Deniss Fonvizin

Deniss Ivanovitš Fonvizin (Денис Иванович Фонвизин), 14. aprill [vkj 3. aprill] 1745 — 12. detsember [vkj 1. detsember] 1792) oli vene valgustusaja kirjanik ja näitekirjanik. Eesti keeles on Aita Kurfeldti tõlkes avaldatud tema tuntuim komöödia "Äbarik" (Недоросль). Ilmunud on kaks väljaannet:

• Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946
• Tallinn : Eesti Raamat, 1968

Deniss Fonvizin. Gravüür tema kogutud teoste väljaandest 1793

Äbarik

Tsitaadid väljaandest Deniss Fonvizin, "Äbarik". Tõlkinud Aita Kurfeldt. Tallinn: Eesti Raamat 1968

• [Skotinin:] Kui palju naabrid mulle ka ülekohut pole teinud, kui palju kahju tekitanud, ei ole mina kellegi käest kohtu kaudu nõudma läinud, vaid selle asemel, et kohut käia, pigistan iga kahju oma talupoegade käest välja — nõnda pole ka jälgi järel.

[Prostakov:] See on õige, vennas: kogu ümbruskond räägib, et sina kogud meisterlikult obrokit.

[Proua Prostakova:] Sa võiksid meid õpetada, armas veli. Meie ei oska mitte kuidagi. Sestsaadik kui me kõik, mis talupoegadel oli, ära võtsime, ei suuda enam midagi välja pigistada. Päris häda! (I vaatus, 5. stseen, lk 11)

• [Starodum:] Õukonnast sunnitakse lahkuma kahel viisil, mu sõber: kas vihastatakse sinu peale või vihastatakse sind. Ma ei hakanud ootama ei üht ega teist. Otsustasin, et parem on elada omas kodus kui võõras eestoas.

[Pravdin:] Niisiis lahkusite õukonnast tühjalt? (Avab oma tubakatoosi.)

[Starodum:] (võtab Pravdinilt tubakat). Kuidas tühjalt? Tubakatoosi hind on viissada rubla. Kaupmehe juurde tuli kaks meest. Üks maksis raha ja tõi koju tubakatoosi; teine tuli koju ilma tubakatoosita. Ja sina arvad, et teine tuli koju tühjalt? Eksid. Ta tõi oma viissada rubla tervelt tagasi. Mina lahkusin õukonnast ilma külade, ilma lindi, ilma aukraadideta, aga oma vara tõin ma tervelt tagasi: oma hinge, oma au, oma põhimõtted.

[Pravdin:] Teie põhimõtetega inimesi ei pea mitte õukonnast ära laskma, vaid õukonda kutsuma.

[Starodum:] Kutsuma? Milleks?

[Pravdin:] Selleks, mille jaoks haigete juurde arsti kutsutakse.

[Starodum:] Eksid, mu sõber! Asjatu on kutsuda arsti parandamatult haigete juurde. Siin arst ei aita, ennemini võib veel talle endale haigus külge hakata. (III vaatus, 1. stseen, lk 32-33)

• [Starodum:] Lastele? Jätta rikkust lastele! Ei tule mul pähegi. Kui nad on targad, saavad nad ilma selleta läbi; rumalat poega ei aita aga rikkuski. Ma olen näinud mehi kuldsetes kaftanites, aga tinast peaga. Ei, mu sõber! Raha olemasolu ei tähenda inimliku väärikuse olemasolu. Kullast puuslik on ikkagi puuslik. (III vaatus, 2. stseen, lk 34)

• [Tsõfirkin:]. Ülesanne: sa läksid mööda teed, ütleme, minuga. Noh, võtame veel kas või Sidorõtši kaasa. Meie kolmekesi leidsime...

[Mitrofan:] (kirjutab). Kolmekesi.

[Tsõfirkin:] ... teel, ütleme, näiteks kolmsada rubla.

[Mitrofan:] (kirjutab). Kolmsada.

[Tsõfirkin:] Läks jagamiseks. Arva õige ära, kui palju iga mehe peale tuleb?

[Mitrofan:] (arvutades, sosistab). Üks kord kolm on kolm, üks kord null on null, üks kord null on null.

[Proua Prostakova:] Mis, mis jagamine see on?

[Mitrofan:] Näe, kolmsada rubla, mis me leidsime, tuleb kolme vahel ära jagada.

[Proua Prostakova:] Tühi lori, kullake! Kui oled raha leidnud, ära jaga kellegagi. Võta kõik endale, Mitrofanuška! Ära õpi seda rumalat teadust. (III vaatus, 7. stseen, lk 44)

• [Wralmann:] Frouake! Mis sul faja on? Kas poeg, niiseke nagu on, ja andku jumal tervis; või ülitark poeg, nenda ütlema, Aristoteles, ja hauda.

[Proua Prostakova:] Ah, mis hirmus, Adam Adamõtš! Ta juba niigi sõi eile väga hooletult õhtust.

[Wralmann:] Arva ise, frouake, kui jõi kõht liiga teis — heda; aga peekene ju tal hoopis nõrgem kõhust, panema see liiga teis, jummal hoidku!

[Proua Prostakova:] Sul on õigus, Adam Adamõtš! Aga mis sa teed ära! Kui laps pole midagi õppinud ja läheb, ütleme, sinna Peterburisse: öeldakse, et loll. Tarku on tänapäeval siginenud palju. Neid ma kardangi.

[Wralmann:] Mis seal kartma, armas frouake? Mõistlik inimene eal ei hakkab temaga norima, eal ei hakkab temaga faidlema: aga targadega tema era tee tegemine, ja ongi jummala önnistus.

[Proua Prostakova:] Vaat, kuidas sa maailmas elama pead, Mitrofanuška!

[Mitrofan:] Ma ei armasta ka ise tarku, ema. Omasugune on alati parem. (III vaatus, 8. stseen, lk 45-46)

• [Starodum:] Milleks suurustleda mõistusega, mu sõber? Mõistus, kui ta on ainult mõistus, on kõige tühisem asi. Me näeme üliterase mõistusega halbu abikaasasid, halbu isasid, halbu kodanikke. Tõelise väärtuse annab mõistusele kombelisus: ilma selleta on tark inimene koletis. See seisab võrdlematult kõrgemal igasugusest mõistuse teravusest. (IV vaatus, 2. stseen, lk 52)

• [Mitrofan:] (annab talle raamatu) Näe, grammatikat.

[Pravdin:] (võttes raamatu). Näen. See on grammatika. Mida te siis sellest teate?

[Mitrofan:] Palju. Nimisõna ja omadussõna...

[Pravdin:] Näiteks uks — mis sõna see on: nimi- või omadussõna?

[Mitrofan:] Uks? Misuke uks?

[Pravdin:] Missugune uks! See siin.

[Mitrofan:] See? Omadussõna.

[Pravdin:] Miks siis?

[Mitrofan:] Sellepärast, et ta on omal kohal. Vaat sahvril on uks kuuendat nädalat üles panemata: see on siis esialgu nimisõna.

[Pravdin:] Sõna lollpea on siis sinu arvates omadussõna, sellepärast, et teda omistatakse rumalale inimesele.

[Mitrofan:] Teadagi. (IV vaatus, 8. stseen, lk 61)

• [Proua Prostakova:] (Pravdinile). Kuidas see’nd oligi, kullake, kuidas sa seda teadust nimetasid?

[Pravdin:] Geograafia.

[Proua Prostakova:] (Mitrofanile). Kuuled, eorgahvia.

[Mitrofan:] Mis asi see on? Issand jumal! Kohe noaga kõri kallal.

[Proua Prostakova:] (Pravdinile). Muidugi, kullake. Aga ole lahke, ütle talle, mis teadus see on: küll ta siis jutustab sellest.

[Pravdin:] Maa kirjeldus.

[Proua Prostakova:] (Starodumile). Aga milleks seda, ütleme, võiks tarvis minna?

[Starodum:] Kõlbaks, ütleme, kas või selle jaoks, et kui juhtuks vaja olema kuskile sõita, siis tead, kuhu sõidad.

[Proua Prostakova:] Ah, kullake! Milleks siis voorimehed on? See on nende asi. See ei olegi ju aadlikkude teadus. Aadlikul tarvitseb ainult ütelda: vii mind sinna — ja viiakse, kuhu soovid. Usu mind, kullake, et see, mida Mitrofanuška ei tea, on kindlasti mõttetus.

[Starodum:] Oo, muidugi, proua. Inimlikus harimatuses on väga trööstiv lugeda mõttetuseks kõike seda, mida sa ei tea. (IV vaatus, 8. stseen, lk 62-63)

• [Skotinin:] Ja kui tõendada, et õppimine on rumalus, siis võtame onu Vavila Faleleitši. Kirjatarkusest pole temalt keegi kuulnud ega tahtnud tema kelleltki kuulda. Aga missugune nupp oli!

[Pravdin:] Missugune siis?

[Skotinin:] Vaat mis temaga eluajal juhtus. Purjuspäi kihutas teine ratsa tulise teldri seljas suure hooga kiviväravasse. Oli hea põrakas mees, värav oli madal: unustas kummardada, ja raksatas otsaesisega vastu värava põikpalki, nii et vajus kuklaga vastu sabarihma, ja niiviisi selili viiski erk hobune ta väravast läbi majatrepi ette. Ma tahaksin teada, kas on maailmas õpetatud otsaesist, mis niisugusest vopsust poleks koost lagunenud. Onu aga, igavene mälestus talle, küsis toibudes ainult: "Kas värav on terve?" (IV vaatus, 8. stseen, lk 63)

• [Pravdin:] Mille eest te tahate oma teenreid karistada?

[Proua Prostakova:] Ah, kullake! Mis küsimus see on? Kas mul ei ole võimu oma teenrite üle?

[Pravdin:] Teie arvate endal õiguse olevat kakelda siis, kui teil pähe tuleb?

[Skotinin:] Kas siis aadlik ei tohi teenrit läbi kolkida, millal ta tahab?

[Pravdin:] Millal tahab! Aga mis tahtmine see on? Sa oled tõeline Skotinin! (Pr Prostakovale) Ei, proua, kellelgi pole voli türanni mängida.

[Proua Prostakova:] Ei ole voli! Aadlikul ei ole voli teenrit läbi peksta, kui ta tahab! Milleks on meile siis antud ukaas aadliseisuse vabadusest? (V vaatus, 4. stseen, lk 70)

• [Pravdin:] (Skotininile). Ja kõigepealt veel sina. Ma olen kuulnud, et sa sigadega võrdlematult paremini ümber käid kui inimestega...

[Skotinin:] Sa mu armuline isand! Kuidas peakski mu süda inimeste poole hoidma? Mõtle ise: inimesed näitavad minu ees oma tarkust, sigade hulgas olen mina ise kõige targem. (V vaatus, 4. stseen, lk 71)

Välislingid

• "Недоросль" vene vikitekstides