Anna Jansson

Anna Jansson (sündinud 13. veebruaril 1958) on Rootsi krimikirjanik ja medõde.

"Võõras lind" muuda

Anna Jansson, "Võõras lind". Tõlkinud Mari Jesmin. Tallinn: Eesti Raamat, 2013.

Silmapilk oli tähtis, kuid kõndides Gotlandi kauneima naisega käe alt kinni pärnade all, oskas tema öelda vaid seda, et villahind paistab sel aastal nadi tulevat, ent kartul on ilus. (lk 7)
Lapsena nutab inimene siis, kui ta on kurb või haiget saanud, ja vanast peast nutab inimene siis, kui on liigutatud, kuuldes Nüüd õiteaeg on käes või meenutades vana armastust. (lk 8-9)
Pole agressiivsemaid ja ülbemaid linde kui tuvid, kuid armastuse ja truuduse sümboliteks sobivad nad suurepäraselt. (lk 9)
Kas on veel ilusamat sõna kui "leppimine"? Sõlmida rahu sellega, mis on juhtunud, mitte seda unustada või pisendada, vaid mäletada ilma, et see haiget teeks. Leppida sellega, et asjad ei läinud nii, nagu sa südames mõtlesid ja lootsid. Jõuda niikaugele, et lepid ära oma saatusega. (lk 11)
Ajalehekioski juures jäi ta seisma ja luges stendilt pealkirju. Nii saad paremat puhkuseseksi. Ruben naeris. Kui Rootsis oleks puhkenud katk või kodusõda, ei oleks ajalehereklaamid saanud suuremate tähtedega olla. Kas rootslasi peab siis valgustama kõige põhjapanevamates asjades, nagu näiteks selles, kuidas sugu edasi kestab, kui niisugused väikeloomad nagu väga tillukese ajuga küülikud selle värgiga täiesti ise hakkama saavad? "Puhkuseseks" kõlas nagu omamoodi "jahihooaeg". Nüüd on lubatud. Tee nii. (lk 14)
Surnuaia pimedal põhjapoolel puhkasid teise sordi kodanikud: enesetapjad ja vabausulised. Vanadusse või haigustesse surnud luterlased ja õige õpetuse järgijad tohtisid puhata päikesepoolsel küljel. Järelikult olid baptistikogudusse kuulunud vanaisa ja vanaema hauad põhjapoolsel küljel. Rubenil oli kombeks juhust kasutada ja vanaisa Runega mõni sõna juttu ajada. Vanaema oli alati olnud reserveeritum, kuid vestlused vanaisa Runega ei tarvitsenud sellepärast ilmtingimata lakata, et ta teispoolsuses oli. Ta oli alati hea kuulaja olnud. (lk 18)
Berit Hoas oli õues ja korjas pesu kokku. Oma lõheroosad aluspüksid oli ta köögirätikute alla riputanud, nii et keegi ei näeks, et ta on neid pesnud. Lõheroosa - mihuke jõle värv. Ruben kõkutas omaette naerda. Ka Berit ei olnud abielus olnud. Pole ka ime, kui inimesel nii vägev aluspesu on. Seal pole kohta kergemeelsusele ja häbitule edevusele. Ruben oli tuvilast oma vaatluskohast näinud alussärke ja korsette tuules lehvimas ja need olid vähemalt sama pelutavad kui lõheroosad säärega aluspüksid. (lk 23)
Telerist tulid uudised. Ilmselt oli ta korraks tukastanud ja osa kõrvust mööda lasknud. Enne, kui ta jõudis päriselt taibata, kuidas see kõik kokku klapib, kas jutt on olevikust või minevikust või on see mingi film, mida ta oli näinud, tulid börsihinnad. Vanasti ei olnud tavainimese argielus peaaegu mingeid börsihindu ja nüüd võisid need ükskõik kui palju ekraaniruumi raisata. (lk 28-29)
Kas see on elu? Lasteaed, riidest mähkmed, maheporgandid ja Jenny, kes, saanud soovitud lapsed, kaotas isu armumängude järele. "Ei, täna õhtul ma ei jaksa. Ei, lapsed võivad ju üles ärgata!" "Aga kas põngerjad peavad siis meie toas magama?" "Jah, sest Henrik kardab pimedat ja Stina oksendas täna hommikul." Kas elu peab nii üksluiseks muutuma? Magad, käid tööl, tood lapsed koju, paned lapsed magama, magad, käid tööl... mingi perpetuum mobile, mida katkestavad ainult nädalavahetuse ostureisid ja külaskäigud äia-ämma juurde. Kui ainult suguelu oleks toiminud, oleksid muud probleemid olnud esimese astme võrrandid, mida lahendada. Siis oleks olnud soojust ja lähedust, mis oleks nad üle pesumägede ja triikimist ootavate kuhjade ning kisaööde kuristiku tõstnud. Aga nii ei olnud. (lk 35)
Ühised otsused ja kompromissid olid vana kollase puumaja seintesse sisse ehitatud. Köök, mis muutus liiga kitsaks, sest Krister tahtis ruumi baariletile ja oma muusikaautomaadile. Vannituba, mis jäigi remontimata, sest Krister ostis laenatud raha eest vana auto, millega ei tohtinud sõita. Ja veranda, kuhu jäi uus põrand tegemata, sest raha, mille eest nad pidid puitu ostma, lõppes otsa enne, kui nad üldse ehitusfirmaga ühendust jõudsid võtta. (lk 40-41)
Selleks, et jaksata, peab inimene töö- ja eraelu lahus hoidma, eriti siis, kui ta on üksikema. Jõuvarud ei ole lõputud. (lk 41)
Terve puhkepäeva öö taksot sõita pole just kerge töö. Lisaks öise laevaga tulnud reisijatele, kellel on kaasas nii palju pagasit, nagu kavatseksid nad Sandöl talvituda, ja kes nääklevad üksteisega selle pärast, kus on taksojärjekord ja kes oli esimesena sildi juures, on veel lobamokad, kes tahavad kõrtsist koju minna ja hinna pärast tingida, või inimesed, kes peavad haiglasse sünnitama minema, või naised, kes on mehega tülli läinud ja kavatsevad öö oma õe juures veeta ning on raha koju unustanud. (lk 45)
Naerdes kirjeldas ta tõelisi veidrikke, kes ei olnud eluilmas oma jalga Fårölt välja saanud. Miks peaks minema, kui ollakse maailma keskpunkt ja kõik muu on perifeeria? Kirikhärrast, kellel jalg pärast pidu pedaalil libises ja ta oma autoga kurvi taga otse Hulda aeda põrutas. "Kulla Hulda, see on ainult sinu hingekarjane, kes tuleb. Ole ainult rahulik, sinu hingekarjane tuleb." (lk 47)
Politseiinspektor Jesper Ek istus köögilaua ääres ja jälgis Sonja Cederrothi, kes käis küpsisepurkidega sahvri ja köögi vahet. Puna-rohe-kollane plekkpurk, mille karpe sai üksteise sisse panna, oli Jesper Ekile vanaema juurest tuttav. Siin pandi lauale seakõrvu, pähkliküpsiseid ja martsipanikorvikesi, vahvleid ja tohutu suuri safranikukleid. Siis tulid mokaküpsised, koduse võikreemiga tehtud šokolaadirullbiskviit, muretaignaküpsised ja kookoseküpsised.

"Minu pärast ei ole küll vaja tüli teha," katsetas Ek, ent Sonja ainult naeratas. "Võib-olla mandril lepitakse seitsme sordiga, aga me oleme praegu Gotlandil. Siin heade asjadega ei koonerdata." (lk 48)

Mitmepäevane unevaegus tekitab kummalise afaasiavormi, inimene kobab nimisõnu otsida ega mäleta oma lähimate kaastöötajate nimesid. Kui tavalised inimesed taipaksid, kui viletsas seisundis on nende valvearst pärast tööl oldud nädalavahetust, siis nad küll oma elu ja tervist tema kätesse ei usaldaks. Veoautojuht peab iga nelja ja poole tunni tagant puhkama, arst võib ööpäev läbi töötada ja temalt oodatakse veel ka empaatiavõimet. (lk 50-51)
Koostöö kolleeg Morgan Perssoniga oleks imehästi sujunud, kui poleks olnud tema kehva arusaamist sellest, missugused seadused juhivad tegelikkust, milles teised inimesed elavad. Kas autosid on vaja tankida? Kas telefon lülitatakse välja, kui arve on maksmata? Kas toit läheb pahaks? (lk 52)
Näitemäng oli tegelikult osa ahvatlusest, see, et saad iga kord ise rolli mängida: Pariisi kunstigalerii omanik, projekteerija Riviera ehitusringkondades, luuretööd tegev politseinik, tuletõrje päästejuht, ulukikütt Gambias. Kõik, millest oled poisikesena unistanud, aga mis iialgi täide ei läinud, ja ei peagi minema, sest saad fantaasiates kõik selle läbi elada, ilma et peaksid käsi mustaks tegema või oma elu ohtu seadma. Oluline on see, kuidas teised sind näevad, kas nad usuvad su nägemusi. Ja veel see kaif, kui oled oma osa harjutanud ja kohtad Internetis sobivat vastasmängijat ning siis temaga tegelikkuses kokku saad. (lk 67-68)
Ometi oli päriselt juhtunud, et ta elas terve nädala kartulikeeduvee, idude ja seesamiseemnete peal, sest naine, kes just sel ajal tema elus oli, oli taimetoitlane. Ta ei tohtinud pükste peal isegi nahkrihma kanda, aga just sel nädalal ei olnud sel mingit vahet. Hullem oli viirukisuitsuga. Haagissuvila talub seda kraami üsna vähe ja see konkureeris tema enda piibutubaka lõhnaga. Omaenda urust väljasuitsetatud, tundis ta ennast kodutuna. Kui naine pärast seda ootas, et ta sööks Västerviki kämpingu meestekempsu tagant korjatud nõgeseid, sai mõõt täis. See ületas taluvuse piiri. (lk 68)
Kristeri arvates oli kogu asi suureks puhutud. Justkui oleks ajas sada aastat tagasi mindud, kui arst oli ainuvalitseja ja tema sõna seaduseks, arvas mees. "Me elame kahekümne esimesel sajandil, mitte eelmisel sajandivahetusel. Patsiente tuleb informeerida ja nad peavad nõusoleku andma." "Jah," vastas Maria, "aga viirused ei hooli sellest, kas inimesed on nõusoleku andnud. Need elavad oma elu." (lk 74)
"Esmajärjekorras peavad abi saama nakatunud, teises järjekorras need, kes on nakkusohus, ja need, kelle immuunsüsteem on mingil muul põhjusel nõrk, südame- või kopsuhaiged, inimesed, kes on elatanud või muul moel nõrgestatud," arvas Åsa Gahnström. Ent poliitikute nimekiri oli teistsugune. Esmajärjekorras peavad ravimit saama valitsus, parlament, maakondade ja valdade poliitikud ning maavalitsuste ametnikud, siis need, kes töötavad haiglates, polikliinikute töötajad, need, kes tegelevad elektrivarustuse, veevarustuse ja prügiveoga. Kindlustada tuleb ka need, kes toodavad ja transpordivad toiduaineid. (lk 76)
[Saatejuht:] "Kas ravimit on üldse nii palju, et kõigile jätkuks? Mina ja Rootsi rahvas koos minuga nõuame vastust sellele küsimusele. Kui hästi me valmis oleme?"

Epidemioloog läks juuksejuurteni punaseks. "Meie valmisolek on hea ja pikemas perspektiivis saavad ravimit kõik, kui see peaks vajalikuks osutuma. Aga resistentsuse väljakujunemise peale mõeldes tahame praegu ravimi liigse tarvitamisega ettevaatlikud olla. Seega pole üldine profülaktiline ravi aktuaalne, kuni me olukorda kontrollime."

Naine valetas. Intuitiivselt tekkis tunne, et see ei ole kogu tõde. Tõenäoliselt oli nende sõnade taga olev tegelikkus palju hirmuäratavam, kui nad kuulda said. (lk 77)

Jonatan Eriksson taipas oma eksitust kohe, kui kõne katkestati. Torust kostev pidev toon puuris ennast rinde alla. Mida ta oli öelnud? "Ma ei kavatse seda sinuga siin arutada, kui sa adekvaatne ei ole. See on meile mõlemale alandav." Pärast seda, kui Nina oli neli korda üha solvavama hääletooniga helistanud, ei olnud tema aju valmis selleks, et viies kõne võiks olla kelleltki teiselt. Intelligentsuse testides nimetati seda "loogiliseks järelduseks", tegelikkuses asjad niimoodi ei käi. (lk 78)
Ennelõunal toimunud telefoninõupidamisel maalis epidemioloog teistsuguse pildi kui see, millest pressile teada anti. Kriisijuhtimise amet ei olnud suutnud koguneda ja tööjaotus oli segane. Kaheteistkümne uue haigestunuga oli olukord hirmuäratavam, kui keegi neist oli suutnud ette kujutada. Kui palju inimesi veel haigeks jääb? Praeguses olukorras ei olnud muud teed, kui kaardid lauale lüüa ja tõsiasjad teatavaks teha. Meil ei ole piisavalt ravimeid. (lk 85)
Helistas epidemioloog Åsa Gahnström.

"Ma oletan, et said äsja samasuguse info nagu mina, ja loomulikult ei tohi sellest avalikult rääkida. Kui see välja imbub, et meil ei ole tõhusat ravimit pakkuda, siis tuleb meil tegemist teha niisuguse luupainajaliku olukorraga, mida keegi ette kujutada ei suuda." (lk 87)

"Kas see jutt võib meie vahele jääda?" küsis Jonatan ja ootas Maria vastuse ära, enne kui jätkas. "Me saime just kinnituse Tamiflu kohta ja seda linnugripi tüve see ei võta. Aga väike lootus on. Ravimid on väljatöötamisel ja ehk saab mõne neist arvatust kiiremini käiku lasta ning parimal juhul see mõjub. Me töötame iga minut selle kallal, et ravimit õigel ajal saada. Praegu ei saa me haigust millegi muuga ära hoida kui isoleerimise ja põhiliste hügieeninõuetega. Nii hull on asi. Ja ometi on see parem kui üldse mitte ravida." (lk 89)
"Vahel ma mõtlen, et see, et inimesed jaksavad aastast aastasse koos olla, on palju kummalisem kui see, et nad lahku lähevad," lausus Jonatan. "Kui me järgmise lüüsi ette jõuame, pead sa veel ühe turvaürbi selga panema. Sa näed välja nagu kosmonaut, aga poiss hakkab sellega juba ära harjuma."

"Kas sina oled ka lahutatud? Vabandust, see oli vist ebadiskreetne küsimus. Aga minu arust on arsti ja patsiendi suhetes midagi tohutult ebavõrdset ja küsida "Kuidas sinu endaga lood on?" tundub harva sobilik."

"Ma olen abielus, ja omavahel öeldes on see sulaselge põrgu."

"Ja sul ei ole kellegagi rääkida, eks?" (lk 90)

Üks nõrk lootus oli. Viirusevastane ravim Tamivir, millest üks Hiina firma arvatavasti piraatkoopia tegi, enne kui see turuletoomiseks valmis sai. Kui välja tuleks, et tervishoiuamet on ostnud ravimi piraatkoopia, läheks põrgu lahti, aga kui küsimus on elude päästmises, ajab häda härja kaevu. Endiselt oodati vastust nõudmisele, et suurtootjad annaksid Gotlandile ravimit eelisjärjekorras. Hetkel oli neli meditsiinisekretäri pandud otsima, mida Internetiärist välja sõeluda õnnestub, kui mingit muud võimalust ei tule. Annaks taevas, et seda teenust kunagi kasutama ei peaks. (lk 93)
Olukord hakkas üle jõu käima. Personal, kes ei olnud haigeks jäänud, töötas ööpäev läbi. Lisatööjõud, kes oleks pidanud eile tulema ja nad välja vahetama, ei olnud veel kohale jõudnud; Sotsiaalameti ja vastavate ametiühingute vahel käisid läbirääkimised selle üle, kas see on tööst keeldumine või ei, kui inimene ei soostu täitma oma ametikohustusi olukorras, kus nakatumise risk on nii tohutu, ja haiguslehe võtjate arv haigla ning sanatooriumi töötajate seas aina kasvas. Kõige parema meelega taheti töötajaid, kellel oleksid nakkusosakonnas töötamise kogemused. Ilmselt tuleb sellest ambitsioonist juba enne õhtut loobuda ja leppida nende töökatega, kes tahavad aidata. (lk 114)
Leti taga olev meditsiiniõde kandis helerohelist kostüümi, valget pluusi ja salli nagu stjuardess. Tema juuksed olid moekasse soengusse üles sätitud ning jalas olid tal kõrge kontsaga kingad. Teised õed olid samasugused. Kenasti riides. Leebe häälega. Sujuvate meeldivate liigutustega. Ei mingit kiirustamist. Kõrged kontsad tippisid mööda põrandat. Jäi ainult oodata, et kohe näitab ennast täies univormis lennukikomandör, kuldsed tiivad pintsakurevääridel. Aga ta ei ilmunudki nähtavale ja mööduvad meesarstid tundusid dress code'i täiesti unustanud olevat, nad loivasid ringi, puukingad jalas ja kortsunud valged kitlid seljas. (lk 129-130)
"Sandra oli väga kompetentne õde. Me oleme oma töötajate palkamisel ülimalt hoolikad. Peabki olema, eriti kui asutad äri Rootsi-suguses riigis, kus on nii destruktiivne ettevõtluspoliitika, mis ei võimalda niisama lihtsalt vahetada välja tervishoiualale täiesti sobimatuks osutunud personali." (lk 131)
"Praeguses olukorras oleks meil vaja anda profülaktika mõttes rohtu kogu elanikkonnale ja kõige parem oleks alustada kogu riigis massilist vaktsineerimist, et meil üldse mingit lootust oleks."

"Tegelikult andis rahvatervise minister juba veebruaris, kui valmisolekuplaani tutvustati, lubaduse tagada kõigi jaoks vaktsiin," torkas Morgan vahele.

"Naeruväärne, kui asi nii tõsine ei oleks. Praeguses olukorras peaksime kogu elanikkonda kaks korda vaktsineerima, see teeb kaheksateist miljonit annust. Ta ei öelnud sõnagi selle kohta, kust vaktsiin peaks tulema." Åsa ohkas taas ja masseeris oma tuikavaid oimukohti. (lk 142)

[Emil:] "Ma tahaksin teada, missugune inimene siis on, kui ta on surnud. Kas ta on mingisugune aur, kas ta saab ise valida, kas olla udu või inimene või nagu pilv, mis võib olla ükskõik mis: suure ninaga vanamehenägu või nõid või vahukooretort või väike kiir, mis lukuaugust läbi pääseb. Ma tahaksin teada, kas inimene saab ise otsustada, kus ta on, kui ta on surnud. Sel juhul tahan ma siit ära. Mis sina arvad, emme?" (lk 147)
"Kui palju vaktsineerimine siis maksma hakkab?"

"Me oleme mõelnud küsida ühe süsti eest kakskümmend viis tuhat krooni. Eelduste kohaselt on kaitse kaheksakümmend viis protsenti ja inimene võib täieliku efektiga arvestada kahe kuni kolme nädala pärast."

"See on suur summa. Tekib küsimus, kas tavalisel inimesel on selleks raha. Kas ei tundu tohutult ebaõiglane, et need, kes suudavad enda eest ise maksta, saavad järjekorras ettepoole?"

"Me arvestame ju sellega, et riik tuleb appi ja toetab. Mõnele võib see olla suur raha. Aga kui keegi tahab enda eest ise maksta ja maksusüsteemi mitte koormata, siis ei näe ma selles mingit ebaõiglust, vastupidi. Siis jääb tervishoiu- ja meditsiiniosakonnal ravimite ostuks rohkem raha järele." (lk 150)

[Ebba:] "Needus seisneb selles, et mitte keegi ei usu tema ennustusi. Nii räägib müüt Kassandrast. Keegi ei usu teda, välja arvatud ehk Tobias, kelle ta on täielikult oma võimu alla saanud, nõid sihuke. Ei, kullake, kõik on rahulik. Ma tean, et Tobias armastab sind ja ei vahetaks sind isegi ühe öö vastu Cindy Crawfordiga. Kassandrat ei tasu küll väga tõsiselt võtta. Ta on tõeline Krösa-Maja, kes näeb igal pool ohtusid ja halbu märke. Aastatuhande vahetusel pani ta terve osakonna jooditablette varuma, juhuks kui mingi eksituse tõttu toimub tuumaplahvatus. Siis ajas ta meile hirmu nahka ebolaviiruse ja multiresistentse tuberkuloosiga, ja nüüd on linnugripp. Linnugripp, häh! Millega ta järgmiseks välja tuleb? Rohutirtsude ja lepatriinude ja ragnarökiga?" (lk 160-161)
"Kõik politseinikud vaktsineeritakse linnugripi vastu. Politseinikud ja peaminister oma semudega, oleme peenes seltskonnas. Muidugi. Lähed lihtsalt otseteed puhkeruumi, kus istub Õde Tõde. Meie saame tasuta. Kas mõikad, mihuke panustamine politseisüsteemi. Nende arust oleme me igaüks väärt kakskümmend viis tuhat pluss tabletid, kuule, see teeb... kolmkümmend viis tuhat. Kui riietusruumis peeglisse vaatasin, tundsingi ennast natuke kenama, natuke intelligentsema ja kindlasti hinnatuma inimesena. Oled tõesti seda väärt, et sinusse panustada. Me saame Tamiviri seni, kuni linnugripp kestab. Arvestatakse veel kuue nädalaga. See on ju hea tükk raha. Kuigi mina võtaksin parema meelega kogu summa korraga välja ja põrutaksin hoopis mõnda Vahemere äärsesse paradiisi." (lk 162)
Ta lamas sel ööl kaua ärkvel ja kuulas vihmasadu. See tuli talitsematult ja lohutamatult nagu nutt ning vastu hommikut muutusid puudelt langevad piisad vaikseks nuuksumiseks. Ma ei ole vallaline. Vallaline on otsustanud ise hakkama saada ja vabaduses elada. Tegelikult olen ma lihtsalt üksik, mõtles ta. (lk 180-181)
[Hartman:] "Ma tunnen, et see tõke, mis ei lase inimesel amokki jooksma hakata, on väga habras, tegelikult ainult õhuke pindmine võõp. Kui asi tõepoolest nii kaugele läheb, olen ma valmis tapma, et Marianne saaks elada. Nii kohutavalt primitiivne on inimene, kui jutt on olulistest asjadest." (lk 182)
"Ma olen sinus pettunud, Reine," ütleb naine kindlasti ja poeb talle päris lähedale, nii et ta tunneb oma näol naise hingeõhku. Samal ajal puudutab naine tema kuklajuukseid. See ei ole silitamine, vaid solvang, naine teadis, kuidas ta seda ei salli, et tema emal oli kombeks teda kuklast tutistada, rääkides samal ajal, missugune ta peaks olema. Kui nendevaheline leping veel pidas, oli ta sellest ühel usalduslikul hetkel naisele rääkinud. Leping sõlmitakse rahuajal, et see kehtiks lahingus. Naine oli alati valmis iga üleolekut ära kasutama. (lk 223)