Merethe Lindstrøm

Merethe Lindstrøm (sündinud 26. mail 1963) on norra kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Vaikuse päevad" ja "Talvearhiivid".

Merethe Lindstrøm (2012)

"Talvearhiivid"

Merethe Lindstrøm, "Talvearhiivid". Tõlkinud Riina Hanso. Eesti Raamat, 2016.

• Mäletad, mis und ma nägin, kui lapsed olid veel väikesed – et Nevada kõrbest leiti tõestus Jumala olemasolu kohta. Unenäos tulvab rahvas vaatama, kogu maailma ajakirjanikud on kohal, räägitakse, et see leid on ümberlükkamatu tõestus. Kõrb ja tasane roostepunane maastik, mis murdub mäemassiivideks, nende vahel sirged, lõputud teed. Ma magasin, nägin und, ärkasin üles. Sellest unenäost jäi minusse jälg. Mitte sellepärast, et ma oleksin usklik, ei tea, võib-olla et olen ka. Mõnikord mõtlen, et olen, aga siis kaob see tunne jälle ära. Vahest just sellepärast nägingi seda und, ma ei saanudki teada, mis see tõestus siis oli, niisugust asja unes teada ei saa. (lk 9)
• Me kolisime siia maale. Ma peaksin kirjutama, kirjutama koertest ja maastikest ja sellest, mida ma näen, kirjutama end rõhuvast raskusest välja, aga ma aina takerdun ja tunnen, et miski ei klapi, et kuigi kõik on tõsi, ei saa ma seda kuidagi klappima, niisamuti nagu mõni loogiline tekstijupp võib küll olla tõsi, ent ei peegelda ometi asjade omavahelisi seoseid ega tundu ka keeleliselt õige. Nii et ma kustutan kõik maha ja alustan ikka ja jälle otsast peale. Õiged tunduvad ainult jalgrajad, org, sirged teed, üksilduse aimdus, sest üksildus on maastikus, nagu selles majas siin lagedal väljal, kus pole juba aastaid elatud. Räägitakse, et siin elas küll keegi, aga ei mäletata, kes. (lk 10)
• See maja oli nagu kondibukett, juhuslikus järjekorras kokku klopsitud, kokku seatud nii, nagu esialgne organism arvati välja nägevat, ma mõtlesin, et ehk on meil mõni joonis puudu, me peame selle üles otsima, et see kõik koos püsiks, aga see oli puhtalt meie enda süü, et me neid tubasid kuidagi klappima ei saanud. Ühel talvel valgus lumesulamisvesi mööda seinu alla, voolas hallide ojadena üle tapeedi, äravoolutorudes elasid majasoomukad, piki põrandaliiste sibasid väikesed putukad, vanade puitakende raamides vohas must hallitusseen, mulle meeldis seal elada, ma üritasin elada seal võimalikult kaua, talvel tõmbasime kardinad ette, olime nagu kookonis, talvekuudel oli nii külm, et ööbisin magamiskotis, kindad käes ja müts peas, suust tuli hõredat valget auru, suvel tegime kõik aknad lahti ja istusime väikesel trepil, mis viis aeda. (lk 14)
• Mõnikord juhtub, et sa jääd lugedes magama, ja sellest, mida sa lugesid, jääb su näole justkui jälg – koma riismed laubal, küsimärk kaela kumeruses ja selles viisis, kuidas pea on õlale puhkama vajunud, pisut tahapoole tõmmatud suunurgas tükivad endiselt esile üksikud sõnad, kahtlus on toosama tundlikkus, sa oled avatud, sa magad, ent ometi loed. Tekst jätkub su silmade all, kuklas, peas, mis on küljele kaldunud. (lk 30)
• Armusingi, kui ma sind esimest korda seal tänaval nägin. On tõsi, et niimoodi mõeldakse, et mõeldakse: just teda tahan ma endale!

Kui tüütud sõnad. Tahan endale. Aga sa muutud justkui lapseks, muud võimalust ei ole, midagi ei saa teha. Ma pole kunagi aru saanud, miks seda nimetatakse armastuseks, eriti alguses, see ei ole ju midagi nii väga üllast. Igatahes alguses küll mitte. Inimene tahab kedagi endale – tegelikult on see natuke ebameeldiv, tundub vastumeelnegi. (lk 32–33)

• Kahjustus, just nagu oleks see kahjustus, on olemas niisugune neuroloogiline seisund, mille korral patsient ei tunne mõnd oma anatoomilist osa ära ja eitab, et see kuulub temale, käsi jääb küljele rippu, sellest saab justkui võõrkeha või kasvaja, omanik nõuab selle eemaldamist, ja see aeg – minevik – ongi niisugune, mõned neist aastatest, mis sa oma emaga, vanematega koos veetsid, on nagu käsi, mida sa ära ei tunne, omaks ei tunnista, ent ometi on see olemas, kokku kuivanud, kärbunud, sa ei saa seda mujale panna, seda ei ole võimalik kuhugi maha jätta ja ära minna. (lk 34–35)
• Millest see koosneb, depressioon, kas öödest, kas just ööd on kõige hullemad, kui sa ei saa pikali heita ja magama jääda, enne kui oled nii kurnatud ja tablette täis, et sa lihtsalt kaotad teadvuse – kusagil, kus keha leiab pisut rahu, uinub ja magab terve nädalavahetuse, ja sa vihkad oma tööd, vihkad seda, et pead sinna sõitma, tõmbad oma toas kardinad ette, ei taha kedagi näha, käid ringi samades riietes, kuni hakkad lehkama. (lk 37)
• Sinu nägu, kurnatud, vana, ei ütle enam midagi, sinu sees elab palju vanem inimene, üüriline, kes rändab ringi ja rühib sinu jälgedes, laseb neis liugu, parasiit, kes mälub ja seedib su toitu ega lase sul endal kõhtu täis saada, loobib sulle ihnelt ainult riismeid, võtab üha rohkem ruumi, kuni sina ise elad enda sees kõigest ühes viletsas nurgataguses, tillukeses pugerikus, peidikus, kuhu keegi ligi ei pääse. (lk 39)
• Midagi on küll näha, aga on veel midagi muud. Nii see on, kui oled reisil. Reisil olles oleme väljaspool, ei saa sellest osa, on paradoksaalne, et see tundub nii lähedal. Me ei ole tegelikult mitte kusagil, või igatahes sõidame minema niipea, kui kohale jõuame. Kõik need paigad, mille me maha jätame, kust me läbi sõidame, ja siis on need läinud. (lk 44)
• Ma olen hingetu, ilma et oleksin jooksnud, hirmu tilluke ora aina toksib; nokk, mis purustab seemne, toksib asjatult, miks ma ometi arvan, et mul õnnestub pehme osani välja jõuda, et siin sees on mingi tuum. (lk 46)
• Neis tänavates on midagi jõuetut, kõik, mis midagi tähendab, on minema viidud, kõik, kes midagi paremat teavad, on koju läinud. (lk 53)
• Üksinduses peitub vaimuhaigus. Me tunnetame seda, hoiame päevadest kinni, laseme neist liiga aeglaselt lahti, need rasked rakmed, mille me endalt maha heidame, teeme pandlad lahti, tunneme, kuidas need käsivartelt ja seljast libisevad, kehalt. (lk 56)
• Ta on jälle nime muutnud, enne oli tal üks nimi, nüüd juba teine, mina aga mõtlen endiselt Marina, inimene ei vaheta niisama lihtsalt nime, ei muutu äkitselt teiseks sõnaks, ta tõmbab ikka veel suitsu, sigaret on osa tema skeletist, struktuurist, see puhkab nagu pikk küüs lõdvalt sõrmenaha tipus, sellega kriibib ta oma hirmu, kui ta suitsu välja puhub, hõljub tema näo ees loor, see haihtub taas. (lk 58)
• Sa unustad oma visiitide arved maksta, need vedelevad su töötoas korratutes kuhjades, või siis peidad sa need ära, sul on ümbrike ees hirm, sa ei suuda, sa käid teraapias ja saad uusi arveid, ning jätkad ravil käimist, et suuta posti avada, et suuta üles tõusta, et seda kõike suuta, jaksata. Ma olen kindel, et see on raev, just see on kõige hullem, kui inimene püsib nii kaua augus. See on üritamiste, naerusuisuse, kohanemise taga peidus. Alaväärsus, sest just seda ju tuntakse, ollakse viisakas ja alandlik, kuni kas lüüakse või plahvatatakse seesmiselt. (lk 62–63)
• See on üks moodus küüru tõmbuda, vaesus, küürutada nii nagu nemad seda tegid, töötada teiste heaks, elada teiste majades, noorena mängin ma tänavatel kitarri, teen ajutisi tööotsi, laenan mõne tuhandekroonise, madratsi kusagil magamiseks, elan sõprade juures, töötan mõnda aega kioskis, poes, hoian lapsi, ei teeni mitte kui midagi, ma serveerin toitu, pesen põrandaid, seda tööd tehes olen nagu mu emaema, kes teenindas teisi üle neljakümne aasta, ma muudkui küünitan, minust jäävad järele ainult mu käed, käed ja längus õlad, just nagu varjaksin oma päikesepõimikut, varjaksin haavatavat kohta. Hirm teha asju valesti, hirm, et sul palutakse lahkuda, et sa ei sobi, ei kohandu piisavalt kiiresti, miks ma sellesse kinni jään, selle sees hingan, asi ei ole selles töös, vaid hoopis minu enese tundes, et ma ei ole küllalt hea, alanduse, solvatuse tunne, räpane kilejas kiht suul kunstliku hingamise ajal. (lk 63)
• Sinu töötoas seisab vaikiv must klaver nagu kalk nunn – suletud ilme, keskel range kaunistus. Klaver on pärit veel sellest ajast, kui meil ei olnud raha, kui me ei tohtinud midagi ära visata. Klaver ei taha siit lahkuda, seda ei saa niisama lihtsalt ära anda, kes küll sooviks seda kingiks saada. Klahvid mõranevad, marmorjad plaadid (eebenipuu, elevandiluu) pudenevad meie sõrmede all klahvidelt lahti. Jalgade otsas on kullast sandaalid, üks pedaal seisab liikumatult poolel teel, otsekui oleks keegi sellelt jala ära võtnud ja minema läinud. Ma vajutan üht valget klahvi, summutatud ohe; kui ma terve klahvirea musta kaanega kinni katan, vajub kohin aina allapoole, muudkui langeb pilli sisemusse, või siis tõuseb aegamisi üles. Siin see seisab. Vaikivana on see puust kast, mitte mööbliese ega pill. (lk 64)
• Ma olen Oslos käimas ja pean trammi peale minema, tramm ja buss on justkui järeletehtud rongisõit, vilets koopia, aga mulle meeldis ikka trammiga sõita, akna all istuda, et välja vaadata. Nüüd olen linnast võõrdunud, see ei lähe mulle enam korda, linn oli kiire visand, mis on nüüdseks peaaegu maha kustutatud. (lk 71)
• Ma ootan sind koju, loen, mul pole enam aimugi, mida ma loen, ma kuulen, et kusagil majas tiksub kell, minutid lähevad, tunnid, ma tunnen, nagu häiriksin iseennast, ma ei taha nii tunda, ma tahan lugeda, loen ühe lehekülje, kaks lehekülge, ja nüüd ei ole ma enam raamatus, ma olen selles toas, kus on keegi, kes ootab, üritab raamatut lugeda, ta paneb selle käest, ta ei taha aknast välja vaadata, ei taha aknalauale nõjatuda ja tee poole vaadata, ta peab seda edasi lükkama, sest muidu ei tule ta kunagi, oodata tähendab mitte oodata, ma pean mõne muu tegevuse leidma. (lk 77)
• Vihma sajab ja ma seisan aias. Ma näen, et sa oled oma töötoas, istud seal. Tundub, et sa loed, igatahes istud sa ettepoole kummargil, su pilk liigub mööda joont, selles toas, kus on lihtne ümmargune lamp, üksildane maakera, mis tiirleb ümber su pea, vihm on aknaklaasile triibud joonistanud, need lähevad laiali ja saavad jälle kokku, klaas loobub olemast klaas, muutub veeks, ma olen vihmast, selle sees olemisest läbimärg, ma lähen tuppa, sinu juurde, see ei lõpe ega lõpe ära, see külm vihmavesi, ma seisan vihma käes, sinu toas sajab vihma, laest alla vaipade peale, piitsutab akendele, ma olen vihm, ma sajan ja sajan, kõik sajab, aga mitte sinu peale, sa vaatad mulle otsa, naeratad, pöörad pilgu uuesti raamatusse. (lk 78)
• Pakane on midagi muud, pakane on nagu kest, kõva ja sädelev koorik, mis katab ära muda, rohu, korp, mis on saanud loa pikaks ajaks maha laotuda, pärast vihma muda kõigepealt hüübis, tardus vormi, kihtide vahel turritasid eksinud kõrred, külm andis päeval järele ja tuli öösel tagasi, nüüd paneb ta end maksma, surub kõik kooriku alla. Ta laotub laiali, see tühi valge paberileht – talv. (lk 81)
• Minu isa oma Laerdalsøyri majas, kus ta elab oma viimased aastad. Ta külmub ära, see juhtub tolsamal või järgmisel talvel, külm poeb talle naha vahele, ta on vana, ta jäätub nagu vesi akna taga, all kai ääres või üleval mäekurus, ta külmub iseendasse kinni, ei tõuse enam toolilt, lakkab käimast, ta viiakse hooldekodusse, kus tema eest hoolitsetakse ja talle antakse süüa, seal ta istub, paks kampsun seljas, suur sall kaelas, justkui oleks ta ikka veel oma lahtise leeasemega majapugerikus, kus langeb lund, tuba on härmas. See toimub paari aasta jooksul, järk-järgult saabub vaikus, seda pole võimalik eemal hoida, külmale vastu seista, kõik sulgub, tiheneb, sõrmed jäävad kirjutades kangeks, lausest saab mõttekriips, mõne aasta pärast ei ole enam sõnu, veel paar aastat ja pole enam sidemeid välismaailmaga, sihid, teed mattuvad lumme, tuul puhub tänavapostid ja traadid pikali, igal pool valitseb talv. (lk 94)
• Ma mõtlen tihti, et mul ei ole tarvis sinuga abielus olla, ma olen alati arvanud, et abielluda on rumal, sina tahtsid abielluda, võib-olla oli sul hirm, ja siis hakkas ka minul hirm. Minul ei ole seda vaja. Ma oleksin sind niikuinii leidnud. See pole niisama jutt, just sellega on armastus seestpoolt vooderdatud, sünkjas, raske rõhk: ma teeksin ükskõik mida. (lk 106)
• Udu on kustutuskumm, me kõnnime päikese käes: seesama härmas puude rivi põllu piiril, esimene kaob, hajub tasakesi õhku, selle kuju kustutatakse, siis asub udu teise kallale. (lk 110)
• Siiski, lootus, sugugi mitte inglitiivuline ega uje. Pigem niisugune, mis närib ja kurnab, kannatamatult, isekalt, tõukab tagant, ähvardab; lootus roomab neljakäpakil, otsib pääseteed tautoloogiates, tundmatutes värsiridades. Lauses "palun sind", nüüd juba kogu aeg. (lk 122)