Margit Langemets

Margit Langemets (sündinud 8. jaanuaril 1961) on eesti keeleteadlane ja leksikograaf.

Artiklid

• Keel on nagu inimene: üle kõige meeldib talle arvatavasti olla "õnnelik, vaba ja laisk", nagu luuletas Betti Alver. Nõnda on keel ääretult osav teistelt laenama, pikki sõnu lühemaks tegema, võõraid häälikuid suupärasemaks mugandama, sama sõna uues tähenduses kasutama – kõik omaenda mugavuse ehk keeleökonoomia nimel. Teisalt on keel uudishimulik ja jutukas: ta toob meile maailmast aina uusi teateid kõikvõimalike maailma asjade kohta. Uudised jõuavad meieni enamasti kirjakeele vahendusel, uued sõnad tulevad keelde katkematu voona, olles teataval hetkel nii vajalikud, et ilma nendeta kohe üldse ei saa. On arvatud, et umbes kolmandik jääb neist püsima, teised viib aeg endaga kaasa.
• Paljud laenud ei tule üldse tühjale kohale, vaid olemasolevate sõnade kõrvale: kui ennemini usaldasime oma kõhutunnet või sisetunnet, siis nüüd sabatunnet. Samamoodi tuli omal ajal alamsaksa pott soomeugri paja asemele, germaanlaste priius on pisut alla vandunud slaavlaste vabadusele. Ent keeles on nad kõik alles.

Sabatunne ütleb, et meie keelel on hea elu.

• Margit Langemets, "EKI keelekool: sabatunne", Postimees, 11. september 2021

• Eestikeelse erialakeele ruumi ehitamine ja hoidmine on kallis. Suurt hulka paljudes valdkondades ära tehtud tööd, mis seni on füüsikute Kuuse ja Reivelti sõnul istunud "oma (juba armsaks saanud) andmebaasis", katab nüüd korralik pintsak, aga selle sisse peavad mahtuma ka ülejäänud. Pintsaku parajaks tegemise peaks tagama riik.
• Terminitöö sisulised küsimused on ajast aega ühed ja samad: mõni terminilooja on ülemäära fantaasiarohke, nagu XVII sajandil Urvaste pastor Johannes Gutslaff, mõni paneb kirja küll termini, aga jätab mõiste määratlemata, mõni peab terminiloomes ainuõigeks kiretut kujundlikkuseta objektivismi, teine lubab, võib-olla isegi eelistab kujundlikku keelt.
  • Margit Langemets, "Sõnaveebi teine tulemine", Sirp, 13.03.2020

• Eesti keel on sotsiaalne luksus – vähem kui ühemiljonilise rahva rahvuskeele toimimisvõimelisena hoidmine ei ole kasumlik. Kui tahame, et meie keel ja kultuur kestaks, peame teda kastma ja harima, kaitsma ja hoidma. Eesti Keele Instituut (EKI) on eesti keele kärner – kits sellesse rolli ei sobi.
• Eesti keelt uuritakse järjepidevalt ainult Eestis. See ei saagi olla ühegi teise riigi põhihuvi või kohustus. EKI on Eestis (loe: maailmas) ainuke asutus, mille peamine ülesanne on hea seista selle eest, et eesti keel säiliks riigikeelena. Teadust võib teha mujal ja ka programme arendada mujal, raamatuidki võib välja anda mitmel pool. Maailmas on umbes 6000 keelt, ning kui riike on maailmas umbes 200, siis riigikeeli omakorda ainult 100. Paljudel riikidel on mitu riigikeelt, aga võib olla ka vastupidi: on küll riigikeel, aga oma riiki pole, nagu Komis, Udmurtias või Marimaal. Eesti keelel on oma riik, ta on meie ainus riigikeel.
• Moodsal ajal näitab keele elujõudu keeletehnoloogia: elus on ja ellu jäävad keeled, milles oskab inimesega suhelda arvuti ja kodutehnika, mida saab arvuti abil automaatselt analüüsida, mille jaoks luuakse ja arendatakse keeleportaale ning ... mis on esindatud Google'i tõlkemasinas. Küllap on paljud märganud, et Google'i eesti tõlge läheb aina paremaks. Aga mispärast? Puhtalt sel põhjusel, et eesti keele (veebi)tekstide hulk, millele statistikas toetuda, aina kasvab. Mida rohkem eesti tekste, uusi ja vanu eesti sõnu veebis ringleb, seda paremini tõlkemasin töötab – ja seda elujõulisem on eesti keel. Pessimistide ennustuste järgi on 21. sajandi lõpuks maailmas alles vaid mõnikümmend keelt, eeskätt just need keeled, millel on tugev keeletehnoloogiline tugi. Eesti keel on ka ses osas maailma esisajas. Võib ütelda, et eesti keel on suur keel.
• Instituudi ülesanne on muu hulgas tagada eesti kirjakeele norm, mille seaduse järgi sätestab instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat – see on see keel, mida peetakse kirjakeeleks ja mille järgimist harituse tunnuseks.
• Kõik EKI veebisõnastikud, korpused, keele- ning kõnetehnoloogilised rakendused on avalikult ja tasuta kättesaadavad. Kui riik annaks enda käsutusest nende teoste ja teenuste autoriõigused avalik-õiguslikule asutusele, siis kuidas tagataks nende avalik tasuta kättesaadavus?
• Vana kirjakeele uurija ja tõlkija Kristiina Ross on oma sõnavõttudes aina rõhutanud, et kogu eesti keele uurimise koondamine ainult ühte institutsiooni on väga ohtlik. Dubleerimist on mõttekas vältida aladel, mida mujal maailmas niikuinii viljeldakse ning millega tegelemise katkemine Eestis ei tooks kaasa fataalseid tagajärgi ei vastavale valdkonnale ega Eestile.
• Keelejulgeolekust on varem kõnelnud Mart Rannut ja Sirje Kiin. Küllap nii mõnigi veel. Igatahes on EKI seisukohal, et eesti keele uurimist tuleks jätkuvalt toetada kõigis olemasolevates keskustes: Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis ja Eesti Keele Instituudis. Tühja dubleerimist ei ole, on sisuline koostöö ja sageli ka intrigeeriv teaduslik arutelu. Ning samamoodi, nagu Eesti kaitseväe väeosad asuvad Eesti eri paigus ja täidavad erinevaid ülesandeid, on ka keele jaoks vaja erinevaid "väeosasid", mis vähendavad eesti keele julgeolekuriski.
  • Margit Langemets, "Miks on vaja Eesti Keele Instituuti?", EPL, 13.08.2015

• Inimesed tarvitavad sõnu, lähtudes üldjoontes samadest põhimõtetest, mis nende muud elu juhivad: ennekõike universaalsest vähima pingutuse printsiibist, mille 1949. aastal sõnastas ameeriklane George Zipf, üks kvantitatiivse keeleteaduse alusepanijaid. Vähima pingutuse printsiip kujutab endast suisa loodusseaduse väega säästlikkust ja kokkuhoidu ehk ökonoomiat mis tahes valdkonnas, sealhulgas keeles. Ühtpidi võib ülimat säästlikkust võrrelda viitsimatusega mis tahes asja pärast veidikegi pingutada: kui näiteks mõelda sõnade ja nende tähenduste peale, siis võiks eeldada, et kasutajal võiks olla lihtsam tarvitada lühemat sõna, sest selle väljaütlemise peale kulub vähem energiat. Samuti võiks arvata, et oleks hõlpsam, kui igal sõnal oleks üks tähendus – siis ei peaks juurdlema, mis tähendust parasjagu silmas peetakse. Keeleandmete põhjal näeme, et kahest eeldusest on tõene vaid esimene. (lk 13)
• Sõna lühiduse ja sageduse seos on tõesti selline, et mida sagedam on sõna, seda lühem ta on: suurest kasutamisest on sõnad justkui lühemaks kulunud. [---] Niisiis on tõsi, et sõnu, mis vormilt on lihtsamad – siinsel juhul lühemad –, pruugitakse üldiselt meelsamini. Sidesõnad ja muud abisõnad kui kõige sagedasemad on kõigis keeltes ka kõige lühemad. (lk 13)
• Paljude sõnatähenduste koha pealt on kognitiivse keeleteaduse esindajad umbes 1980-ndatel väitnud, et mida sagedam sõna, seda tuttavam ta on ning seda käepärasemalt oskab emakeelne kõneleja teda tarvitada. Inimesele juba tuttava sõna abil on lihtne (s.t ökonoomne) viidata igasugustele nähtustele, samuti on kerge sellele sõnale uusi tõlgendusi "külge pookida". Keeleuurijad on koguni arvanud, et ühe tähendusega sõnad on selle võrra vaesemad ning seetõttu ka raskemini omandatavad, et nad ei saa välja panna oma täit võimalikku semantilist sisu. (lk 14)
• Keeled erinevad selle poolest, et mõnes keeles on polüseemiat rohkem, teises vähem – see oleneb keele tüübist. Kui keeles on vaja väljendada uut tähendust, siis näiteks prantsuse ja inglise keeles luuakse olemasolevale sõnale üsna hõlpsasti uus tähendus, aga soome ja eesti keeles moodustatakse pigem terve uus sõna, mis enamasti on liitsõna. Mõni keel aga eelistab hoopis sõnatuletust – sellisena on keeleteadlane František Čermák iseloomustanud näiteks tšehhi keelt. Selle pinnalt ongi öeldud, et nii prantsuse kui ka inglise keel on pigem polüseemialembesed keeled, samas kui soome keelt, nagu ka eesti keelt, iseloomustab eelkõige suur liitsõnarohkus. (lk 15)
• Süstemaatilise polüseemia mallid võtavad üldistatult kokku nimisõna iseäraliku võime "venida" vajadusel tähistama väga mitmesuguseid asju: kui eset, siis ka (sellega seonduvat) tegevust, (selle) materjali, (selle sisse mahtuvat) kogust jm; kui asutust, siis ka sealseid inimesi, samuti hoonet, kus asutus toimib, vahel ka tegevust. Eks peitub selleski seesama keeleökonoomia: on väga mugav kasutada üht ja sama sõna ühe situatsiooni kõigi osaliste (elementide) jaoks. Siiski ei tohi teate edastaja valvsust päris kaotada: ta peab veenduma, et teade läks pärale nii, nagu ta välja saadeti, nagu ta mõte (sisu) oli. Kui see ei õnnestu, sest rikutud on vähima pingutuse põhimõtte seesmist tasakaalu, siis on sujuv suhtlus häiritud. (lk 20)
  • Margit Langemets, "Kui palju ja kuidas on sõnadel eri tähendusi?", Oma Keel 19/sügis 2009, lk 13-20

• Elame ajas, mil sisu liigub eesti keelde eeskätt inglise keelest. Sõnaloome on looming: keegi mõtleb esimesena uuele asjale uue sõna välja. See pole ei õige ega vale, see lihtsalt on. Tihti on heal lapsel mitu nime.
• Ja mis puutub siia mõsukahr? Siin on sisu liikunud eesti keelest võru keelde. Kui ikka pesukaru meie metsas juba luusib, siis Võrus saagu temast mõsukahr.
  • Margit Langemets, "Zentangle ja mõsukahr", Postimees, 29. jaanuar 2022