Nädalavahetus on põgus hetk, mille vältel vahetatakse nädal inimese alt ära nii kiirelt, et ta õieti arugi ei saa.

Gustav Wunderwald, "Nädalavahetus järve ääres" (1930)

Proosa muuda

  • Ma vihkan jõule. Kõik on loodud peredele, armunutele, soojusele, tunnetele ja kingitustele mõeldes ning kui sul pole meessõpra ega raha, kui su ema käib tagaotsitava portugali kurjategijaga ja su sõbrad ei taha enam su sõbrad olla, siis tahaksid sa pahelise islamirežiimiga riiki emigreeruda, kus koheldakse vähemasti kõiki naisi ühiskonna heidikutena. Olgu mis on, mul ükskõik. Loen terve nädalavahetuse vaikselt raamatut ja kuulan klassikalist muusikat. Võib-olla loen "Näljutatud teed".
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 286


  • Kui lapsed olid väikesed, adusin ma äkitselt, et olemas on selline asi nagu nädalavahetuse lõunasöök. Peaksin vist täpsustama, sest asi pole lihtsalt lõunas: kui lapsed olid väikesed, taipasin ma, et ühe toidukorra järelt koristamine polnud muud kui valmistumine järgmiseks. Nüüd, kui lapsed on teismelised, on nõudmised köögile hoopis teised. Näiteks ei ole nad nädalavahetusel selleks ajaks, kui tõsise lõunasöögi kaalumine kõne alla tuleks, veel üleval, ja kui ongi, siis on neil tavaliselt tarvis otsekohe minna ühte müstilisse paika nimetusega "välja".


  • Kas see on elu? Lasteaed, riidest mähkmed, maheporgandid ja Jenny, kes, saanud soovitud lapsed, kaotas isu armumängude järele. "Ei, täna õhtul ma ei jaksa. Ei, lapsed võivad ju üles ärgata!" "Aga kas põngerjad peavad siis meie toas magama?" "Jah, sest Henrik kardab pimedat ja Stina oksendas täna hommikul." Kas elu peab nii üksluiseks muutuma? Magad, käid tööl, tood lapsed koju, paned lapsed magama, magad, käid tööl... mingi perpetuum mobile, mida katkestavad ainult nädalavahetuse ostureisid ja külaskäigud äia-ämma juurde. Kui ainult suguelu oleks toiminud, oleksid muud probleemid olnud esimese astme võrrandid, mida lahendada. Siis oleks olnud soojust ja lähedust, mis oleks nad üle pesumägede ja triikimist ootavate kuhjade ning kisaööde kuristiku tõstnud. Aga nii ei olnud. (lk 35)
  • Mitmepäevane unevaegus tekitab kummalise afaasiavormi, inimene kobab nimisõnu otsida ega mäleta oma lähimate kaastöötajate nimesid. Kui tavalised inimesed taipaksid, kui viletsas seisundis on nende valvearst pärast tööl oldud nädalavahetust, siis nad küll oma elu ja tervist tema kätesse ei usaldaks. Veoautojuht peab iga nelja ja poole tunni tagant puhkama, arst võib ööpäev läbi töötada ja temalt oodatakse veel ka empaatiavõimet. (lk 50-51)


  • "Oh, mul oli imetore nädalavahetus," ütles Denise, pisikesed silmad vaatlemas prillide tagant Henryt innuga, mis oli nii lapselik, et võinuks mehe südame pooleks praksatada. "Me käisime Henry vanemate juures ja võtsime hilja õhtul kartuleid. Henry pani autotuled põlema ja me võtsime kartuleid. Kartulite otsimine külmas mullas - see oli nagu lihavõttemunade otsimine!"


  • Millest see koosneb, depressioon, kas öödest, kas just ööd on kõige hullemad, kui sa ei saa pikali heita ja magama jääda, enne kui oled nii kurnatud ja tablette täis, et sa lihtsalt kaotad teadvuse – kusagil, kus keha leiab pisut rahu, uinub ja magab terve nädalavahetuse, ja sa vihkad oma tööd, vihkad seda, et pead sinna sõitma, tõmbad oma toas kardinad ette, ei taha kedagi näha, käid ringi samades riietes, kuni hakkad lehkama.


  • Kui ta astus hotell Laponia ooteruumi, istus Olof seal ja ootas. Estri imestuseks olid tal üleriided seljas. Päevi ja nädalaid oli ta ette kujutanud, kuidas Olof võtab ta vastu oma toas, kannatamatult ja kirglikult, kuidas nad poevad puhaste linade vahele, sööstavad teineteise embusse, kleepuvad armuvedelikega kokku, põimuvad teineteisesse, tahtmata kogu nädalavahetuse jooksul numbritoast lahkuda.
Ent Olof istus fuajees, jope seljas, sall kaelas ja kindad käes.
  • Lena Andersson, "Isiklikult vastutamata", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 38


  • Kehas nii võimukalt alanud armastus oli vohama löönud, laiali levinud. Nad olid koos viiendat nädalat. Esimene nädal kulges seksita, sest Mathilde pipardas. Järgnes nädalalõpumatk, vasikasilmne esimene kord, ja hommikul leidis ta kusele minnes, et kaigas on verine varrest sibulani, ning taipas, et Mathilde oli olnud neitsi ja peljanud seetõttu temaga magada. Pöördudes uues valguses, kuna Mathilde kastis näo pesemiseks karskesse ojja, kust põsed kerkisid õhetava ja veest klaasjana, teadis ta, et ei ole eales kohanud puhtamat hinge, tema, keda oli puhtuseks eelhäälestatud.
    • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 41