Jan Toorop, "Fatalism" (1893)

Proosa

muuda
  • Mis puutub tema vägisi värbamisse, siis paistis ta seda võtvat nii, nagu ta oli harjunud võtma ilmamuutust. Kuigi ta polnud mingi filosoof, oli ta nagu loomadki, ilma et ta seda ise oleks teadnud, tegelikult fatalist. Ja võib-olla talle koguni meeldiski see ootamatu pööre, mille ta elukäik nüüd võttis ja mis tõotas teda viia tundmatutesse paikadesse, vastu sõjaseiklustele.


  • Tundsin kord üht vana kergemeelset naist, kellele ta patusest minevikust polnud jäänud midagi peale tütre, kes oli niisama ilus, nagu ta ise oma kaasaegsete jutu järgi oli olnud. Selle vaese lapse oli ta ema ilmale toonud ainult selleks, et nõuda talt oma vanas eas, et ta hoolitseks ema eest samal viisil, kui tema oli lapse eest hoolitsenud. Tütre nimi oli Louise ja sõnakuuleliku lapsena läks ta ema valitud rajale, tehes seda tahteta, kireta, rõõmuta, nagu oleks pidanud mis tahes ametit, kui keegi oleks taibanud talle midagi õpetada.
Alaline patuelu, enneaegne rikutus, mida täiendas tüdruku pidev haiglane olek, oli temast kustutanud hea ja kurja tundmise, mille jumal sinna küll võib-olla pannud oli, aga mida keegi polnud vaevaks võtnud arendada.
Ma ei unusta kunagi seda tütarlast, kes iga päev kindlal kellaajal bulvarile ilmus. Alati saatis teda ema, nii hoolsalt nagu tõeline ema saatnuks oma tütart. Ma olin veel väga noor ja igati vastuvõtlik oma sajandi kerglasele moraalile, kuid mäletan, et see häbiväärne järelevalve äratas minus põlgust ja tülgastust.
Lisage siia veel, et ühegi neitsi näol polnud iial nähtud niisugust süütust, niisugust melanhoolse kannatuse pitserit.
Ta oli kui saatusele alistumise kehastus. (lk 7-8)


  • Rõõmus saatusega leppimine — kas võiks olla midagi kaunimat?


  • Neeger on saatusega sõbrasuhetes, sest on alati selle meelevallas olnud; saatus on talle omamoodi kodu, tuttav pimedus hütis, sügav muld tema juurtele. Ta võtab iga elumuutust väga rahulikult. Usun, et omadustest, mida ta otsib peremehes või arstis või jumalas, on üks hinnatavamaid kujutlusvõime. Vahest tänu sellisele maitsele kehastab kaliif Harun ar-Rašid aafriklastele ja araablastele ideaalset valitsejat; tema puhul ei teadnud keegi, mida järgmiseks oodata, ja sa ei võinud teada, mis tal mõttes oli. Kui aafriklased räägivad jumalast, räägivad nad nagu "1001 ööd" või nagu Iiobi raamatu viimased peatükid; see on üks ja seesama omadus - kujutluse ääretu vägi, mis neile mõju avaldab.
    • Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 17-18


  • Ja meie tigukarp on mingi monistlik müstiline religioossus, oleme kuidagi ekstaatilist loomu, aga meil pole ta tormitsev, vaid rahulik, kuidagi fatalistlik. Me oskame nähteid hinnata intensiteedi järgi, pole tähtis kavatsus mingi teo juures, mitte ka niipalju teo tulemus, vaid see viis, kuidas midagi tehakse. Kui moraal ja religioon on vastandid, mida nad on muidugi, siis — eestlane on lähemal religioonile kui moraalile. Rikkumata eestlane ei usu kunagi eetika süsteeme, mis Läänes aga endastmõistetavad. Inimene pole ju maailma keskpunkt, vaid just niisama palju väärt kui linnud ja puud. Seepärast on enamasti ikka meie üle valitsetud.
    • Uku Masing, "Hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast, rmt: "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast", 2008, lk 59




Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel