Eesnahk

Proosa

• Oma viinapuulehtla esimesel suvel jäl­gisin, kuidas kahel põõsal arenesid õitest mahlakad lillad viljad, aistinguküllased ja lõhnast lausa pakatavad. Ma käisin neid iga päev vaatamas, oodates täiusliku küpsuse hetke, kujutledes, mis tunne on värskeid, magusaid ning karastavaid viinamarju suus veeretada. Ühel päeval sai viinamarjade lillakast läikest pingul, prink küütlus, ja ma teadsin, et järgmisel hommikul võib neid juba korjata. See teadmine polnud ainuüksi minu päralt. Ärgates nägin, et iga viimane kui viinamari oli tühjaks imetud ja kestad katsid maapinda nagu tillukesed lillad eesnahad. See pesukarude jäetud vaatepilt on sestpeale kordunud igal sügisel, hoolimata puuridest, lehmakelladest, okastraadist ja muudest peletusvahenditest, ja ausalt öeldes olen ma viina­marjadele ja pesukarudele käega löönud. (lk 52-53)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005