Nimisõna

Draama

• Mitrofan: (annab talle raamatu) Näe, grammatikat.

Pravdin: (võttes raamatu). Näen. See on grammatika. Mida te siis sellest teate?

Mitrofan: Palju. Nimisõna ja omadussõna...

Pravdin: Näiteks uks — mis sõna see on: nimi- või omadussõna?

Mitrofan: Uks? Misuke uks?

Pravdin: Missugune uks! See siin.

Mitrofan: See? Omadussõna.

Pravdin: Miks siis?

Mitrofan: Sellepärast, et ta on omal kohal. Vaat sahvril on uks kuuendat nädalat üles panemata: see on siis esialgu nimisõna.

Pravdin: Sõna lollpea on siis sinu arvates omadussõna, sellepärast, et teda omistatakse rumalale inimesele.

Mitrofan: Teadagi.

• Deniss Fonvizin, "Äbarik", IV vaatus, 8. stseen. Tõlkinud Aita Kurfeldt. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 61

Proosa

• Epiteet peaks olema nimisõna armuke, kuid mitte iial selle seaduslik abikaasa.
  • Alphonse Daudet, "Notes sur la vie" (Paris: E. Fasquelle, 1899, lk 3)

• Nimisõna on pea, tegusõna on jalg, omadussõna on käed. Ajakirjanikud kirjutavad kätega.
  • Karl Kraus, "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. Loomingu Raamatukogu, nr 31, 1999, lk 68

• Süstemaatilise polüseemia mallid võtavad üldistatult kokku nimisõna iseäraliku võime "venida" vajadusel tähistama väga mitmesuguseid asju: kui eset, siis ka (sellega seonduvat) tegevust, (selle) materjali, (selle sisse mahtuvat) kogust jm; kui asutust, siis ka sealseid inimesi, samuti hoonet, kus asutus toimib, vahel ka tegevust. Eks peitub selleski seesama keeleökonoomia: on väga mugav kasutada üht ja sama sõna ühe situatsiooni kõigi osaliste (elementide) jaoks. Siiski ei tohi teate edastaja valvsust päris kaotada: ta peab veenduma, et teade läks pärale nii, nagu ta välja saadeti, nagu ta mõte (sisu) oli. Kui see ei õnnestu, sest rikutud on vähima pingutuse põhimõtte seesmist tasakaalu, siis on sujuv suhtlus häiritud. (lk 20)
  • Margit Langemets, "Kui palju ja kuidas on sõnadel eri tähendusi?", Oma Keel, nr 19, sügis 2009, lk 13–20

Luule

• A

Kui A-maal arsid lugesid
veel keisriks Adobrandi,
nad juuksed kuhja sugesid
ja ninna rõngad pandi.

Suur oli Adobrandi riik,
kuid kõnest polnud mõnu:
vaid üks neil oli sõnaliik,
ei muud kui nimisõnu.

Kes süüa tahtis, ütles "Nälg",
kes juua, "Janu!" hõikas
ning puudus teost ja tahtest jälg
ses keeles, veidi võikas.

• James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 109-110 (ptk "Neljas päev")