Nahk-Lisbeth polnud õigupoolest paha naine. Ta oli elusuurune nahast nukk, mille vaarisa oli Hamburgi aastalaadalt kalli raha eest ostnud. See lebas juba palju-palju aastaid väikeses kajutis vähipaadis, mille nimi oli loomulikult ka "Nahk-Lisbeth". Nukk oli omamoodi nagu paadikaitsevaim ja seetõttu austatud isik. Aga täiskasvanud jutustasid meile, lastele temast sageli nii jubedaid lugusid, et ta ei paistnudki meie jaoks nii päris ohutu olevat. Ainult vaarisa ei jutustanud õudusjutte. Tema ütles: "See on puha rumal lora. See on ainult nukk, muud ei midagi. Ja jutul lõpp!" (lk 9)
James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, 1979
