Internaatkool
Proosa
muuda- Dido hämmeldus süvenes pärast intervjuud, mille ta tegi - üks viiekümnendates eluaastates põlisrahvast keeleteadlane jutustas talle oma läbielamistest kohalikus koolis. Rahuliku häälega hakkas ta Didole seletama, mis seal oli juhtunud.
- Tema ema suri, kui ta oli kolmeaastane, rääkis ta mikrofoni, ning mõnda aega kasvatasid teda vanavanemad, kuid ühel päeval oli vanaisa pannud ta hobuvankrile ja öelnud omas keeles: "Nüüd sa lähed ära." Poiss saadeti Elkhorni, Manitobasse internaatkooli, mida pidasid anglikaani kiriku misjonärid. Koolis keelati neil oma keeles rääkida, kuid kui ta oli mitu korda vahele jäänud, sai ta karistada. Anglikaani misjonär jagas talle kõrvakiile, kuni ta nägu punetas ja õhetas, kuid ta ei nutnud. Siis kästi tal riided, kombinesoon seljast võtta, talle anti lakse paljale tagumikule, ning siis puhkes ta nutma. Tal seoti käed selja taha ja jalad hüppeliigestest kokku ning ta pandi seisma kõrgele taburetile, kuni ta sealt kukkus ja püksid märjaks tegi. Seejärel sai ta jälle peksa. Tal kästi täita kauss sooja veega, selles pooleks lõigatud seebitükk sulatada ja seebiveega suud pesta. Peagi oli suu seest valus ja uskumatu janu hakkas teda vaevama. Seejärel suleti ta tühja tuppa. Mõne aja pärast tuli preester tagasi ja võttis oma peenise välja, "aga ma olin viieaastane ega teadnud, mis tal mõttes on, ta surus peenise minusse ja ma minestasin". (lk 150)
- Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009