Oma viinapuulehtla esimesel suvel jälgisin, kuidas kahel põõsal arenesid õitest mahlakad lillad viljad, aistinguküllased ja lõhnast lausa pakatavad. Ma käisin neid iga päev vaatamas, oodates täiusliku küpsuse hetke, kujutledes, mis tunne on värskeid, magusaid ning karastavaid viinamarju suus veeretada. Ühel päeval sai viinamarjade lillakast läikest pingul, prink küütlus, ja ma teadsin, et järgmisel hommikul võib neid juba korjata. See teadmine polnud ainuüksi minu päralt. Ärgates nägin, et iga viimane kui viinamari oli tühjaks imetud ja kestad katsid maapinda nagu tillukesed lillad eesnahad. See pesukarude jäetud vaatepilt on sestpeale kordunud igal sügisel, hoolimata puuridest, lehmakelladest, okastraadist ja muudest peletusvahenditest, ja ausalt öeldes olen ma viinamarjadele ja pesukarudele käega löönud. (lk 52-53)
Kui me iial evolutsioonis sõna kaasa saaksime rääkida, oleks üks asi, mille poolt mina hääletaksin, vurrulaadsed tundlad, mis hoiaksid meid pimedas mööbli, sõprade või pesukarudega kokku põrkamast. (lk 110)
_2.jpg)
