Minu vaarisa ja mina

"Minu vaarisa ja mina ehk suur ja väike Boy" on saksa kirjaniku James Krüssi lasteraamat. Eesti keeles ilmus see 1979. aastal kirjastuses Eesti Raamat Linda Ariva tõlkes (värsid tõlkis Harald Rajamets). Originaal: "Mein Urgroßvater und ich". Mit Bildern von Jochen Bartsch. Hamburg: Oetinger Verlag, 1959.

Tsitaadid väljaandest: James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1979.

"Esimene päev"

kus ma tutvustan oma õdesid Annekest ja Johannekest, oma üla-memme, oma vaarisa ja iseennast. Näitab, kuidas sünnivad ABC-luuletused ja toob kaks näidet. Sisaldab kasulikke näpunäiteid tähestiku ja meie kõnepruugi kohta ning esmaabi äratulnud kingakontste puhul.

• Minu vaarisa oli tark mees. Kui ta sai kuuskümmend viis täis, tõmbas ta kaldale oma paadi ja püüginatad, millega ta elupäevad oli merivähke püüdnud ja hakkas treima. Ta treis vurrkanne ja värsse lastele, mis — nagu igaüks möönma peab — on igapidi tark tegevus.

Minu ajal, see tähendab, kui mina olin kümnene, oli mu vaarisa juba kaheksakümmend neli. Aga ta treis ikka veel, igatahes rohkem küll värsse kui vurrkanne.

Ta elas Helgolandi saare kiltmaal oma tütre juures, kes oli minu vanaema ja keda mina hüüdsin üla-memmeks, sellepärast et ta elas üleval Helgolandi kaljudel. (lk 6)

• Ühel heal päeval jäid mu õed Anneke ja Johanneke leetritesse. See on küll paha haigus, aga Anneke ja Johanneke, kellel varsti enam ei palavikku ega üldse mingeid valusid ei olnud, leidsid, et leetrid on päris toredad. Neil polnud vaja koolis käia, nad võisid terve pika päeva oma nukkudega mängida ja said pealekauba veel naabritelt ja sugulastelt maiustusi.

Kõige suuremat kasu leetritest sain aga mina. Kuna see on nimelt nakkushaigus, siis majutati mind ümber. Mind saadeti Trafalgari tänavasse üla-memme ja vaarisa juurde. (lk 7)

• "Halloo, Boy!" hüüdis vaarisa, kui ta nägi mind tulemas kogu oma elamisega. "Kas sa tahad laeva vahetada?"

"Just nii, kapten!" vastasin ma ja lõin vasaku käe oma villase tutimütsi äärde.

"Tervitatakse ikka parema käega," lausus vaarisa. "Pealegi pole mitte mina kapten. Kapten seisab seal uksel!" Ta osutas ülamemmele, kes selle peale pahandades pead raputas ja "rumalus" porises. (lk 7)

• "Oi-jee," sosistas vaarisa mulle. "Kui ta kord juba kotermannidest pihta hakkab, siis jääb ta alles viimsepäeva kohtus uuesti vakka. Tule, vajume minema!"

Ta tõusis püsti ja sõnas: "Ma lähen treima, Margaretha, ja põngerja võtan kaasa!"

"Jah, tehke et te kaote ja jätke mind mu muredega üksi," hüüdis üla-memm. "Seda mõistavad kõik mehed. Ja õpeta poisile see amet varakult selgeks, et temast saaks ka samasugune päevavaras nagu sa isegi!" (lk 8)

• "Kui te kohvi ja sooje saiu tahate saada, peate kella nelja ajal siia tulema!" kajas meile tagantjärele. "Mina oma jalga teie Soodomasse ja Komorrasse ei tõsta."

"Mis see Soodom ja Komorra on, vaarisa?"

"Need olid kaks linna, kus kõik käis pilla-palla, Boy. Seda võid piiblist lugeda."

"Aga mida mõtleb üla-memm selle Soodoma ja Komorraga?" küsisin mina.

"Nii nimetab ta minu värkstuba, Boy! Ja nüüd pane oma tutimüts pähe. Me peame üle tänava minema." (lk 8)

• Nahk-Lisbeth polnud õigupoolest paha naine. Ta oli elusuurune nahast nukk, mille vaarisa oli Hamburgi aastalaadalt kalli raha eest ostnud. See lebas juba palju-palju aastaid väikeses kajutis vähipaadis, mille nimi oli loomulikult ka "Nahk-Lisbeth". Nukk oli omamoodi nagu paadi kaitsevaim ja seetõttu austatud isik. Aga täiskasvanud jutustasid meile, lastele temast sageli nii jubedaid lugusid, et ta ei paistnudki meie jaoks nii päris ohutu olevat. Ainult vaarisa ei jutustanud õudusjutte. Tema ütles: "See on puha rumal lora. See on ainult nukk, muud ei midagi. Ja jutul lõpp!" (lk 9)

• Järgnesin nüüd vaarisale natakuuri, kus seisid ümmargused ja neljakandilised laastust ning köiest korvid, mis mulle siis peaaegu rinnuni ulatusid. Need olid natad, millega vähki püütakse, Nad lastakse pika köie otsas merepõhja ja jäetakse sinna terveks ööks seisma. Pika köie järgi, mille küljes nad nii-öelda ripuvad, on neid jälle kerge üles leida. Köie küljes on nimelt hulganisti korgitükke. See näeb välja nagu kett, millesse on lükitud korgist köömneleivakesed. Üleval vee peal lõpeb köis suure ümmarguse korgiga, mille küljes plagiseb kirju vimpel. Vaarisa oli oma elu jooksul palju nattasid meisterdanud. Ta oli ka tihti tormilõhutud nattasid parandanud. Töötuba, kus ta neid valmistas ja parandas, kutsuti natakuuriks, ja siia me seadsimegi end nüüd mugavasti sisse. (lk 9–11)

"Teine päev"

kus tutvustatakse Vile-Jonnyt, minu alt-memme ja koer Uraxit. Koopaorava ja paljude prussakate abil õpetatakse, et sõnad on nagu riided, millega võib tervet maailma riietada. Sisaldab ka mõlemad maailma kõige raskemad ABC-luuletused. Jutustatakse linnutoast, katusekambrist ja kolmekihilisest pudingust.

• Maksikest pani imestama külm, valge asi, mis lamas igal pool ja nii kummaliselt käppi torkis. Siis kohtas ta orav Augustit ja Maksike küsis: "Ütle õige, August, mis niiske pulber see on, mis igale poole on maha raputatud?"

"Ja kas sa siis ei tea, et see on lumi?" küsis orav üllatunult. "Igal talvel, kui teie, koopaoravad, maa all magate, langeb lumi taevast. Ja igal kevadel, kui teie oma talveune lõpetate, tuleb soe tuul ja sulatab lume veeks."

"Naljakas," lausus Maksike, "mina kujutasin ikka ette, et lumi on nagu liiv! Ma ei teadnudki, et ta on niiske! Mida küll kõike ei õpi, kui talvel ei maga!" (lk 41)

"Viies päev"

kus ma teile meelsasti tutvustan Presidendi-Helgat. Kirjeldab halvasti alustatud jutustuse halbu tagajärgi. Näitab, kuidas naisi meelitama peab. Kirjeldab põhjalikult ühte vai-mus-ta-vat katusekambrit ja võtab imestades teadmiseks, et ka minu alt-vanaisa luuletab. Lõpeb meeldiva tundega olla rikas mees.

• Armas Anna, eks meid mure

vahel hommikulgi pure.

Aga groki lõhnav sõõm

teeb, et elust taas on rõõm.

Inimene kohe teab,

mida tegema ta peab!

Sinu Jakob (lk 148)

"Seitsmes päev"

kus tutvustatakse Presidendi peret ja minu vanemaid. Pikalt-laialt on juttu sünnipäevapeost. Tõestatakse surmkindlalt, et mu üla-memm oskab luuletada. Sisaldab pika loo, mis lõpeb rummi ja kolmekordse tervisejoomisega. Päev lõpeb sellega, et ma pimedas oma meremehepaunaga koju rändan.

• Sõbralik hiinlane juhatas oma külalised tiigi marmorbasseini juurde ja seal üle jaspissilla valgest ja rohelisest portselanist paviljoni. Siin võtsid nad istet pehmetel mattidel ülirikkalikult kaunistatud messinglauakese ümber, millesse oli ringikujuliselt sisse graveeritud mõttetera. See kõlas:

lauLIk TA on kuI PääsukE tuules.

Tähed, mis on eriti rõhutatud (mida hiina kirjas aga ei leidu, vaid mida kuuleb kõvasti ettelugemisel) moodustasid võõrustaja nime. Ta nimi oli Li Tai Pe. Ja ta valas oma külalistele ise teed tassidesse. "Li Tai Pe," sosistas dr. Meunier proua Steengrachtile, "hiina luuletaja, sündinud aastal 702 meie ajaarvamise järgi."

Luuletaja, kes sosistamist muidugi kuulis ja mõistis, noogutas naeratades ja kallas prantsuse arstile teed.

Sel ajal kui nemad jõid ja lobisesid, peegeldus paviljon kirjuna ja ümberpööratuna klaassiledas tiigis. Džonkijuht Li oli pildist lummatud. Hetke pärast ta tõusis ja küsis: "Suur Li Tai Pe, kas sa lubad, et ma ühe sinu luuletuse ette kannan?"

"Lase aga tulla," vastas võõrustaja naeratades.

Siis kandis Li ette järgmise luuletuse:

Kesk väikest kena tiiki

end peegeldamas on

üks valge-roheline

portselanpaviljon.

Ja tiigi marmorkaldalt,

mis on kui valge müür,

sealt paviljoni juurde

viib sild kui tiigriküür.

Seal vestlevad head sõbrad,

on jutuks üht kui teist.

Seal portselanist majas

teeb värsse mõni neist.

Siidkäised värsitaktis

neil kergelt liiguvad

ja siidist mütsid kuklas

neil rõõmsalt kiiguvad.

All hõbehelkjal tiigil

kui puhta peegli peal

ent alaspidi näha

on kõik, mis toimub seal.

Ja poolkuu moodi paistab

nefriidist sillakaar.

Vees alaspäi on sõbrad

ja paviljonisaar.

Ja kummargil end tiigis

nüüd vaatab igamees.

Ning valge-roheline

on paviljon ka vees.

"See luuletus on kindlasti sündinud siin selles paviljonis," ütles preili Umbrella.

"Ei," vastas Li Tai Pe, "paviljon on sündinud sellest luuletusest. Sest see siin on saar, kus ilu muutub tegelikkuseks." (lk 202–204)