ProosaRedigeeri

  • Rumalus, nagu kõik muudki inimomadused, on füüsiline. Rumalus on alati häälest kosta. Targa inimesegi hääl moondub, kui ta mingit lollust hakkab ajama. Sellesse tekib ebameeldiv kimedus, vastik võnge. Rumalus ongi võngetes, tämbris, sageduses. Füüsiline ja ühtlasi fataalne. Oma sagedust ei muuda. (lk 145)


  • Sõna lühiduse ja sageduse seos on tõesti selline, et mida sagedam on sõna, seda lühem ta on: suurest kasutamisest on sõnad justkui lühemaks kulunud. [---] Niisiis on tõsi, et sõnu, mis vormilt on lihtsamad – siinsel juhul lühemad –, pruugitakse üldiselt meelsamini. Sidesõnad ja muud abisõnad kui kõige sagedasemad on kõigis keeltes ka kõige lühemad. (lk 13)
  • Paljude sõnatähenduste koha pealt on kognitiivse keeleteaduse esindajad umbes 1980-ndatel väitnud, et mida sagedam sõna, seda tuttavam ta on ning seda käepärasemalt oskab emakeelne kõneleja teda tarvitada. Inimesele juba tuttava sõna abil on lihtne (s.t ökonoomne) viidata igasugustele nähtustele, samuti on kerge sellele sõnale uusi tõlgendusi "külge pookida". Keeleuurijad on koguni arvanud, et ühe tähendusega sõnad on selle võrra vaesemad ning seetõttu ka raskemini omandatavad, et nad ei saa välja panna oma täit võimalikku semantilist sisu. (lk 14)
 
Vikipeedias leidub artikkel