Inimolu

Inimolu on viletsus.

Proosa muuda

Tehniline areng jätab lahendamata üheainsa probleemi — inimolemuse abituse.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, Loomingu Raamatukogu 31/1999, lk 76

Olemasolu ainus õigustus on elu, selle intensiivsus, viljakus, sügavus. Rõõm, valgus, võit, halastus, ületamine, pidev ületamine, lootus — kõik need on märgid, et elu pulbitseb täiuslikult ja korrastatult. Hinnake inimest, mõtet, teost selle eheduse järgi; see tähendab selle järgi, kuivõrd lähedal on see võrdusele olemasolu = looming.
- Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 72

"Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."

"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest.

Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 565

Kes poleks eneselt küsinud: olen ma peletis või seda see inimeseks olemine tähendabki?
- Clarice Lispector, "Tähetund", tlk Leenu Nigu, LR 35/2017, lk 10

Kõik siin ilmas peab toimuma aeglaselt ja valesti, et inimlaps upsakaks ei läheks, olgu ta pigem nukker ja nõutu.
- Venedikt Jerofejev, "Moskva-Petuški", tlk Ott Arder, 1999, lk 8

Oh, issand, väsitav oli see elamine tahtejõu varal, see oma loomuse eitamine, see ebaloomulik moonutamine, aga kui inimese loomus on karm, mis siis muud teha kui seda eitada ja hüljata see lootuses, et selle lähedal võib midagi paremat olla? Ema oli ju lootnud tema pärast ja nii oli see kestnud läbi sugupõlvede. Ja missuguse lõpuni, missuguse lõpuni, missuguse elulõpuni, missuguse meeldiva eluvormini, missuguse võimaliku rõõmuni loodeti jõuda? Polnud kedagi, kes oma eesmärgi oleks saavutanud, polnud mingit saavutamist ega päralejõudmist, oli ainult korduvate illusioonide kadumiste tontlik ahel, ja iga generatsioon avastas uue võimatuse ning suurema viletsuse, sest neile oli antud suuremaid lootusi.
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 148

Oh, muidugi tegi ta kõik, et nende kasinad eluaastad väljakannatamatuks teha, sest see oli tema töö; aga mitte miski, mis ta välja mõtles, ei olnud pooltki nii jube kui see, millega inimesed ise hakkama said. Neil näis selle peale annet olevat. See oli neisse kuidagi sisse kodeeritud. Nad sündisid maailma, mis niigi tuhandel silmatorkamatul viisil neile vastu töötas, ent pühendasid suurema osa oma ajast sellele, et asja veel hullemaks teha. Aastatepikku oli Crowley pidanud tohutult vaeva nägema, et saata korda midagi deemonlikku, mis üldise pahatahtlikkuse loomulikul foonil üldse välja paistaks.
- Terry Pratchett, Neil Gaiman, "Head ended", tlk Tiina Randus, 2020, lk 40

[Sinine Daam:] - Mitu maailmareligiooni on läinud liiga kaugele. Katses eraldada kuri heast. Ka kristlus. Mitte et me neid eristama ei peaks. Kuid kui eraldatus muutub liiga rangeks, muutub see ebainimlikuks. Mulle on alati väga meeldinud Leibniz. "Teodiikes" ütleb ta, et Jumal on nagu köögitüdruk. Kui ta leiva küpsetab, annab ta endast parima. Ja kõik käib asja juurde. Ka mustad kriimud koorikul. Teatud mõttes peab ka kurjus olema Jumalast. Teisiti ei oleks võimalik seda maailma välja kannatada. Inimeseks olemist, kõigi meie vigadega. Ma olen alati tundnud, et Leibniz oli suur staarets. Me ei ole lihtsalt jõudnud teda veel kanoniseerida. Kui ta oleks olnud vaba, oleks tema olnud mulle sobiv mees.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, 2008, lk 329

Luule muuda

Igimuistne, -kauge vaev,
inimhinge varjutaja,
ürgsest ajast igavesti
antud talle kaaslaseks.
...
Oh, see suur ja vana vaev,
igikaugelt kaasatulnu
iidsest elualgusest!

Oh, see otsasaamatu,
lõppematu inimvaev.

Marie Under, "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10

Draama muuda

Maa pisijumal elab endistmoodi —
on sama kentsakas kui siis, kui loodi.
Tal pisut kergem oleks kiratseda,
kui mõistus tema teed ei valgustaks.
See loomadest peab eraldama teda,
kuid teeb ta loomadestki hullemaks.
/---/
Jah! Inimeste põlv on vaadata nii paha,
et seda nähes kuratki ei taha
neid enam kiusata.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust". Tõlkinud August Sang, 1972, 2. trükk, Proloog taevas, Mefistofeles, lk 12

Kirjandus muuda

Innocentius III, "Inimolu viletsusest", tlk Marju Lepajõe, sari: Bibliotheca Mediaevalis, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022. (Katked ilmunud raamatus "Keskaja kirjanduse antoloogia I. Ladinakeelne kirjandus", Tallinn: Varrak, 2013, lk 463–485 ja ajakirjas Vikerkaar, nr 1-2, 2016, lk 87–105.)