Lena Andersson

Lena Margareta Andersson (sündinud 18. aprillil 1970 Stockholmis) on rootsi kirjanik ja ajakirjanik.

"Isiklikult vastutamata"

Tsitaadid väljaandest: Lena Andersson, "Isiklikult vastutamata", tlk Maarja Aaloe, 2017.

Lillepoe töötaja andis lille piletiluugist sisse, selgitas, kellele lill tuleb anda ja et see peab toimuma aplausi ajal. Temagi juhised olid põhjalikud ja üksikasjalised, et miski ei läheks viltu. Seejärel läks ta koju oma mehe juurde ja nad arutasid õhtusöögilauas, mis suhe see küll on, kus kasutatakse niisuguseid salakavalaid nõkse.

"Ta peab seda meest väga armastama," ütles lillepoe müüja, hääles midagi uut ja unistavat, mille peale tema mees, kes seal söögilauas oma tavalisel kohal istus, oli silmanähtavalt häiritud.

"Sedasorti naised ei oskagi armastada," ütles ta.

"Arvad, et mees on hõivatud?"

"Oma mehe jaoks ei hakka keegi sellist jama välja mõtlema."

"Võib-olla peaks."

"Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida. Näitlejad on vist kõik parajad naistemehed?" (lk 5-6)

Ester Nilsson oli jõudnud sellesse ikka, kus sünnipäeval saadakse vanemaks. Ta märkas muutust kolmekümne seitsmeselt. Viimase viie aasta jooksul oli ta avaldanud veel neli õhukest tihedas tekstis kogumikku, kaks antilüürilist lüürikat ja kaks filosoofilist uurimust. Armuasjus oli ta olnud vahetpidamata ja täiel rinnal tegus, koormamata end pärssivate õpetussõnadega - täpsemalt öeldes leidis ta, et sedasorti õpetussõnade järgijatel oli oht elada mures ja kurbuses, passiivset elu, mida juhib hirm tõrjumise ja läbikukkumise ees.

Seda võib väljendada ka nii, et Ester ei olnud muutunud küüniliseks, vaid kannatas teatud tüüpi naiivse eelarvamustevabaduse all: iga olukord ja inimene oli uus, neid tuli hinnata nullist ja oma mõõdupuu järgi, neile tuli anda võimalus eirata looduse diktatuuri ja toimida õigesti. (lk 7)

Viimase poole aasta jooksul oli ta kujutanud oma esimese näidendi, mis pidi sügisel Västeräsi maakonnateatris lavale tulema. See näidend osutus tema edaspidises elus pöördeliseks, aga sellest ei teadnud ta veel midagi. Näidendi pealkiri oli "Kolmindus" ja see oli nukker mõtisklus armastuse piinade üle. Ester Nilssoni eesmärk oli olnud psühholoogiline realism, kuid kriitikute arvates oli tegemist absurdiga. (lk 7)
Armumine ei vaja sõnu ega süntaksit, ükskõik kui uhkeid tähekooslusi sel teemal ka ei moodustataks. (lk 8)
"Kolmindus" rääkis õnnetus abielus lõksus olevast mehest, kes kohtab teist naist, kuid ei suuda oma naist maha jätta. Näidend ei olnud prohvetlik. Miski ei ole prohvetlik. See, mis paistab ennustusena, on lihtsalt kõrgendatud tähelepanu juhtunu suhtes. Mis on juhtunud, juhtub varem või hiljem uuesti, kusagil, kunagi. Sageli juhtub see sama inimesega, sest kõigil on omad mustrid. (lk 8)
Möödus veel üks nädalavahetus ja paar argipäeva ning siis helistas Olof Västeräsist ja ütles, et luges Estri raamatu läbi ja see meeldis talle. Kohvijoomise kohta ei öelnud ta siiski midagi. Vähemalt ei tabanud Estri kõrv midagi sellist. Alles tükk aega hiljem taipas ta, et Olof oli tema ettepaneku vastu võtnud, aga nii krüpteeritult ja varjatult, et Ester ei saanud arugi: kui kõne oli juba mõnda aega kestnud, mainis Olof, et ta oli nädalavahetusel Skänegatanil kõndinud mööda ühest kohvikust, mida ta varem ei olnud näinud, ja see tundus hubane. Kas Ester oli seal käinud?

Nende omavaheline side oli veel liiga värske, et Ester oleks osanud Olofi jutust välja lugeda, et too tahab temaga meeleldi kohvikusse minna. Veel vähem sai ta aru, kui mees, saamata temalt vastust, lisas, et ta ei ole eriline kohvisõber ega kohvikus istuja, aga kui läheduses on avatud uus kohvik, teeks ta muidugi erandi.

Kõik oli peenelt välja arvestatud, ja seda teadlikult. Edaspidi harjus Ester vähehaaval Olof Steni negatiivsete jaatustega ja temast sai nende kogenuim tõlgendaja.

Ester arvas, et ei saanud oma ettepanekule jaatavat vastust, ja tõmbus tagasi ebameeldiva tundega, et oli signaale valesti tõlgendanud, ning tundis kerget kahetsust, et nendevaheline vaieldamatu laeng ei materialiseerugi ekstaatilises kohtumises. (lk 9)

Olof ja Ester olid nagu kaks hammasratast. Hammasrattad ei kasva üksteise sisse ega külge. Nende puhul ei kao piir, kus algab üks ja lõpeb teine, kuid nad toetavad teineteist, veavad teist edasi, on täielikult teineteise jaoks kohandatud. Nii tundus Estrile. Üksi on hammasratas kõigest üks sakiline paigalseisev artefakt, millel puudub otstarve ja eesmärk. Ka nii võib, aga liikumiseks on vaja kahte, muidu jääb hammasratta sisemine potentsiaal ja eesmärk teostamata. Kahjuks toimivad hammasrattad ka kolmekesi, mehaanilisest vaatepunktist lausa suurepäraselt. (lk 10)
See oli Estri poolt kõva valearvestus. Olof ei olnud oma abielu varjanud, aga ta polnud selle kohta ka midagi öelnud, nad lihtsalt ei olnud sellistel teemadel rääkinud, ent Ester leidis siiski, et mees oleks võinud oma naist mainida, mitte kasutada enda elust rääkides ainult mina-vormi. Ent niipea kui pettumus oli vaibunud, mõtles ta, et Olofi käitumine käsikäes ainulaadse kontaktiga, mis nende vahel nõnda kiiresti oli tekkinud, viitas sellele, et mehe abielu oli lagunemas. See oli ainus mõeldav seletus.

Ükskord pidi ju minema teisiti kui eelmistel kordadel, alati ei saanud minna samamoodi, inimesed olid ometi erinevad. Kui ta piisavalt palju kordi proovib, ühtib tulemus viimaks tema nägemusega sellest, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema. (lk 10-11)

"See on vastastikune," ütles mees ja poetas siis, et tema naine on valves ja tuleb alles järgmisel päeval, mispeale tekkis telefonis vaikus, kuni Olof lisas:

"Mida me siis nüüd teeme?"

Kõrgustes on mõtted hõredamad, mistõttu Ester ei pööranud tähelepanu asjaolule, et täpselt sama eesmärgiga oli samasugust küsimust talle varemgi esitatud ja see ei lõppenud hästi.

Mida me teeme, mõtles ta. Mina suren igatsusest ja sina hakkad lahutusasju ajama, vaat mida me teeme. (lk 11)

[Olof:] "Ma mõtlesin selle üle, mida sa viimati ütlesid."

[Ester:] "Mida ma ütlesin?"

"Et sul on "nomaadi hing" ja et sa oled alati tahtnud selline olla. Et "näitlejad on ilma identiteedita inimesed, kellel puudub tuum". Ma tahaksin selle kohta rohkem kuulda. Ma leian, et liikuv mina on hea asi, kui sa seda mõtlesid, nagu ka see, kui inimene ei arva, et ta on igavesti üks ja jagamatu. Nii muutub inimene paindlikumaks, sest tal ei ole vaja mingit püha ego kaitsta." (lk 11)

Estrile meeldis, et Olof oskas teha täpseid tähelepanekuid, ehkki mitte see ei olnud teda ligi tõmmanud, kuna armumine ei ole rafineeritud, vaid primitiivne. Armastatakse neid, kellega koos olles saab vaba voli anda nendele osadele endas, millega tuntakse end kodus ja mugavalt, olgu need osad siis kahjustatud või terved, katkihõõrutud või läikivalt siledad. (lk 11-12)
Galeriist lahkudest küsis Olof tema arvamust Gustaf Silfversköldi kunsti kohta. Ester vastas, et see on sünge, tagurlik ja vanaaegne.

"Täpselt nagu ta ise," ütles Olof naeru mugistades. (lk 13)

Olof võttis justkui hoogu. Ester jõudis mõelda, et ta hoiab nuga ja kahvlit käes nagu laps ja et see on armas. Ent seejärel ei tundunud enam miski armas, sest Olof ütles iga sõna aeglaselt rõhutades, nagu siis, kui inimene on julgust kogunud ja endast võitu saanud:

"Ma arvan, et sa lõid endale Pygmalioni."

Ester ei saanud aru, mida ta sellega öelda tahtis, küll aga seda, et see oli suunatud tema vastu. Ta kangestus, oli tardunud, vait ja külm. Selle peale oli Olof sunnitud täpsustama:

"Sa lõid ühe tegelaskuju ja armusid temasse."

Estrit masendas eriti see, et Olofi silmis ei olnud ta võimeline ei endas ega oma tunnetes selgust saama.

"See oli sinu näidend ja sulle meeldis minu osatäitmine. Eeskätt meeldis sulle see roll. Sa armusid enda tegelasse."

Väita, et talle meeldis Olofi esitus, nõudis ikka üksjagu ülbust, leidis Ester oma vaakumis. Ehkki ta oli sügise jooksul korduvalt Olofi esitust kiitnud, ei olnud see mingi fakt, mida korrutada. Inimeste kiitmiseks ja kritiseerimiseks leidus muidki põhjuseid.

"Miks ma peaksin midagi nii imelikku tegema nagu armuma enda kirjutatud tegelasse? Sinu mängitud roll ei olnud isegi eriti sümpaatne." (lk 16)

Nad lähenesid Dramatenile, teineteise vastu liibudes, kui Olof kuulutas:

"See ei tule kõne allagi, et ma Ebba maha jätaksin."

Ester mõtles, et täpselt niimoodi räägib abielus inimene, kui kohtab kedagi, kes raputab tema alustalasid. Kui inimene midagi väga tahab, ütleb ta sageli vastupidist. Paraku ei olnud alati aru saada, kas tegemist oli ausa ülestunnistusega või risti vastupidi. See küsimus nõudis pikka ja põhjalikku tõlgendamist, mille ees Ester kunagi tagasi ei kohkunud.

Olofi sõnade tõsiselt võtmine oleks Estrile säästnud palju aega ja vaeva, aga ühtlasi oleks ta ka paljust imelisest ilma jäänud. Estril oli üks sõbranna Lotta. Tema rõhutas sageli: "Võta inimest sõnast, nii on kõige lihtsam ja praktilisem. Ära tõlgenda, lihtsalt lähtu sellest, et nad mõtlevad oma sõnu tõsiselt." Lotta oli tark ja ettevaatlik. Ester leidis, et alles tärkaval armusuhtel ei olnud lootustki kuhugi areneda, kui olla tark ja ettevaatlik ning võtta inimesi sõnast, sest sel puhul oli keel just vahend iseenda petmiseks, raskete otsuste vältimiseks, armastusest pääsemiseks. Suurtelt luuletajatelt oli Ester teada saanud, et inimesed kartsid armastust, sest see kandis endas ülima õndsuse ja samas ka valusaima kaotuse seemet. (lk 17-18)

Olof ja Ester läksid üle skulptuure täis Raoul Wallenbergi väljaku. Ester ütles, et talle see väljak meeldib, ja viis jutu 90ndatel skulptuuride valikul tekkinud vaidlustele. Nad olid ühel meelel, et kunst võib ärritada juba oma vormiga ja eriti siis, kui vorm oli sisuks, nagu siin.

"Tõenäoliselt mõtles kunstnik, et Wallenberg oli ise nagu monument," ütles Ester, "ja sellepärast ei tahtnud talle monumenti teha." (lk 18)

Olof küsis, kuidas ta jaksab pidevalt kõige kohta midagi arvata. Ester kuulis, et küsimus ei olnud paljalt küsimus, vaid mürginool, kuigi seda saatis naeratus. Estrile ei meeldinud, et Olof tahtis mürginooli saata, ja vastas kuivalt, et tema jaoks on see loomulik, ta elatub sellest ja peab jaksama. See polnud imelikum kui see, et Olof teenis leiba kellekski teiseks kehastudes ja pidi ka alati jaksama, õhtust õhtusse.

"See on üldse üks veider tegevus," ütles mees.

"Mis on veider?"

"Näitlemine. Kummaline amet, ma pole seda kunagi endale soovinud. Ma olen elus pikki perioode muid asju teinud, päris tööd, ja tegelikult olen ma kogu aeg tahtnud näitlejaametit maha panna." (lk 18)

Kui nad olid just Kungsträdgärdsgatani ülekäiguraja ületanud, ütles Olof, et Estriga on nii uskumatult tore ja inspireeriv vestelda, nagu räägiks mõne mehega. Ester vaatas talle üllatunult otsa ja otsis tema näost midagi, mis neid tahumatuid sõnu siluks. Ta ei tahtnud uskuda, et Olofi maailm oli nii lihtlabane, et seal ei olnud kohta huvitavatele vestlustele naistega ja kui mõne naisega oligi huvitav vestelda, suhtuti temasse automaatselt kui mehesse. See andis tunnistust puudulikust suhtlusest oma naisega, mis oli hea, aga ka Olofi piiratusest.

"On see sul mingi aristoteleslik deduktsioon?"

"Mis see veel on?"

"Kõik, kellega on huvitav vestelda, on mehed. Ester Nilssoniga on mul huvitav vestelda. Järelikult Ester Nilsson on mees." (lk 19)

Kell kolm oli Olofil midagi ees. Veerand ühest kokku saades oli ta esimese asjana öelnud:

"Mul ei ole terve päev aega."

Ester oli arvanud, et neil on aega terve päev ja kogu ülejäänud elu, nüüd, kus nad said viimaks korralikult kohtuda, aga ta nägi väga selgesti, et nimelt seda Olof tunnetas ja tahtis ära hoida. Lähedust saab vältida hõivatusega. Määrata üks kohtumine teise otsa oli parim viis hoida endast eemal seda, kes alati soovib enamat. (lk 19-20)

Ester tahtis ainult koju surema minna. Selle päeva sõnum oli hüvastijätt. Teda ei rahuldanud "saame aeg-ajalt kokku" ja "vaatame, mis elu toob". (lk 20)
Olof seisis peatuses, hõõrus oma habemetüügast vastu Estri põske ja otsis huultega Estri suletud suud.

"Sinuga on nii hea rääkida."

Kuna "rääkimine" oli just defineeritud erootilise armastuse vastandiks, ei tundnud Ester tema sõnadest rõõmu. Olof andis talle suule musi ja sõitis järgmise bussiga Södermalmi. (lk 20)

Koduteel mõtles ta, et tema probleem oli selles, et ta hakkas iga kord oma väljavalitus elu mõtet nägema. Ta nägi vaid meest, kõik muu jäi varju. Arglikust, hajutatud ja kobavast taskulambivalgusest polnud juttugi, ei, tema suunas oma kitsa ereda valgusjoa hirmuäratava täpsusega objektile ja põletas kogu oma igatsuse perforeerimisjõuga sellesse augu.

Nüüd tuli lamp kustu panna. (lk 20)

Alati muutub ihaldusväärsemaks see, kes enam ei klammerdu ja kellest on oht ilma jääda. (lk 21)
Ester jõudis koju, heitis voodisse ja vahtis lakke. Mõne aja pärast hakkas ta sõbrannadele helistama, et valule žgutt peale panna. Kõik sõbrannad olid meeleldi valmis kohtingu tulemusi kuulama. Ester jutustas algusest lõpuni ja igaühel oli asjast erinev arvamus. (lk 22)
"Sa ütlesid, et ta tahtis järgmist bussi oodata?" küsis Vera mõtlikult. "Suudles sind peatuses ega kiirustanud koju? See võtab aega, midagi pole veel otsustatud. Kõik sõltub sellest, kui kaua sa vastu pead."

"Sõltub või?" küsis Ester ja tundis, kuidas lootus avanes rinnus nagu roos. (lk 22)

Hetkega lendasid kõik mõistlikud läbikaalutud otsused vastu taevast, sest Estri filoloogimeele eest ei jäänud varju tõsiasi, et selle sõnumi juures oli oluline pigem tegu kui sisu. Sisu poolest oleks see sõnum võinud ka saatmata jääda, sest kõik oli juba öeldud ja niigi selge.

Ester nägi, et Olof oli hoolega sõnu valinud. Ta ei olnud eriti sõnaosav, järelikult oli ta teksti kallal kõvasti vaeva näinud. Sõnum koosnes neljast osast. Esimene kirjeldas Estrit (super, huumorimeelega, isevärki reserveeritud olekuga). Teine osa rääkis sellest, et Olof ei saa paraku tema armastusele vastata, kuigi tegelikult tunneb kiusatust - Olof kartis tagajärgi ("liiga keeruline"), järelikult iha ja igatsus olid olemas. Estrile sellest piisas, pinnas oli sobiv ja Olof saatis selle sõnumi ainult selleks, et Estrile sellest teada anda. Kolmas osa oli ilmselge vabandus ("ma ei väljendunud piisavalt selgelt"). Sellega rõhutas Olof, et ta tahab, kuigi ei tohiks, sest segaselt oli ta väljendunud vaid ühel põhjusel, nimelt selle keelatud kiusatuse tõttu, mida Ester temas tekitas.

Neljas osa oli kõige tähtsam. Sõnumi saatmine olukorras, kus kõik oli selgeks räägitud, ei saanud tähendada muud kui soovi edaspidi kohtuda, koos kõigega, mida see võis kaasa tuua. (lk 23-24)

Vera ütles, et Estri tõlgendus oli ülekuumenenud aju tagajärg. Ta ütles, et Olof kirjutas, et ei taha temaga armastust, vaid sõprust. See selgitab ka, miks ta üldse sõnumi saatis, kuigi kõik oli öeldud.

Ester vaidles vastu, et nende vahel tekkinud side oli algusest peale midagi muud kui sõprus. Selles ei olnud võimalik eksida ning Olof oli ometi piisavalt vana ja kogenud teadmaks, kui võimatu on sõlmida sõprust kellegagi, kes on sulle just öelnud, et tahab sinuga oma elu jagada. (lk 24)

Olof Sten oli kohati väga tundlik mees. Õigupoolest teda kino ei huvitanud, kuid ta lasi Estril otsustada, sest tema enda konto hakkas tühjaks saama. Kuna ta oli pidanud Estri pärast tegema nii suuri pingutusi - pikki sõnumeid saatma, helistama, ukse taga seisma ja galeriiskäigu üles tunnistama - pidi ta vastukaaluks vähemalt kinno hiljaks jääma. Liiga suurt huvi ei saanud ka välja näidata. (lk 25)
Sel õhtul ei kiirustanud Olof kuhugi, ta oli tähelepanelik ja mõtetega kohal ning nad lahkusid teineteisest alles kella kahe ajal öösel. Selleks ajaks oli neil õige mitu kohta läbi käidud ja üksteist tundi koos veedetud. Personal hakkas juba toole laudadele tõstma, andes vargsi käest kinni hoidvale potentsiaalsele armastajapaarile märku lahkumiseks. Tänaval ütles Olof, et selline väljaajamine on alandav, aga viis, kuidas ta seda ütles, tekitas Estris esimese õhkõrna aimduse, mis oli ühtaegu päevselge ja arusaamatu, et tegelikult ei tundnud Olof end sugugi alandatuna, ainult mõtles, et peaks, sest nii inimesed sellises olukorras tunnevad. Estril jäi mulje, et Olof lihtsalt mängis seda tunnet. Ester ei omistanud sellele vähimatki tähtsust. Neil oli olnud imeline õhtu ja ta oli sama hästi kui õnnelik. (lk 26)
Olof oli talle sel õhtul tutvustanud Itaalia jooki nimega Strega, kollast likööri, mille sees pidi olema kolm kohviuba. Kelner rääkis neile, et vanasti kasutati Sitsiilias kohviube, kui taheti lokaalis viibivatest vaenlastest märku anda. Kolm uba tähendas, et kõik on hästi, kaks, et tuleb väljuda tagauksest, ja üks, et parim oleks tulistjalu põgeneda.

Kelner ütles, et ühe teise müüdi kohaselt tähistasid kolm uba usku, lootust ja armastust.

Ester ütles, et need on nagu üks ja sama müüt. (lk 26)

Nad hakkasid nüüd korrapäraselt kohtuma ja nende kohtingud kestsid tunde, vahel istusid nad mõnes restoranis poole ööni. Nad muudkui rääkisid, aga voodisse ei jõudnud, kuigi polnud kahtlust, et nad olid sinna teel. Olof justkui hoidis end tagasi. Ja nagu tagaajav pool läbi aegade on reageerinud flirdile ja mitmeti mõistetavale vaoshoitusele, nii arvas ka Ester, et keeldumisest saab ühel hetkel nõusolek. (lk 27)
Ester oli peamiselt köögiviljadest koosnevast dieedist loobunud. Põhjuseks liiga suured kogused, mis igal söögikorral tuli läbi närida, üksluine koostis ja ühiskondlik suhtumine. (lk 28)
Olof võttis ta käed üle laua enda pihku, et neid soojendada.

"Meil ei ole ju mingit suhet."

"Ei, me lihtsalt istume siin."

"Ja see on väga mõnus."

"Meil ei ole suhet, sest sul on suhe teise naisega."

"Täpselt."

Nad kuulasid restoranis kõlavaid hääli.

"Äkki meil on suhte-eelne seisund?" küsis Ester. "Suhteloode."

Olof naeris leebelt. Ester ütles:

"Teadupärast võib lootega minna kaht moodi."

"Ma olen abielus, nagu sa tead."

"Meil ei ole õigust minema visata seda, mis meie vahel on, meie võimalust. Me oleme kohustatud sellega hästi ümber käima."

Olof hõõrus pöidlaga Estri pöialt.

"Kelle ees kohustatud?"

"Elu ees." (lk 28)

[Olof:] "Sa otsid kogu aeg liiga palju selgust ja määratletust. Elu ei ole selge ja määratletud. See on ähmane ja kaootiline, segane ja korratu. Kas see ei võikski nii jääda?"

Ester tahtis öelda, et väljend "selline on elu" ei aita neid kuidagi edasi, kuid ei tahtnud olla tähenärija. Selgitamisest ja aruandmisest pääsemine käis ülevõimuga kaasas, nii palju Ester juba teadis. Ahnelt kahmas Olof armastuses ülevõimu ja jättis Estrile vastutasuks ebakindluse. (lk 29)

[Olof:] "Kas meil on probleem?"

"Minul igatahes küll. Me elame kahest võimalikust maailmast halvemas, hiilime ja salatseme, kuigi me pole isegi milleski süüdi."

"Ei, just paremas maailmas! See, et teised ei tea, mida sa tunned, mõtled või teed, ega saa su ellu sekkuda, on üks fantastilisemaid asju ja muudab elu elamisväärseks."

Ester ignoreeris seda märkust. Seda poleks ta pidanud tegema. Kõigist Olofi tehtud avaldustest oleks ta nimelt seda pidanud eriti tõsiselt võtma. Ent ta ei suutnud uskuda, et keegi tahab ühtaegu ebamäärasust ja lähedust, sest need ei kuulunud kokku. (lk 29)

[Ester:] Eksistentsialistid lähtuvad sellest, et inimesel on vaba tahe ja valik defineerib inimese. Fatalistid lasevad maailmal enda eest valida. Tegutsematus on nende tegutsemine, mittevalimine nende valik, kuni nad teiste valikutele ja tegudele jalgu jäävad. (lk 30)
[Olof:] Meil on sama palju vaba tahet kui merelainel võimalust otsustada, millal tõusta või langeda. Otsustavad meist mitteolenevad jõud. (lk 30)
[Ester:] Olgu selle tahtevabadusega nagu on, aga tehtud saab rohkem, kui elada eelduse järgi, et tahe on vaba ja valik reaalne. Jah, vaba tahe on metafüüsiline mõiste, aga see mõjutab vägagi materiaalseid fakte ja sündmuste ahelate kulgu. Sest kui inimene elab eelduse järgi, et tahe on vaba, tegutseb ta vähem passiivselt kui vastupidist eeldades. (lk 30)
Olof kuulas tähelepanelikult ja Ester jätkas:

"Meie puhul oleks tunduvalt parem, kui mina oleksin fatalist ja sina eksistentsialist. Siis oleksid sa juba oma eelmise eluga lõpu teinud ja me lebaksime päevad läbi minu voodis."

Olof kõkutas mõnuga naerda.

"Ma vaatan kodus sõnaraamatust järele, mida fatalist tähendab."

"Seda, mida ma just ütlesin."

"Aga ma loen kodus neutraalset, objektiivset seletust." (lk 30)

[Olof:] "Kas meil ei ole siis hea?"

[Ester:] "Vägagi hea."

"Kas sellest ei piisa?"

"Nii et sul on topelt ja minul pool? Tänan, ei." (lk 31)

Olof kirjutas: "Võiksime nädalavahetustel sõnumitega vahet pidada?"

Sõnum tuli tühja koha pealt, see ei olnud vastus millelegi, mida Ester oleks kirjutanud või öelnud, ja nad ei olnud paar päeva suhelnud. Väljendist "vahet pidada" võis välja lugeda usaldust ja nendevahelise sideme tunnistamist. Ester mõistis, et läbimurre on lähedal. Pärast pühi jätab Olof oma naise maha. See, et ta oli naise petmise osas nii avatud, et väljendas seda isegi sõnades, sai tähendada vaid seda, et naine oli pildilt kadumas.

Ester kirjutas vastu, et kavatseb jõulunädalatel praktiliselt kõigega vahet pidada, saada vaikusega üheks, olla selle tõeline sünonüüm. (lk 32)

Nende lähedus liigutas Ester Nilssonit sügavalt ja selle tunde mõju all elas ta jõulud üle, esimesed koos Olofiga ilma Olofita. Tema liha põles, aju oli leekides, ta oli üleni söestumas, aga see oli õnnelik söestumine. Ta käis jõulupidudel ja teise jõulupüha õhtusöökidel, mängis seltskonnamänge ja jutles, kuid tegelikult elas ta oma unistustes. Hommikuti embas ta voodis Olofi keha ja silitas tema kujuteldavaid piirjooni. Varsti, väga varsti on Olof temaga ja elu võib alata. Tema elu seisnes vaid ootuses, mitte eksistentsi tähtsusetutes pisitoimetustes. (lk 32)
Siiski muretses ta pidevalt, et kõik ei lähe ka seekord tema lootuste kohaselt. Mure ta sees hiilis ja kääris, näris, puhkas natuke ja hakkas otsast peale. Ester kartis, et pühade ajal juhtub midagi, mis paneb Olofi elumuutuse suhtes meelt muutma. Nende suhe oli alles hapras staadiumis ja polnud võimatu, et Olof otsustab uusaastalubadusena Estrist lahti öelda, kuni polnud veel hilja ja otsest petmist ei olnud toimunud. (lk 32-33)
Ta ühtlasi lootis ja kartis, et Olof saadab kella kaheteistkümne ajal uusaastatervituse. Imeline oleks olnud temalt elumärki saada, aga samas võis see olla pahaendeline taandumiskatse. Tervituse saatmata jätmine seevastu viitas tõsisele suhtumisele, kus ei olnud kohta triviaalsuste jaoks.

Tervitust ei tulnud. Neid ootas ees midagi suurt. Olof lahutab. Estrist ja Olofist saab paar. (lk 33)

Ester püüdis aru saada, miks nad peavad ette vaatama, kui Olof kavatses nagunii Ebba maha jätta, mis oli mehe sõnu ja tegusid arvestades igati mõistusepärane järeldus. (lk 34)
[Ester:] "Kas poleks parem, et Ebba saaks võimalikult ruttu teada, mis toimub?"

Vanas pimedas lokaalis, mille mõnusas suminas ei pidanud keegi teise laudkonna juttu pealt kuulma, korrigeeris Olof nüüd oma seisukohta enda ja Estri osas:

"Ta ju nägi, et sa olid minust väga huvitatud."

Estril ei jäänud märkamata, millise ennasttäis salvavusega Olof distantseerus, ja see oli nagu piitsahoop näkku.

"Et mina olin huvitatud?"

"Olid ju."

"Aga sa ütlesid just, et sina muutusid ega saanud minult silmi ära?"

Ester oli taolise laveerimisega varemgi kokku puutunud ja see väike nihe tuli talle väga tuttav ette. Ta soovis, et sellisel puhul oleks kõrval tunnistaja, kes kuuleks seda, mida tema kuulis, ning välistaks sõnade ja tegude eitamise ja moonutamise. (lk 35)

Jaanuari lõpus, kui nad tavapäraselt õhtul kohtusid ja öö peale jäid, tegi Olof ettepaneku, et Ester võiks teda peatse ringreisi ajal külastada.

"Aga siis on läbi ka," ütles Olof. "Kui me voodisse läheme, on kõik läbi."

Ester imestas omaette, mis on läbi, ja lootis, et Olof pidas silmas oma abielu, kuid kindel ta ei olnud, sest see oli järjekordne veider lause, mis kriipis kõrva. Kui nad voodisse läheksid, siis sellepärast, et kõik juba oli läbi, mitte vastupidi. (lk 36)

Ühel nädalavahetusel veebruari keskel pidi Olof mängima Arvidsjauris ja kalendrisse vaadates pakkus ta, et Ester võiks siis sinna tulla ja nad läheksid koos suusatama. Edaspidi rääkiski ta asjast ainult nii, nagu oleks tegemist vaid suusatamisega. Ilmselt vajas ta selle suure muutusega toimetulekuks väikesi samme - kõigepealt viis nende füüsilise kohtumise üle teise linna ja siis nimetas seda koos sportimiseks. Olofi südametunnistus arvestas kilomeetreid ja Arvidsjaur asus kaugel. Olofi südametunnistus arvestas pidevalt kõigega, mõtles Ester hiljem, ja samas oli see justkui rikkis.

Fakt iseenesest, et nad olid otsustanud voodisse minna, ehkki küll suusatamise nime all, pani Estri siiski üle kogu keha värisema. Asi kulges õiges suunas, tagasiteed ei olnud. (lk 36)

Kui ta astus hotell Laponia ooteruumi, istus Olof seal ja ootas. Estri imestuseks olid tal üleriided seljas. Päevi ja nädalaid oli ta ette kujutanud, kuidas Olof võtab ta vastu oma toas, kannatamatult ja kirglikult, kuidas nad poevad puhaste linade vahele, sööstavad teineteise embusse, kleepuvad armuvedelikega kokku, põimuvad teineteisesse, tahtmata kogu nädalavahetuse jooksul numbritoast lahkuda.

Ent Olof istus fuajees, jope seljas, sall kaelas ja kindad käes. (lk 38)

Paistis, nagu tahaks Olof asjaga kiiresti ühele poole saada, ja tema pilk oli eemalolev. Estrile tundus selline kahevaheloleku demonstreerimine absurdne, kui Olof oli ometi ise palunud Estril Lapimaale sõita, tal oli olnud mitu kuud aega end ette valmistada ja kolm nädalat alates kuupäeva kindlaksmääramisest see ära tühistada. Taoline diskrepants oli peaaegu et ebaintelligentne, või oli Olofi ambivalents talle nii loomuomane, et ei allunud tema kontrollile. Ent need mõtted ei vähendanud Estri tundeid. Mis teha, kui tema armastatu oli aeglase mõtlemisega. Mis parata, kui ta armastas üht lootusetut juhtumit. Kõigest hoolimata tahtis Ester Olofit armastada ja tema omaks saada. (lk 39)
Enne kui nad läksid välja, et "linna vaadata", põikasid nad hotelli söögisaali, kus oli väike bufeelaud, rikkalik, kuid üsna maitsevaene. Ester tõstis taldrikule ebasensuaalse koosluse kohalikust jahukäkist ja juurviljagratäänist. Ta võttis suure portsu, sest tundis, et peab nende vahele tekkinud vaakumi toiduga täitma. Või kuna talle jõudis kohale, et see vaakum oli kogu aeg olemas olnud, ainult tema oli lootnud, et nende kehade kokkupuutel täitub see hapnikuga. Ta meenutas õudusega, kuidas kontakt Hugo Raskiga kadus alates füüsilisest kontaktist.

Aga kõik ei saanud iga kord samamoodi minna. Inimesed ei olnud identsed. Miski ei olnud ette ära otsustatud. (lk 39)

Olofi mõttemaailm muutus Estri jaoks aina segasemaks. Nad olid siin ju ainult sel põhjusel, et nende vahel oli kirg. See oli ainus põhjus, miks Ester lendas kaugele Norrlandi temaga kohtuma. Kuidas sai ta siis nende kirest rääkida nii, nagu see oleks midagi uut? Kas ta mängis ikka veel seda mängu, et nad said suusatamise pärast kokku ja sattusid lihtsalt kogemata voodisse? (lk 40)
Ester teadis, et midagi ei öelda ega tehta juhuslikult ning kaalus mõne minuti vältel, kas peaks rohkem tähtsust omistama sellele pidevale vastuolule tegelikkusega, mida Olofi sõnad väljendasid, neile kahele käsikirjale, mille vahel ta pendeldas. Kas Olof püüdis talle mõista anda midagi, mis peaks tal selge olema?

Nii see oli, kuid Estril ei koitnud veel, et Olof Steni kõik väljaütlemised sel kohtumisel, kui nad lihalikku vahekorda astusid, olid selleks, et panna nii ennast kui ka mõeldavat publikut uskuma etendust, kus tema ja Ester Nilssoni vahel toimunu oli kõigest ettekavatsemata juhus, millesse ta vaevu segatud oli. See leevendas tema süütunnet. Mõned inimesed ei ole kunagi milleski süüdi, nendega lihtsalt juhtub. Olof Sten oli üks nendest. Samas leidis ta, et tegelikkus luuakse väljaütlemiste kaudu. Ta ei olnud uurinud ei Wittgensteini keelemängu, Austini performatiivseid väiteid ega ka nende edasiarendusi Butleri poolt, aga polnudki vaja. Piisas, et nemad olid nii-öelda teda uurinud, et keelefilosoofid olid inimpsüühikale jälile jõudnud. (lk 40)

Estri pilk langes kõikvõimalikes värvides väikeste niidirullide komplektile. See maksis viisteist krooni, sellest piisas kogu eluks ja seal jätkus värve ka kõigi tulevaste hilpude jaoks. Ta võttis ühe komplekti kätte, et see ära osta. Siis leidis Olof, et tahab endale samasugust, avastas aga kassas, et tal ei ole sularaha ning palus Estril need viisteist krooni ära maksta.

Nad läksid välja, kummalgi niidirullikarp käes, ja äsja tärganud hardus lämmatati sealsamas. See, et Olof ka niidirullid ostis, oli väga halb märk. Ta oleks pidanud Estri niidirulle ka enda omadeks pidama, mõtlema, et nad panevad need varsti oma ühisesse õmbluskarpi. Ilmselgelt puudus tal igasugune kavatsus Estriga ühist elu alustada. See tegi haiget.

Või oli hoopis vastupidi? Võib-olla ei suutnud Olof endale tunnistada, kui lähedal ta oli ühisele elule Estriga, ja kuna igasugune muutus oli tema jaoks raske, siis ostis ta eraldi niidirullikomplekti, et peletada lahutusest tingitud valu. (lk 42)

Maikuu oma lõhnade, igal aastal ühtmoodi üllatava ilu ja pikkade valgete õhtutega tuli ja läks. toomingas õitses ära. Järgmiseks rabas sirel oma iluga, aga edasi elama pidi, kuigi tulevik tundus tume. (lk 248)
Ester rääkis tavatelefonis Lottaga, kui mobiil helises. Ester tundis Olofi numbri ära ja lõi kartma. Suure januga juuakse isegi mürgitatud vett ja ta ei usaldanud ennast ikka veel. (lk 248)
Nagu nii paljudel varasematel kordadel olid Olofi väited lihtsalt helid, tegelikult ütles ta midagi muud, kui need sõnad tähendasid, ja tema mahedast hääletoonist võis järeldada, et Olofi poolest tuleks uus algus kõne alla, kõik jätkuks endistviisi, nagu ilma lõputa surmatants, kõik oleks nagu üks mõttetu kordusetendus, kus Ester anub ja Olof teeskleb vastuseisu.

Olofit kuulates jäi ka mulje, et tema aju oli küll registreerinud selle hirmsa hoobi, mille tema abielu talvel sai, aga oma psüühika ja olemusega ei olnud ta seda vastu võtnud. See oli pigem nagu looduskatastroofi teate puhul: korraks see puudutab sind, aga siis läheb meelest ära ja mõne aja pärast pead seda aktiivselt meenutama, et üldse midagi tunda.

Või vahest oleks korrektsem öelda, et Olofit puudutas tema isiklik katastroof nii, nagu näidendi tegelast puudutavad tema saatuselöögid, mis ta kohe pärast eesriide langemist unustab? (lk 249)

"Miks sa ikka veel mulle helistad?"

Ta tajus hämmeldunud pausi, mida Olofil ei õnnestunud muretusega kinni mätsida.

"Selleks et paluda sul minu naise ahistamine lõpetada."

"Ei. Sa ei helista selle pärast ja sa tead seda, nagu ka seda, et ma pole kunagi sinu naist ahistanud. Ja minu meelest võiksid sa hoolega järele mõelda, kas või oma armastatud naise pärast, miks sa jätkuvalt mulle helistad, mis see on, ilma milleta sa ei saa elada, mis see on, mis sinus ei kustu, ja miks. Mõtle natuke ka sellele, kes viimastel aastatel kelle elu rikkus. Siis tee nagu mina, jäta meid minevikku ja ära enam minuga ühendust võta. Ära helista mulle enam!"

Taas järgnes vaikus, sel korral mitte imestusest, vaid häbist paljastamise pärast. Ester tajus, kuidas häbi läbis Olofit kleepjate rulluvate lainetena, üks teise järel. Viimast korda tunnetas ta Olofi teadvust sama selgelt kui enda oma. See, mis Olofis toimus, ei olnud mängitud, vaid ehtne. Etendus oli viimaks ometi läbi. (lk 250)
Ester Nilssoni elus oli möödunud kaks aastat. Purustatud usaldus ei taastunud enam. Ta ei suutnud kuulda teatud sõnu ega lauseid ja ta pööras pilgu ära või lahkus neil vähestel kordadel, kui tundis rinnus värinat. Tema olekut võis nimetada aktiivseks loobumiseks ja peale sunnitud askeesiks. See sarnanes surnud inimese EKG-kõveraga ning Ester teadis, et vähehaaval tuleb tema ellu jälle joovastust ja mängulisust, aga praegu oli veel liiga vara. (lk 251)
Ta tegeles edasi eksistentsi lahtikodeerimisega, mida ta kunagi ammu oli otsustanud mõistma hakata, kuid see läks aeglasemalt nüüd, kui teda ei kannustanud armastuse toimeainete narkootiline entusiasm. Iga nädalaga mõistis ta siiski üha enam mõnd intellektuaalset probleemi, mis tuli selgeks mõelda. Probleemi nimega Olof Sten oh ta pannud nende toimikute hulka, kus juba lebas Hugo Rask, ehk lahendamatute pseudoprobleemide erilisse arhiivi. (lk 251)
See oli see Olofi sõber, kes viibis esietenduse peol tol märtsiõhtul, kui nad Olofiga jälle lihalikult läbi käima hakkasid, aasta enne lõplikku krahhi. Göran Berggren. Töötu lavakujundaja. Ester ei olnud unustanud tema paljuütlevat pilku Olofi suunas, mis hoiatas, et ühest jääb küll väheks, aga liigse ahnuse tagajärg on null ja sellele järgneb üksinduse kuristik. "Vaata ette," ütles see pilk. "Vaata ette, et sa kõike ära ei riku." (lk 252)
[Göran:] Ta ütles enda ja Ebba suhte kohta, et ta sai aru, et see oli nagu kaks... jaa, kontot. Kaks kontot. Kas ta rääkis sellest sulle ka? Ja nende kontode kaudu juhtis Ebba teda ja nende abielu, sest kuidagimoodi teadis Ebba saldo seisu ja krediiti alati sendi pealt. Olof ütles, et Ebba hoidis teda alati vähese peal, ei andnud kunagi rohkem kui hädavajalik, et temast mitte ilma jääda või miinusesse jääda. [---]

Ta kasutas selliseid sõnu nagu saldo ja krediit. See jahmatas mind, sest minu meelest on väga kurb, kui suhte kohta niisuguseid sõnu kasutatakse, aga see on tänapäeval nii tüüpiline. Enam ei jää isegi armastus rahast puutumata. (lk 253)

[Ester:] Aga Olofile meeldibki nii, kui kaelarihm on lühike ja talle antakse selgeid käsklusi. See tuleb talle kasuks, kui tal üldse vahendeid ei ole. Olof ei oska tuludega ümber käia, need muudavad ta õelaks ja ta tahab, et maailm võtaks temalt võimaluse olla õel, sest talle ei meeldi, kuidas ta oma õelust naudib. Nii et see tegi talle kindlasti head, et tema konto alatiseks tühjaks tehti ning tal puudub väljapääs ja liikumisvabadus. Ma isegi usun, et ta ise püüdles selle poole. Ta kasutas ära neid, keda sai, et seda saavutada. Ta surus jõuga läbi enda karistamise, et kõigest lahti saada ja orjaks muutuda, et ei peaks enam kunagi midagi oma mõistuse või tunnete põhjal otsustama. Teda ei hirmutanud miski enam kui oma vabaduse kuritarvitamine. (lk 254-255)