Proosa

muuda
  • "Lühter lõi teid siis lihtsalt laperguseks?"
"Ei."
"Kuidas ei?"
"Ei. Lühter prantsatas vastu pealuud. Paistab, et meie peanuppu katab põrgulikult kõva kooruke."
"Kes seda ütles, Porthos?"
"Arst. Midagi kuplitaolist, mis kannataks välja isegi Pariisi Jumalaema kiriku."
"Tühi jutt!"
"Ja-jaa! Ilmselt on meie pealuu nii ehitatud."
"Rääkige 'enda eest, kulla sõber, pealuu on nii ehitatud teil, aga mitte teistel inimestel."


  • Ideaale seepärast kutsutaksegi ideaalideks, et nad on tegelikkusega rabavas vastuolus. Ja kui külm rahulik mõistus hakkab otsima vahendeid, mismoodi neid ideaale saavutada, siis ta taipab, et valitud vahendid ei mahu ideaalide endi raamidesse, ning peab natuke südametunnistust laiemaks venitama, sättima teda, kohendama... pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse tolmuse tõmbetuule kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik.


  • Kõndides rutakal sammul Brugge räpasel sillutisel, tundis Zenon, kuidas läbi tema, nagu meretuul läbi ta viledaks kulunud riiete, voogab tuhandete kaupa olendeid, kes on kunagi viibinud selles maakera punktis või juhtuvad siia tulevikus, enne seda katastroofi, mida meie nimetame maailma lõpuks; need viirastused läbisid inimese keha, keda nende eluajal veel ei olnud või enam ei ole, ise seda märkamata. Hetk varem põgusalt tänaval kohatud tundmatud, kelle näod samas möödaniku vormitusse taignasse tõugati, suurendasid lakkamatult seda larvidehulka. Aeg, koht, mateeria jäid ilma oma atribuutidest, mis neid meie silmis piiritlevad; vorm polnud muud kui mateeria lõhkine koorik; mateeria jooksis kuivaks tühjusse, mis ei olnud enam tema vastand; aeg ja igavik olid üks ja seesama, otsekui pime hoovus liikumatus pilkases ookeanis. Zenon süüvis neisse visioonidesse nagu usklik Jumala üle mediteerimisse.
  • Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 116


  • [Randolph Henry Ash:] Ja Te saadate mulle luuletuse ja täheldate arukalt, et luuletused on väärt rohkem kui kõik maailma kurgivõileivad. On tõesti - ja eriti Teie luuletused -, aga Te võite kujutleda poeetilise kujutlusvõime rikutust ning selle iha toituda kujuteldavatest kurgivõileibadest, mille see manab esile, kuna neid ei ole kindlasti võimalik saada, kui mingi Inglise taevamanna - oh, need täiuslikud rohelised sõõrid - oh, see peenelt aimuv soolamaitse - oh, see värske, hele või - oh, ja eelkõige pehmed, valged saiaraasukesed ja äsja küpsetatud saia kuldne koorik - ja nii, nagu elu kõigis külgedes, idealiseerib väsimatu mõttekujutus seda, mida on võimalik napsata ja alla neelata hetkelise vaoshoitud ahnusega, kaine faktiga.


  • Täpselt samal kombel olin jälginud täiskuu tõusu Leochi lossi aknast oma esimesel ööl Columi tahtmatu külalisena. Mis tähendas, et minu õnnetust teekonnast läbi kiviringi oli möödunud kuu aega. Nüüd ma vähemalt arvasin teadvat, miks need kivid sinna on püstitatud.
Tõenäoliselt polnud kividel endal eraldi tähendust ja tegemist oli vaid tähistega. Nii nagu hoiatussilt hoiatab kaljunõlva all langevate rahnude eest, nõnda tähistasid ka nood kivid ohtlikku kohta. Kohta, kus... jah, mis? Kohta, kus aja koorik on õhuke? Kus on mingi värav valla unustatud? Kusjuures kiviringi rajajad ise ei pruukinud teada, mida nad õigupoolest rajavad. Neile oli see lihtsalt üks kohutav mõistatus ja võimas nõidus; koht, kus inimesed jäljetult kaovad. Või ka ilmuvad - lihtsalt hõredast õhust.
  • Diana Gabaldon, "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014, lk 218-219


  • Pakane on midagi muud, pakane on nagu kest, kõva ja sädelev koorik, mis katab ära muda, rohu, korp, mis on saanud loa pikaks ajaks maha laotuda, pärast vihma muda kõigepealt hüübis, tardus vormi, kihtide vahel turritasid eksinud kõrred, külm andis päeval järele ja tuli öösel tagasi, nüüd paneb ta end maksma, surub kõik kooriku alla. Ta laotub laiali, see tühi valge paberileht – talv.


  • Samal ajal kui sina oma oste teed, silmitsen mina vasest vanni, milles juustu valmistatakse. Seal on veel selline naljakas tööriist, pooleldi reha, pooleldi hari, mille terasharjased lõikavad kalgendunud piima väikesteks maisiterasuurusteks tükkideks, juustuteradeks, millest valmistatud juustukerasid ma keldris nuusutada saan. Ma paitan keldrihämaruses nende niiskeid soolaseid pärgamenditaolisi koorikuid. Sa juhid tähelepanu ühele tähnilisele kerale, mille pinnalt tõuseb tolmu, kui juustumeister seda hõõrub. "Vaata lähemalt," ütled sa. Ma märkan täpikesi. "Need on ämblikud, kes juustukera kooriku valmistavad."
    • Jacky Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020, lk 63