

Serena oli oma rikutud aluspesu üle parda visanud. See oli arvatavasti ikka veel seal, mingi kalju küljes. (lk 59)

"Sa ajad jama, Dan," ütles Jenny Humphrey oma vennale. Nad istusid köögilaua taga oma kümnendal korrusel asuvas neljatoalises lagunevas korteris West End Avenue'l. See oli ilus korter, kus olid nelja ja poole meetri kõrgused laed, palju päikeseküllaseid aknaid, suured seinakapid ja tohutud jalgadega vannid, aga seda ei olnud 1940ndatest alates remonditud. Seinad olid veeplekilised ja pragusid täis, puupõrandad oli kriimulised ja tuhmid. Nurkadesse olid tekkinud igivanad hiiglaslikud tolmurullid nagu sammal. Aeg-ajalt palkasid Jenny ja tema isa Rufus koristaja, kes seal kõik puhtaks küüris, ja nende suur kass Max kutsus prussakad korrale, aga enamiku ajast oli nende kodu nagu õdus mahajäetud pööning. See oli koht, kus sa loodaksid leida sääraseid kadunud aardeid nagu vanad fotod, vinged kingad või kont eelmise aasta jõulupidusöögist. (lk 61)
Jenny sõi greibipoolt ja jõi piparmünditeed. Alates eelmisest kevadest, kui tal olid päevad hakanud, sõi ta järjest vähem. Niikuinii läks kõik, mis ta sõi, otse tissidesse. Dan oli oma õe söömisharjumuste pärast mures, aga Jenny oli sama särtsakas ja energiline nagu alati, nii et mida tema ka teadis? Näiteks ei teadnud ta, et Jenny ostis iga päev teel kooli Broadwaylt ühest delikatessipoest röstitud või ja šokolaadipuruga odrakoogi.

Pole just parim viis rindade kahandamiseks. (lk 61)

Dan sõi šokolaadisõõrikut - teist - ja rüüpas lahustuvat kohvi nelja lusikatäie suhkruga. Talle meeldisid suhkur ja kofeiin, mis oli arvatavasti osalt tema kätevärina põhjuseks. Danile ei istunud tervislikud eluviisid. Talle meeldis elada teravalt.

Süües luges Dan Vanessa Abramsi lühifilmi stsenaariumi, filmi, kus tema pidi peaosa mängima. Ta luges kogu aeg üht ja sama rida nagu mantrat: Elu on habras ja absurdne. (lk 61)

"Ah, sa oled selline nannipunn! Sa ajad mu hulluks," ütles Jen silmi taeva poole pöörates. Ta tõusis püsti, viskas nõud kraanikaussi ja küüris neid raevukalt Siis keeras ta ringi ja pani käed puusa. Tal oli seljas roosa flanellöösärk ja tema pruunid lokkis juuksed olid väga sassis, sest ta oli märja peaga magama läinud. Ta nägi välja nagu tilluke frustreerunud koduperenaine, kelle nnnad olid tema kehajaoks kümnekordselt liiga suured. (lk 63)
Kui oleks olemas olnud maailma kõige piinlikuma isa auhind, siis oleks selle võitnud Rufus Humphrey. Tal oli seljas valge higiplekiline maika, jalas punaseruudulised bokserid ja ta sügas oma kubet. Ta ei olnud paar päeva habet ajanud ja paistis, et tema hall habe kasvab mitmes eri järgus. Osa oli tihe ja pikk, aga selle vahel oli paljaid lappe ja ka sinaka habemetüüka laigukesi. Tema hallid lokkis juuksed olid tuhmid ja pruunid silmad hägused. Ta oli mõlema kõrva taha sigareti torganud. (lk 63)
"Jenny tahab järgmisel nädalal mingile peenele tuluõhtule minna," ütles ta.

Härra Humphrey võttis kõrva tagant sigareti ja pani selle ette.

"Mille nimel?" nõudis ta.

Dan kiikus tooliga edasi-tagasi, näol rahulolev ilme. Jenny keeras kraani kinni ja põrnitses talle otsa, vaadates, kas vend julgeb suud paotada.

"Saad sa aru," ütles Dan. "See tuluõhtu peab koguma raha nende pistrike heaks, kes Central Parkis elavad. Nad hakkavad neile arvatavasti mingeid linnuhäärbereid ehitama või muud samast. Nagu ei oleks üldse olemas tuhandeid kodutuid inimesi, kellele seda raha vaja oleks."

"Ah, ole vait," ütles Jenny vihaselt. "Sa tead enda meelest kõike. See on lihtsalt üks loll pidu. Ma ei ole kunagi öelnud, et see on hea üritus."

"Sa nimetad seda ürituseks?" kõmistas tema isa. "Häbi peaks sul olema. Need inimesed tahavad neid linde elus hoida ainult sellepärast, et need on ilusad. Sest see tekitab neis tunde, nagu oleksid nad ilusas maakohas nagu nende majad Connecticutis või Maine'is. Need linnud on dekoratiivsed. Eks jõudeklass tuleb ikka välja mingi sellise heategevusega, mis absoluutselt mitte kellelegi mitte midagi head ei tee!" (lk 64)

Jenny nõjatus köögileti vastu, vaatas lakke ja kannatas oma isa ära. Ta oli seda tiraadi ennegi kuulnud. See ei muutnud midagi. Ta tahtis ikka sinna peole minna.

"Ma tahan lihtsalt natuke lõbutseda," ütles ta kangekaelselt.

"Miks sellest nii suure numbri peab tegema?"

"Sellest tuleb suur number teha sellepärast, et sa harjud selle tobeda debütantide jamaga ära ja sinust saab sama võlts inimene nagu su ema, kes kogu aeg rikaste inimeste seltsis jõlgub, sest ta kardab iseseisvalt mõelda," karjus isa ja tema habemesse kasvanud nägu tõmbus tumepunaseks. "Kurat küll, Jenny. Sa tuletad mulle iga päevaga järjest rohkem meelde oma ema."

Dan tundis end äkitselt süüdi.

Nende ema oli koos mingi krahvi või vürstiga Prahasse põgenenud ja ta oli põhimõtteliselt ülalpeetav naine, kes lasi sellel krahvil või vürstil või kes ta ka oli endale riideid osta ja teda igal pool Euroopas hotellidesse elama panna. Ta ainult šoppas, jõi, sõi ja maalis lillepilte. Ta kirjutas neile paar korda aastas ja saatis mõnikord kingitusi. Eelmiste jõulude ajal oli ta Jennyle saatnud Saksamaa talunaisekleidi. See oli umbes kümme numbrit liiga väike.

Nende isast ei olnud eriti kena öelda, et Jenny tuletas talle nende ema meelde. See ei olnud üldse kena. (lk 64-65)

"Nii tore, et sa tagasi oled, kullake," ütles Serenale preili Glos, Constance'i kõrgkoolinõustaja. Ta võttis oma kuldketiga kaelas rippuvad prillid ja pani need ninale, et uurida lähemalt Serena tunniplaani, mis tema laual lebas. "Nii, vaatame nüüd. Mmmm, Jah. Selge," pomises ta tunniplaani lugedes.

Serena istus preili Glosi ees, üks jalg üle teise, ja ootas kannatlikult. Preili Glosi seinal ei olnud mingeid diplomeid, ei mingeid tunnistusi tema kvalifikatsioonist, ainult tema lapselaste pildid. Serena mõtles, kas preili Glos oli üldse ülikoolis käinud. Võiks arvata, et kui ta nii lahkelt selle kohta nõu. annab, siis võiks ta olla vähemalt seda ise proovinud. (lk 72)

Preili Glos köhatas. "Jah, tähendab, et sinu tunniplaan on täiesti vastuvõetav. Mitte just hiilgav, aga sobiv. Ma kujutan ette, et sa teed puudujäägid tunniplaaniväliste ainetega tasa, eks ole?"

Serena kehitas õlgu. Kui sa nimetad tunniplaaniväliseks aineks šampanja joomist ja Cannes'i rannas alasti tantsimist. (lk 72)

"Ei olegi tunniplaaniväliseid aineid? Aga mida sa enda arendamise nimel teed?"

Serena saatis proua Glosile viisaka ja mõistmatu pilgu. "

Kes ütles, et ta peaks end arendama? (lk 72)

Serena näris pöidlaküünt. Ta ei olnud selle peale üldse mõelnud. Et kõrgkooli jaoks pidi ta olema midagi enamat, kui ta juba oli. Ja päris kindlasti tahtis ta kõrgkooli minna. Heasse kõrgkooli. Tema vanemad ootasid raudselt, et ta saaks sisse ühte parimatest koolidest. Mitte et nad talle survet avaldasid - aga see oli ütlematagi selge. Ja mida rohkem Serena selle üle järele mõtles, seda selgemini ta mõistis, et ta ei olnud tegelikult mitte midagi enda nimel teinud. Ta oli internaatkoolist välja visatud, tema hinded olid langenud, tal ei olnud õrna aimugi, mis tema tundides toimus, ja tal ei olnud mingeid hobisid ega kooliväliseid huvisid. Tema eksamipunktid olid alati mannetud, sest nende vastusevariantidega testide ajal hakkas tal mõte alati uitama. Ja kui ta need uuesti sooritaks, oleks tema punktisumma arvatavasti veel hullem. Põhimõtteliselt oli ta omadega pees. (lk 73)
"Kuidas oleks näitlemisega? Sinu inglise keele hinded on päris head, sulle peaks siis ju teater meeldima," pakkus proua Glos.

"Nad on ainult natuke üle nädala proovi teinud. Koolidevaheline näitering teeb "Tuulest viidud" nüüdisaegset versiooni." Ta tõstis jälle pilgu. "Kuidas sellega oleks?"

Serena viibutas jalaga ja näris väikese sõrme küünt. Ta püüdis ette kujutada, kuidas ta on üksinda laval ja mängib Scarlett O'Harat. Ta peaks käsu peale karjuma ja minestamist teesklema ja kandma tohutu pikki kleite korsettide ja krinoliinseelikutega. Võib-olla isegi parukat.

Ma ei näe enam kunagi nälga! hüüaks ta dramaatiliselt oma parimal lõuna-kaunitari häälel. See võiks isegi päris lahe olla. (lk 73)

Serena läks Constance'i suurest trepist üles neljandale korrusele, et kapist mantel võtta ja vaadata, kas keegi tahab temaga kella kuueni molutada. Kõikjal tema ümber tormasid mööda tüdrukud, moodustades koolijärgse energilise segadiku, kõik kiirustamas kohtumisele, trenni, proovi või klubisse. Harjumuse jõul peatusid nad hetkeks, et Serenale tere öelda, sest nii kaua kui nemad mäletasid, tähendas see, kui neid Serena van der Woodseniga rääkimas nähti, seda, et neid tõesti nähti. (lk 74)
Kodu oli 994 Fifth Avenue, valge hoone Stanlope'i hotelli kõrval ja otse Metropolitani kunstimuuseumi vastas. Van der Woodsenitele kuulus pool kõige viimasest korrusest. Nende korteris oli neliteist tuba, sealhulgas viis magamistuba eraldi vannitubadega, teenijanna korter, ballisaali suurune elutuba ja kaks tõeliselt lahedat salongi minibaaride ning tele- ja muusikanurkadega.

Kui Serena koju jõudis, oli nende tohutu korter tühi. Tema vanemad olid väga harva kodus. Isa juhtis sama Hollandi laevafirmat, mille tema vanavanavanaisa oli 18. sajandil asutanud. Tema mõlemad vanemad kuulusid linna suurimate heategevus- ja kunstiorganisatsioonide juhatusse ja neil oli pidevalt vaja minna mingile koosolekule või lõunasöögile või heategevusüritusele. Teenijanna Deidre oli šoppama läinud, aga kogu korter oli laitmatult puhas ja igas toas olid vaasid värskete lõikelilledega, vannitubades samuti. (lk 75)

Miks ta nii loll oli? Kõik teised paistsid nii normaalsed olevat. Kas ta oli ilma jäänud sellest tähtsast vestlusest "On aeg normaalseks hakata"? Miks keegi teda ei hoiatanud? (lk 75)
Nähtamatutest kõlaritest kostis prantsuse popmuusikat. Kunstnikud ise olid identsed kaksikud, Remi vennad, prantsuse modelli ja inglise hertsogi lapsed, ning neid intervjueerisid Art Forum, Vogue, W, Harper's Bazaar ja New York Times.

Serena silmitses hoolikalt iga pilti. Need ei olnud silmad, jõudis ta otsusele, kui ta neid nüüd suurendatuna nägi. Aga mis need olid? Nabaaugud?

Äkitselt tundis Serena oma pihal kellegi kätt.

"Tere, ma cherie. Ilus tüdruk. Mis su nimi on?"

See oli üks Remi vendadest. Ta oli kahekümne kuue aastane ja meeter seitsekümmend pikk, sama pikk kui Serena. Tal olid lokkis mustad juuksed ja erksinised silmad. Ta rääkis prantsuse ja briti aktsendiga. Ta oli pealaest jalatallani meresinises ja tema huuled olid tumepunased ja kaardusid nurkades ulakalt ülespoole. Ta oli absoluutselt jalustrabav ja tema kaksikvend samuti.

Vedas tüdrukul.

Serena ei pannud vastu, kui mees tõmbas ta koos enda ja oma vennaga pildile, mis tehti New York Timesi pühapäevase stiililisa jaoks. Üks vend seisis Serena selja taga ja suudles tema kaela, teine aga põlvitas tema ees ja embas tema põlvi. Nende ümber vaatasid inimesed ahnelt pealt, soovides korralikult uut "erilist" tüdrukut näha.

New Yorgis tahab igaüks kuulus olla. Või vähemalt mõnda kuulsust näha, et sellega siis pärast hoobelda. (lk 77)

Kati keerutas oma pikkade blondide juuste salgu ümber sõrme. "Misasi see rabapistrik üldse on?" küsis ta. "Kas see on nagu rähn?"

"Ei, minu meelest on nad suuremad," arvas Tina. "Ja nad söövad teisi loomi, tead, nagu jäneseid ja hiiri ja selliseid."

"Uhh, vastik," ütles Kati. (lk 80)

Pärast kaht martiinit ja Remi vendade kolme filmirulli hüppas Serena Constance'i ees taksost välja ja jooksis trepist üles aulasse, kus näidendiproov oli juba alanud. Nagu alati, jäi ta pool tundi hiljaks.

Mööda koridori kõlas klaveril mängitud Talking Headsi laul. Serena lükkas aula ukse lahti ja avastas oma vana sõbra Ralph Bottoms III, kes laulis absoluutselt tõsise näoga valel viisil "Põletame lõuna maha". Ta oli riietatud Rhett Butleriks, viimase peal kuni vasknööpide ja valevurrudeni välja. Ralph oli kahe aastaga juurde võtnud ja tema nägu punetas, nagu oleks ta liiga palju toorest liha söönud. Ta hoidis käest kinni toekal pruunide lokkis juuste ja südamekujulise näoga tüdrukul - Scarlett O'Haral. Ka tüdruk laulis, paisates sõnu välja tihke Brooklyni aktsendiga.

Serena nõjatus vastu seina ning vaatas õuduse ja põnevuse seguga pealt. Kunstigaleriis aset leidnud stseen ei olnud teda kõigutanud, aga see - see ajas hirmu nahka. (lk 82)

Päike hakkas loojuma ja Madison Square Park säras ilusas roosas kumas. Õhus oli tunda seda erilist New Yorgi sügise hõngu, mis oli segu põlevatest lõketest, kuivanud lehtedest, auravatest hot dogidest, koerapissist ja bussi heitgaasidest. (lk 83)
Daniel lebas pargipingil selili, nagu Vanessa oli käskinud, haavatud sõduri kombel, käed-jalad haledalt välja sirutatud. Nii sõjas kui armastuses haavata saanud, oli ta traagiliselt kahvatu, kõhn ja räsitud olemisega. Tema rinnal oli pisike klaasist kanepipiip. Vedas, et Vanessa oli selle Williamsburgis tänavalt leidnud. See oli tema seksikalt haavatud sõduri jaoks suurepärane rekvisiit. (lk 83)
"Olks," ütles Marjorie, närides lahtise suuga nätsu. Ta tõmbas oma traatjatest punastest juustest käega läbi ja ajas need kohevile. Ta kükitas Dani pingi kõrvale ja võttis stsenaariumi kätte. "Valmis?" küsis ta poisilt.

Dan noogutas.

"Kas sa ei ole maganud?" küsis Marjorie ahvatlevalt ripsmeid plaksutades ja nätsuga pauku tehes.

Dan sulges silmad ja luges oma osa ette. Kui ta silmad kinni hoiab, siis teeb ta selle ehk ilma naerma pahvatamata ära.

Poole stseeni peal hakkas Marjorie rääkima võltsi vene aktsendiga. See oli uskumatult halb. Vanessa kannatas vaikides ja mõtles, mida ta ilma Natašata peale hakkab. Hetkeks kujutas ta ette, et ostab paruka ja mängib ise seda rolli, nii et keegi teine võtab asja filmile. Aga see oli tema projekt, ta pidi seda ise filmima. (lk 84)

Nad hakkasid lugema.

"Ma olen sind kaua aega vaadanud," ütles Dan ja mõtles sõna tõsiselt Serena põlvitas tema kõrvale ja võttis tal käest kinni. Danil tuli minestus peale ja ta tänas õnne, et ta pikali oli.

Ohoo. Rahu, poisu.

Ta oli paljudes näidendites osalenud, aga kunagi varem ei olnud ta kellegagi kogenud asja, mida nimetatakse „keemiaks". Ja tunda seda Serena van der Woodseniga oli nagu surra imelist surma. Tundus, nagu hingaksid nad Serenaga sama hingeõhku. Tema hingas sisse ja Serena välja. Tema oli vaikne ja liikumatu, Serena aga lahvatas tema ümber nagu ilutulestik.

Ka Serenal oli lõbus. Stsenaarium oli ilus ja kirglik ning see räsitud tüüp Dan oli tõeliselt hea näitleja.

Ma võiksin sellega tegelda, mõtles ta väikse rõõmusööstuga. Ta ei olnud kimagi mõelnud, mida oma eluga peale hakata, aga äkki oli näitlemine tema tee.

Nad lugesid edasi kauem kui pidi. Tundus, nagu oleksid nad unustanud, et nad näitlevad. Vanessa kulm tõmbus kortsu. Serena oli suurepärane - nad olid koos suurepärased -, aga Dan ilastas. See ajas südame täiesti pahaks.

Poisid on nii ettearvatavad, mõtles Vanessa ja köhis kurgu valjult puhtaks. "Aitäh, Serena. Aitäh, Dan." Ta tegi, nagu kirjutaks ta midagi oma märkmikku. "Ma annan homme teada, eks ju?" ütles ta Serenale. Unista edasi, kirjutas ta. (lk 84-85)