Proosa

muuda
  • Siis ma veetsin kolm aastat Bostonis ja mu esimene kogemus pärast kolledži lõpetamist ja laia maailma astumist oli: "Kas te oskate masinakirja ja kiirkirja?" Ma ei osanud kiirkirja, nii et ma pidin õppima seda posti teel – see oli üks esimesi oskusi, mille ma omandasin pärast bakalaureusekraadi, ja õigupoolest ma kasutan seda siiamaani. Kui sa teed süvaintervjuud ja saad kirja esimesed kuus või kaheksa sõna, siis sa ei pea kogu seda asja üles kirjutama.


  • Muretult, näidates, et ta ei taha halba, pani Vimes käed selja taga kokku ja ütles Sybililt õpitud tooniga: "Püha taevas! See pott paistab väga hea. Rääkige, härra, kuidas potti tehakse? Kas te seletaksite?"
Potimeister vaatas asja oma käes - või küüniste vahel, kui tahaks olla väiklane ja võib-olla natuke täpsem - ning ütles: "Ma teen poti." Ta tõstis poolelioleva töö üles.
Vimes ei teadnud eriti palju kividest, mis ei kuulunud müüri juurde, aga see kivi oli natuke kollakas ja läikiv. Vimes ütles: "Jah, ma saan aru, aga kuidas te selle poti täpsemalt teete?"
Jälle otsis potimeister universumist valgustust, vaadates üles ja alla ja üldse igale poole, kus Vimesi ei olnud. Viimaks koitis inspiratsioon. "Ma teen poti."
Vimes noogutas surmtõsiselt. "Aitäh, et oma edu saladust minuga jagasite," sõnas ta ning pöördus Feeney poole. "Tule, lähme edasi." (lk 143-144)