Polüseemia

ProosaRedigeeri

  • Paljude sõnatähenduste koha pealt on kognitiivse keeleteaduse esindajad umbes 1980-ndatel väitnud, et mida sagedam sõna, seda tuttavam ta on ning seda käepärasemalt oskab emakeelne kõneleja teda tarvitada. Inimesele juba tuttava sõna abil on lihtne (s.t ökonoomne) viidata igasugustele nähtustele, samuti on kerge sellele sõnale uusi tõlgendusi "külge pookida". Keeleuurijad on koguni arvanud, et ühe tähendusega sõnad on selle võrra vaesemad ning seetõttu ka raskemini omandatavad, et nad ei saa välja panna oma täit võimalikku semantilist sisu. (lk 14)
  • Keeled erinevad selle poolest, et mõnes keeles on polüseemiat rohkem, teises vähem – see oleneb keele tüübist. Kui keeles on vaja väljendada uut tähendust, siis näiteks prantsuse ja inglise keeles luuakse olemasolevale sõnale üsna hõlpsasti uus tähendus, aga soome ja eesti keeles moodustatakse pigem terve uus sõna, mis enamasti on liitsõna. Mõni keel aga eelistab hoopis sõnatuletust – sellisena on keeleteadlane František Čermák iseloomustanud näiteks tšehhi keelt. Selle pinnalt ongi öeldud, et nii prantsuse kui ka inglise keel on pigem polüseemialembesed keeled, samas kui soome keelt, nagu ka eesti keelt, iseloomustab eelkõige suur liitsõnarohkus. (lk 15)
  • Süstemaatilise polüseemia mallid võtavad üldistatult kokku nimisõna iseäraliku võime "venida" vajadusel tähistama väga mitmesuguseid asju: kui eset, siis ka (sellega seonduvat) tegevust, (selle) materjali, (selle sisse mahtuvat) kogust jm; kui asutust, siis ka sealseid inimesi, samuti hoonet, kus asutus toimib, vahel ka tegevust. Eks peitub selleski seesama keeleökonoomia: on väga mugav kasutada üht ja sama sõna ühe situatsiooni kõigi osaliste (elementide) jaoks. Siiski ei tohi teate edastaja valvsust päris kaotada: ta peab veenduma, et teade läks pärale nii, nagu ta välja saadeti, nagu ta mõte (sisu) oli. Kui see ei õnnestu, sest rikutud on vähima pingutuse põhimõtte seesmist tasakaalu, siis on sujuv suhtlus häiritud. (lk 20)