Aita Kurfeldt

Eesti tõlkija ja tantsija

Aita Kurfeldt (kuni 1936 Auguste Therese Kurfeldt, perekonnanimi alates 1936 Hanko ja Kurfeldt-Hanko; tõlkijanimi ka Justa Kurfeldt; eesnimi alates 1939 Aita; 2. jaanuar 1901 Tallinn – 2. november 1979 Tallinn) oli eesti tõlkija ja tantsija, etnoloog ja raamatupidaja.


"Miguel de Cervantes Saavedra"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Justa Kurfeldt, "Miguel de Cervantes Saavedra", 1934.

  • Ja ikka edasi kannab võidutuul Hispaania kuninga sõjalippu, nii Euroopas kui Uues Maailmas, Aafrika rannikul, üle Vaiske ookeani kuni Filipiini saarteni. Hispaania muutub vägevaimaks riigiks maailmas. (lk 6)
  • Kolumbusele oli järgnenud terve rida teisi avastajaid ja vallutajaid - konkistadoore. Metsikus seiklushimus sõitsid nad välja tundmatuile meredele, et leida uusi mandreid ja saari, ennenägematuid aardeid. Mitte endale ei võitnud nad neid maid, vaid kuningale. Kuningale ja katoliku kirikule. (lk 7)
  • Pöördepunktiks tema [Philipp II] valitsuses, koguni terves Hispaania ajaloos, on armaada hukkumine (1588), mille ta oli välja saatnud Inglismaa vastu. Umbes 130 laeva pidid kaitsma katoliku Jumala au. Markii de Santa Cruz, kes oli organiseerinud armaada, suri kohe retke algul, ja Philipp II määras tema järeletulijaks hertsog Medina Sidonia. Viimane palus alandlikult vabastada end sellelt kohalt, kuna ta ei teadvat midagi merestrateegiast. Kuningas vastas talle, et laevastiku admiraliks on Jumal ise. Kuid nii ei saadud viia hispaanlasi võidule. (lk 7-8)
  • Summutatakse iga teisitimõtlemine. Valju raamatute kontroll ei võimalda ühelgi vabamal, uuemal "ketserlikul" ideel tungida Hispaaniasse. Iga välismõju hüljatakse. Oma vaimlise arengu hinnaga Hispaania päästabki katoliku usu puhtuse, sulgudes oma keskaegseise vaimupiiridesse. (lk 9)
  • Üldse see asumaade kuld, mis oleks pidanud õieti rikastama hispaania rahvast, tuli talle kahjuks, hävitades, selle, mis on iga rahvamajanduse aluseks - isikliku töö tahte. Selle asemele tuli juhus. MIlleks näha vaeva igapäevase tööga, kui ühe õnneliku retkega võis leida muinasjutulisi aardeid, milliseid enne polnud näinud ühegi eurooplase silm. Ja olidki varad raisatud, siis jäi ometi veel üle mungaseisus, klooster, kus võis auga, ilma midagi tegemata, lõpetada elupäevad.
Selline oli hispaania rahvas tol ajal: vaimulikud, vaesed hidalgod ja kõik muud - kerjused. Väljaspool kirikut liikus kogu elu nende kahe pooluse vahel: sangarlus ja nälg. (lk 10)
  • Kultuuril ja kunstil on iseenda rütm, mis ei lange kokku riikliku elu omaga. Hispaania võim kulmineerub Karl V valitsemisaja lõpul ja Philipp II algupäevil, kultuuri õitseng aga järgneb veidi hiljem, Philipp III ja IV ajal. Sel ajal annab Hispaania maailmale kirjandusliku rikkuse, millega võib võistelda vaid Inglismaa, kuid mida temagi ei ületa. Teatrist lüürikani, müstilisest elamusest rakenduspsühholoogiani, didaktikast romaanini, kriitikast satiiri ja pamfleedini - igale alale ulatub uurima ja teostama hispaania vaim, igal alal olles pioneer. (lk 10)
  • Õieti polnud päris juhuslik, et rüütliromaan jõudis õitsengule maal, kus rüütliveended ja -tunded olid juurdunud nii sügavasse, kus nad olid otse rahva iseloomuomadus. Hispaania oli juba ammu elanud privilegeeritud rüütellikkusemaa. Sõjad mauridega, mis muutsid iga aadliku sõduriks, oldi soodustanud seda. Kõik vanad kroonikad ja romansid õhkuvad seda rüütellikkuse vaimu.
Rüütliromaanides aga muutub kõik liialduseks, tuleb juurde fantastiline element: nende romaanide tegelasil tuleb alati võidelda hiiglastega, kurjade võluritega, lohedega, hiigelsuurte vaenlasvägedega. Ja ikka osutub rüütel lõppeks võitjaks, saab tasuks harilikult kuningatrooni, kauni neiu, kelle pärast ta võidelnud. Ja kogu hispaania rahvas, eriti aga lihtrahva hulgad uskusid vaimustatult seda fantastikat.
Aga seegi on arusaadav, kui peame silmas hispaanlaste eksalteerunud usku üldse, usku imedesse, mis sündisid katoliku kiriku suuremaks auks, imedesse, mis olid toetanud esivanemate võitlust uksmatute vastu. (lk 12-13)
  • Viga seisis selles, et hispaania novellistid liiaks rõhutasid ajaviitlikku külge, püüdsid lugejaid köita intriigiga ja seejuures jätsid hooletusse vormiviimistluse. Nad vahetasid ära novelli anekdoodiga. (lk 16)

Tema kohtaRedigeeri

  • Olen tingimusteta imetlenud Aita Kurfeldti tõlkeid, suunanud neid lugema noori kirjandusõppureid - kellest mõnigi on pihtinud "vanast" "Don Quijotest" saadud üllatuslik-rabavat elamust ja "Koerte kõneluse" jutustusmaagiast vaimustumist; García Márqueze kui moodsa, koguni postmodernse autori omaksvõetus kõige laiemas lugejaskonnas on niikuinii teada - ning teda ühegi kahtluseta lugenud eesti hispanistika ja ühtlasi iberoromanistika rajajaks. Seda enam, et Aita Kurfeldt jõudis väga varakult, veel enne "Don Quijote" esimese osa esmast ilmumist, end avaldada ka uurimuslik-kriitilisel alal: tema sulest ilmus Tartus 1934. aastal lühimonograafia "Miguel de Cervantes Saavedra" – üks väheseid maailmakirjanduslikke monoteema käsitlusi eesti keeles raamatukaante vahel üldse.
  • Ella Ilbaku jälgedes oli Aita Kurfeldtki tollase modernse, loomulikkusele pürgiva balleti veendunud pooldajaid. Ilbakust märksa varem hakkas Kurfeldt avaldama kirjutisi tantsu kohta, need ilmusid 1930ndatel ajalehtedes. Üksnes arstide keeld sundis teda balletist loobuma ja katsetama tõlkijana.
  • Et sõda tähendas Aita Kurfeldtile tragöödiat, nagu eestlaste enamikule, pole raske ette kujutada. Kui silmitseda tema pikka väärttõlgete nimekirja, siis küll, jah: oli meie kultuuri õnn, et Aita Kurfeldt ei põgenenud Eestist. Sest paguluses tõlkeid ju peaaegu ei ilmunudki, kogu meie uuema tõlkekultuuri põhi on rajatud tolsamal süngel nõukogudeajal. Ent kuidas ja mis ebainimlike ohverduste, alanduste järel! Hankode kogu suguselts saadeti Siberisse, Aita Kurfeldt ise pääses ilmselt vaid tänu sellele, et tema õemees oli esimeste küüditamiste ajal veel "õiges kirjas" (hiljem polnud tolgi pääsu). Ta sai tööd tõlkijana, viis lõpule esmalt "Don Quijote" (esimene täielik otsetõlge eesti keelde, 1946-1947, hiljem sama põhjal kordustrükid 1955 ja 1987-1988). Ent siis avaldasid kirjandustegelastest parteiseltsimehed nurinat: Kurfeldt olevat Šolohhovi tõlkides kahandanud tolle "inimlikku soojust", või midagi sarnast. Kirjastus ei andnud enam talle tööd, ta pidi elatist teenima Moskva rändtsirkuse raamatupidajana ning seati seejärel julma valiku ette: kas lahutus August Hankost või igavesti unustada tõlketöö! Kurfeldt lahutas, kuid nii nagu ta ennegi oli August Hanko kolme lapse eest hoolitsenud ning siis Siberis viibivatele Hankodele heaks ingliks olnud, saatis edasi, salaja, mitmeid teid pidi, pakke "külmale maale". Kui pärast viitteist aastat Siberit naasis Eestisse kasupoeg Jüri Hanko, sai tolle ulualuseks 20 aastaks Aita Kurfeldti väike toake Tallinnas Karu tänavas, kus samas valmisid üksteise järel tõlked, mis Eestist maailmakultuuri osa on teinud.
 
Vikipeedias leidub artikkel